tule, kahju

Nüüd meeldib mulle “Klavierwerke“.
See kohvik, kus ma tihti käin. Ma läksin täna sinna ja vaatasin – kohvik põleb. Siis läksin teisele poole tänavat teise kohvikusse ja vaatasin aknast, kohvilonksude kõrvale, kuidas tuletõrjujad mööda treppe üles-alla saalivad ja politsei muudkui vilet vilistab ja inimesed seisavad ja šõud jälgivad.
Mõnna, mina veel heal istekohal, rõduloožis.
Mu vend kirjutas veebipäevikusse sellise postituse. Ja Taavi pani sellise pildirea kokku.
Elu õpetab, surm õpetab.
Elu õpetab suremist ja surm elamist?

A+

Maavärinad ei taha ära lõppeda. Nüüd on jälle iga päev pidevalt ja tugevalt ja minul on miskit ajus juba kahjustada saanud – pidev kõikumistunne ei vaibu.
Aga mul tuli täna meelde vaadata, et millal kool algab ja tuleb välja, et vaheaeg saab olema kuu jagu pikem. Nii et nüüd on mul kolm kuud kevadvaheaega. Ja siis tuli mul ka meelde, et sügissemestri eest peaks mul kusagil hinded väljas olema ja – oh rõõmu, mul on A ja A ja siis veel üks emotsionaalne A+. Esimene A on “tubli, et ta pingutas, eks oli keeruline jaapanlaste keskel”. Teine A on “tubli, et ta pingutas, ta ju Euroopast”.
Aga kolmanda üle on mul hea meel, sest “pluss” on nagu hüüumärk, ta sisaldab emotsiooni.
Sest mu juhendaja, paistab, oli ka hinde panemise hetkel endiselt vaimustunud minu ettekandest Eesti teatri kohta ja lisaks veel minu “suurepärasest jaapani keelest”, sest et “kuigi ainult ühe aasta Jaapanis olnud” suudan ma “nii hästi rääkida”, et kõik tema prantsuse keele õpilased “peaksid Maarjast eeskuju võtma”. Muidugi ei öelnud ma talle, et suurem osa mu eraelu on jaapanikeelne. Ja et ma tean liiga mitut inimest, kes selle perioodi peale ja neil tingimustel suudavad poole paremas jaapani keeles suhelda.
Sest miks mitte lasta kellelgi vahel mõelda, et ma olen suurepärane.
Ja praegu pole palju asju, mis mind rõõmustada võiksid. Nii et jäägu mulle mu A-d.

põhiteemad

Monica saatis mulle minu tuleva nädala absoluutse lemmiku, võin kihla vedada – “Limit to Your Love“.
Aga muidu, et täna on vist esimene päev, kui maa ei värise. Samas, õhtu alles poisike. Aga M. N. kirjutas neil möödunud nädala põhiteemadel selle artikli. Kirjutas nii, et on öeldud neid asju, mida ma ka täheldanud ja millega ma väga nõus olen, ja lisaks on ühiskonda, on kultuuri ja on ajalugu.

Maavärin ja tuumakatastroof ja ja ja… ehk vulkaan?

Ma vaatasin, et esimest korda on mu blogi külastajate hulk massiliselt tõusnud hooooolimata sellest, et ma mitte midagi ei kirjuta.
Aga ma olen tegelikult kirjutanud küll. Eesti meedia uus staar Maavärina-Maarja on andnud paanikakommentaari Äripäevas, avaldanud arvamuslookese Maalehes. Selle kommentaarid, muide, on naljanumber. Mulle meeldib eriti kõige esimene, aga üleüldiselt ema vastus “ha-haa, vaprad eestlased kaitsevad jaapanlasi rumala blondiini eest” on hea kokkuvõte.
Siis olen kirjutanud veel siia veebipäevikusse ja täna ilmub Ekspressis ka artikkel, ma ei tea, kas ka netiversiooni see tuleb.
Nii et Maavärina-Maarja pajatab ja pajatab ja muudkui lüpsab ühest-samast sündmusest lugusid. Nii et muidugi pole ma ühegi kirjatükiga kuidagi rahul (Ekspressi asi pole ka minu kirja pandud, ma ei jaksanud).
Neid asju kirjutades tegelikult tunne, et mul on sees hoopis üks teine ja suurem lugu, mida ma, vähemalt praegu veel, rääkida ei taha.
Ja kes eeldaks tippvormi inimeselt, kes igapäev vastikuid maavärinaid üle peab elama – unepealt või enne und, vanni astudes, vannist välja astudes, üleval või all korrusel, trepipeal… Barutogi pani plehku ju.
Ja kuigi lõpuks harjud ideega, et alati võib uus maavärin tulla ja et see arvatavasti pole hiigelsuur, aga kui maavärin tuleb, siis hirm on (vähemalt minul, ma ei tea kuidas on teistega, kangelasinimestega) alati sama suur. Nimetage neid tühipaljasteks “järeltõugeteks” – tegemist on ikka päris korraliku rea ehedate maavärinatega.
Aga teine meediastaar Maavärina-Liisa kirjutab ja kajastab asju oma blogis hästi – kui keegi tahab mitte-paanika juttu lugeda.

bobby

Aga üks asi, mida tahan teile südamele panna, eriti teile, kes te olete Eestis: Minge Bobby McFerrini kontserdile. Olge normaalsed, palun, minge.
29. aprillil Jazzkaarel.
Lingin siin ühe pisikese intervjuukillu, mida ükskord hiljuti juba linkisin. Aga ta räägib siin, mida ta muusikast mõtleb ja kuidas ta niisugust muusikat tegema hakkas. Et enam kui instrumendid, inspireerivad teda keeled. Ja et muusika on liiga võimas jõud, et seda mitte-õilsal eesmärgil kasutada.

lärtsaki

Ma arvasin, et lahtise suuga aevastamine on kõige hullem, mis ma oma uuele läpakale teha võiks. Aga eksisin – just praegu pidin end peaaegu kohviga ära uputama ja köhisin selle, lärtsaki, välja läpakaekraanile.
Õnneks põhiliselt ekraanile, klavitatuuri vahelt kohvi otsida oleks päris tüütu. Aga natuke piinlik oli küll minu ümber istuvate kohviku-jaapanlaste ees.
Ja mis toimub? Miks sajab märtsi alguse Tokyos lund?