diip

Kaks kõige diibimat sõna inglise keeles on, mu meelest, “present” – ühtaegu olevik ja kingitus, sest olevik ongi kingitus – ja “nowhere”, mis oleks nagu mitte kusagil, aga kui sõna teise koha pealt poolitada, oleks nagu praegu ja siin. Ja no kes ütleb, et sõna, mis oma tähenduses iseendale vastandub – või justnimelt ei vastandu (et diibivinti veel keerata) – ei ole diip.
Need sõnad on vist natuke nagu need sõnad, mida jaapani luulemeistrid oma üllitistesse valisid ja mille tõttu pole pea kunagi võimalik wakat, haikut, tankat ja nii edasi tõlkes edasi anda selle täies tähendustehiilguses.
Ma tunnen blogimisest puudust või ei tunne ka. Ei teagi. Aga igal juhul käsi pole tõusnud blogima enam.
Nägin täna unes maavärinat, nägin eile unes maavärinat, nägin üleeile unes maavärinat. Veider. Ja reaalsuses, peab tunnistama, ma isegi tunnen pisut puudust. See on nagu mingi… ma ei teagi mis sündroom. Stockholmi sündroomi variatsioon? Ei, sellel on kindlasti mingi oma nimi pandud. Sellele, et sa igatsed oma ahistajat, oma hirmutekitajat, kui see ära kaob.
Aga ma elan muidu väga mõnusasti. Kuuaega või rohkem tagasi me kolisime Shyoga kokku. Mul on mugavustega korter ja päris kodu majas, mis on ehitatud kõige viimaste ettekirjutiste kohaselt (vähemalt ma oletan – sest ettekirjutised muutuvat pärast iga suuremat maavärinat). See on kodu, mitte ajutine peatumispaik tudengi-elumere-lainetel. Siit 15 minutit jalgsi on Shyo töökoht, nii et me algul ärkasime kell seitse, et ta kella üheksaks tööle jõuaks. Siis me ärkasime kell seitse kakskümmend, siis me ärkasime kell seitse nelikümmend, siis me ärkasime kell kaheksa, siis me ärkasime kell kaheksa viisteist. Ja ikka on aega hommikust süüa ja ringi tatsata. Aga juulist läheb töö suveajale üle (elektri kokkuhoiu nimel, kuigi see tundub suht mõttetu ettevõtmisena). See tähendab, et töö algab kell kaheksa ja me ei saa enam hommikul dara-dara lebotada. Aga kuna lõuna on tööl ikka kella kaheteistkümnest, siis ma tegelikult ei saa aru, kellele see hea on ja mismoodi täpselt elektrit kokku hoitakse või isegi, et mismoodi selle kasutamist hajutatakse. Mõttetus.
Siit rattaga viis minutit põldude vahelt allamäge on hiiglaslik Ikea kaubakeskus. Ja oleks keegi mulle öelnud, et võin end ühes kaubanduskeskuses koduselt tunda. Et kaubanduskeskus tekitab minus kodutunnet…. Aga seal on põhja-euroopa asju, eesti asju. Seal on lihapallid ja kartulid ja Daimi šokolaad.
Me soetasime sealt helerohelise vaiba, mille kohta üks paarike, kes seal vaipasid valis, ütles, et see on nagu golfimuru.
Meil on kõik mugavused. Meil on eraldi vannituba ja eraldi peegliga suur kraanikauss, nii et ma ei pea varbaid märjaks tegema, et hambaid pesta või juukseid kammida. Meil on pesumasin ja meil on kohvikeetja ja meil on kaheinimesevoodi ja meil on õhukonditsioneer ja… diivan ja telekas ja DVD-mängija ja….söögilaud! Ma ei ole enam tudeng, ma olen inimene. (Kes endiselt õpib ülikoolis. Aga ikkagi – inimene.)
Diivan muide käib külalistevoodiks lahti. See on vihje.
Tegin oma õppejõu seminaris viimase ettekande ja nüüd on tunne, et enam ei pea sebima-rebima. Aga tegelikult ikka peab. Kool kestab augusti alguseni, iga päev on järjest palavam. Ja siis ma teen veel lapsehoidja-baitot. Õde-vend, imearmsad, õde on 2aastane ja ta küsib pidevalt, et “mis see on ja mis see on, aga mis see on?” Ja siis ta istus mul süles, ükskord, ja osutas mu rinnale. “Mis see on?” Siis ma eirasin küsimust. Aga mõni nädal hiljem oli ta selle sõna ära õppinud. Küllap ta oli emalt küsinud ja ema oli vastanud, et see on oppai (rind). Ja siis me kõnnime tänaval, tüdruk (nii harukordselt nunnu, et sa tahaks, et ta oleks su oma laps) istub mul puusal, silitab õrnalt mu rinda ja hüüab kõva häälega “oppai!” Ja mul on piinlik meist mööduva politseihärra ees. “Aga mis see on?” küsib 2aastane mu teist rinda sõrmega torgates. Ma ütlen, et see on ka oppai.
Aga nad elavad 38ndal korrusel. Nii et igakord, kui ma sinna lähen, ma vahin aknast välja nagu lollakas. Aga kujutan ette, et maavärina ajal on seal ikka päris rõve olla.
Täna tuleb Dushyantha meile külla ja õpetab, kuidas Sri Lanka karrit teha. Meie suurepärases mugavas avatud köögis, kus saab nõusid pestes aknast välja vaadata või toas istuva inimesega vestelda või telekat piiluda.