Nüüd meeldib mulle “Klavierwerke“.

See kohvik, kus ma tihti käin. Ma läksin täna sinna ja vaatasin – kohvik põleb. Siis läksin teisele poole tänavat teise kohvikusse ja vaatasin aknast, kohvilonksude kõrvale, kuidas tuletõrjujad mööda treppe üles-alla saalivad ja politsei muudkui vilet vilistab ja inimesed seisavad ja šõud jälgivad.

Mõnna, mina veel heal istekohal, rõduloožis.

Mu vend kirjutas veebipäevikusse sellise postituse. Ja Taavi pani sellise pildirea kokku.

Elu õpetab, surm õpetab.

Elu õpetab suremist ja surm elamist?