2 pulma

Kui ma olin kuuene, kaheksane, kümnene, siis üks asi, mida ma kartsin veel rohkem kui seksimist, olid pulmad. Sest et siis peab ju kõigi ees nagu tunnistama, nagu et nagu et nagu et ma seda poissi armastan.
Aastatega – pikkade aastatega – õppisin seda mõtet tolereerima, aga et ma nüüd korraldan mitte üht, aga kaht pulma… see on nagu nagu mida nagu midaaaa.
Aga viimasel ajal mõtlen, et ise varsti abielluv noor naine, eksole, aga selline narts. Võta end käsile, võta end kokku, tee ennast ilusaks! Aga ei. Ikka need riided, mis lagunevad, need sokid, mis kingadega ei sobi, need sorakil juuksed.
Aga täna ma panin ilusad riided selga, kammisin juuksed, tegin leebe mõrsja näo pähe ja siis läksime ühte parki, ühte vanasse uhkesse majja ja lasime kaks tundi ringi näidata ja seletada kõiki pulma-detaile.
Ja mulle päris väga meeldib, et mind koheldakse kui tulevast abiellujat. Varsti abiellumise staatus on äge. (Ahjaa, selle jaoks on oma sõna ka.) Ma ütlesin, tahan veel tahan veel! Kaasa sai terve kotitäie igasuguseid raamatukesi, kaarte ja pamflette, kust asju valida.
Jaapani pulmadega on see tore asi, et ma ei tunne endal lasuvat mingit vastutust. Ainult lõbu. Nagu lõbustuspark – algul on õudne, aga pärast päris põnev.
Aga Eestis toimuvate pulmade korraldamine on minu vastutus ja ma ei tea kust kargas välja minu sees seni peidus olnud ürg-pruut.
Muidugi ei “unista” ma mingist “unelmate kleidist”, aga see-eest on mul “soov” saada kleit, mis “sobiks mulle väga hästi ja oleks väga ilus ja teeks mind ilusaks.” Mis on Kadri sõnul sama asi, aga minu meelest kardinaalselt erinev!
Kadri ütles, et ta on üllatunud. Et Maarja, kellel pole probleem end vennalt virutatud pluusis hästi tunda, on kleidi-paanikas. (No tegelt mitte paanikas.)
Aga see on ju pulm, pulm! See üks ainumas üritus, kuhu ma oma venna pluusis ilmuda ei saa. (Natuke ikka paanikas.) No tegelt saaks, aga. Aga siis poleks enam mitte üht sündmust mu elus, kuhu venna pluusiga ilmuda ei tohiks. Ja see oleks anarhia!