just marriage

Nädavahetused on nagu kommipood. Täna käisime ja panime pühamus päeva paika ja siis panime peopaigas päeva paika ja sõime seal veel koos Shyo vanematega proovi-rooga. Shyo ema on nii vahvalt õhinas. Nii tore, ma kartsin, et nad on rohkem nagu et “kui nii, siis nii, mis me enam selle vastu ette võtta võime”, aga Shyo ema oli hankinud kaks raamatut teemal, et mida teha, kui pulmad tulevad. (Ta ütles, et oli valida ka raamat, mida teha siis, kui lapsel pulmad tulevad, aga kuna see osa on teises raamatus ka kaetud, siis valis ta selle.) Ja ta tõi välja hulga pulma-albumeid, tema ja tema abikaasa omad ja itsitas ja kutsus oma meest hellitavalt Seigokeseks.
Ja nüüd sain veel ühe posu katalooge ja pamflette vaatamiseks. Kahjuks peamiselt kataloogid kingitustega, mida külalistele teha. Ühtedel meene-köhakommidel oli hea tekst.
“Just marriage. Thanks to you.”
Aga olen Massive Attacki lainel tagasi. “Splitting the Atom” on ka haigelt hea lugu. Lisaks lingin siia veel mitte-porno versiooni loost “Paradise Circus“.

porno

Umbes aasta tagasi ma koguaeg kuulasin Massive Attacki lugu “Paradise Circus” ja nüüd linkis Joonas seda oma blogis ja see tuli mul meelde ja siis ma leidsin selle loo video – mis arusaadavatel põhjustel ei ripu youtube’is.
Seal räägib Georgina Spelvin ja jooksevad kaadrid tema kuulsaimast filmist. (Hoiatan, on alasti ja seksivad inimesed 70ndatel) Aga mu meelest kõige tõsisem porno on tolle mehe vuntsid.

2 pulma

Kui ma olin kuuene, kaheksane, kümnene, siis üks asi, mida ma kartsin veel rohkem kui seksimist, olid pulmad. Sest et siis peab ju kõigi ees nagu tunnistama, nagu et nagu et nagu et ma seda poissi armastan.
Aastatega – pikkade aastatega – õppisin seda mõtet tolereerima, aga et ma nüüd korraldan mitte üht, aga kaht pulma… see on nagu nagu mida nagu midaaaa.
Aga viimasel ajal mõtlen, et ise varsti abielluv noor naine, eksole, aga selline narts. Võta end käsile, võta end kokku, tee ennast ilusaks! Aga ei. Ikka need riided, mis lagunevad, need sokid, mis kingadega ei sobi, need sorakil juuksed.
Aga täna ma panin ilusad riided selga, kammisin juuksed, tegin leebe mõrsja näo pähe ja siis läksime ühte parki, ühte vanasse uhkesse majja ja lasime kaks tundi ringi näidata ja seletada kõiki pulma-detaile.
Ja mulle päris väga meeldib, et mind koheldakse kui tulevast abiellujat. Varsti abiellumise staatus on äge. (Ahjaa, selle jaoks on oma sõna ka.) Ma ütlesin, tahan veel tahan veel! Kaasa sai terve kotitäie igasuguseid raamatukesi, kaarte ja pamflette, kust asju valida.
Jaapani pulmadega on see tore asi, et ma ei tunne endal lasuvat mingit vastutust. Ainult lõbu. Nagu lõbustuspark – algul on õudne, aga pärast päris põnev.
Aga Eestis toimuvate pulmade korraldamine on minu vastutus ja ma ei tea kust kargas välja minu sees seni peidus olnud ürg-pruut.
Muidugi ei “unista” ma mingist “unelmate kleidist”, aga see-eest on mul “soov” saada kleit, mis “sobiks mulle väga hästi ja oleks väga ilus ja teeks mind ilusaks.” Mis on Kadri sõnul sama asi, aga minu meelest kardinaalselt erinev!
Kadri ütles, et ta on üllatunud. Et Maarja, kellel pole probleem end vennalt virutatud pluusis hästi tunda, on kleidi-paanikas. (No tegelt mitte paanikas.)
Aga see on ju pulm, pulm! See üks ainumas üritus, kuhu ma oma venna pluusis ilmuda ei saa. (Natuke ikka paanikas.) No tegelt saaks, aga. Aga siis poleks enam mitte üht sündmust mu elus, kuhu venna pluusiga ilmuda ei tohiks. Ja see oleks anarhia!

anekdoot

Mina olin öötööl ja Shyo oli oma firmakaaslastega joomas ja päris purjus ja tuli üks suurem maavärin ja mina saatsin Shyole sõnumi, et oi, hirmus.
Ma muide enam selliseid sõnumeid ei saada, sest maavärinaid on taas mitu korda tunnis ja nii tihti”maavärin – hirmus!” tüüpi sõnumeid saates pole neil enam mõju. Lisaks, maavärinad on hakanud mul äratuskella funktsiooni täitma – ja on seejuures palju efektiivsemad, kui alarm, mille saab välja lülida. Äratus-maavärinaga olen krapsti istukil ja uni silmist.
Igatahes, sõnumi peale Shyo helistas mulle.
Kuulen, Shyo on päris purjus, ja ka tema töökaaslasi, päris purjus, on läbi telefoni kuulda. Pikk jutt, nali ja nii edasi, Shyo räägib vahepeal minuga, siis jälle sõpradega ja üks hetk haarab Shyo telefoni tema vanem töökaaslane.
Shyo on delikaatne ininene, ta on küsimise peale teada andnud, et tal on tüdruksõber, aga pole hakanud täpsustama, et vot välismaalane ja vot Eestist ja vot Eesti on selline maa ja vot me kohtusime seal-seal ja vot ei ole vene keel ja vot…
Niisiis, tema töökaaslane – väga purjus mees, juba kolmekümndendate lõpupool ja Osakast pärit, haarab Shyo telefoni ja hakkab midagi võrdelmisi seosetut rääkima. Mina, et ahaa ja ohoo ja ah nii ja. Ja kui tema jutumulast vahepeal aru ei saa, küsin täpsustavaid küsimusi.
Hiljem helistab Shyo mulle tagasi, seekord üksinda, et öelda, et tema töökaaslane olla küsinud: “Kuule, kas su tüdruk on Osakast pärit? Ta räägib Osaka murrakus.” Noh, Osakas räägitakse pisut teistmoodi.
“Ei,” vastab Shyo.
“Aga ta on lääne poolt, eksole?”
“Jah,” vastab Shyo.
“Osakast veel rohkem läänes?”
“Jah.”
Töökaaslane pakub järjest linnu ja maakondi, mis veel rohkem läänes.
“Okayamast läänes?”
“Jah”
“Hiroshimast läänes?”
“Jah.”
Lõpuks, kui ta pakub Kyushu saart, siis Shyo annab alla ja ütleb “mhmh”.
Muidugi ei ütle lookene suurt minu kõneviisi kohta – Osaka mees oli nii purjus, et järgmisel päeval, kui Shyo üle küsis, selgus, et me vestlust ta ei mäletagi.