A+

Maavärinad ei taha ära lõppeda. Nüüd on jälle iga päev pidevalt ja tugevalt ja minul on miskit ajus juba kahjustada saanud – pidev kõikumistunne ei vaibu.
Aga mul tuli täna meelde vaadata, et millal kool algab ja tuleb välja, et vaheaeg saab olema kuu jagu pikem. Nii et nüüd on mul kolm kuud kevadvaheaega. Ja siis tuli mul ka meelde, et sügissemestri eest peaks mul kusagil hinded väljas olema ja – oh rõõmu, mul on A ja A ja siis veel üks emotsionaalne A+. Esimene A on “tubli, et ta pingutas, eks oli keeruline jaapanlaste keskel”. Teine A on “tubli, et ta pingutas, ta ju Euroopast”.
Aga kolmanda üle on mul hea meel, sest “pluss” on nagu hüüumärk, ta sisaldab emotsiooni.
Sest mu juhendaja, paistab, oli ka hinde panemise hetkel endiselt vaimustunud minu ettekandest Eesti teatri kohta ja lisaks veel minu “suurepärasest jaapani keelest”, sest et “kuigi ainult ühe aasta Jaapanis olnud” suudan ma “nii hästi rääkida”, et kõik tema prantsuse keele õpilased “peaksid Maarjast eeskuju võtma”. Muidugi ei öelnud ma talle, et suurem osa mu eraelu on jaapanikeelne. Ja et ma tean liiga mitut inimest, kes selle perioodi peale ja neil tingimustel suudavad poole paremas jaapani keeles suhelda.
Sest miks mitte lasta kellelgi vahel mõelda, et ma olen suurepärane.
Ja praegu pole palju asju, mis mind rõõmustada võiksid. Nii et jäägu mulle mu A-d.