traagelniitideta esitused

Winehouse’i elus-muusikat on ka väga nauditav kuulata. Nt. see ja see. Ma ei oska sõnastada täpselt, aga see, kuidas ta live versioonides kuidagi nii vabalt laseb oma häälel voolata küllaltki range tiksumisega muusika peale… see on nii suurepärane.
Surres tulevad inimesed inimestele meelde. Ja nii ma nüüd kuulan surnud Winehouse’i.

elukaasa

“Elukaaslane” on palju ilusam sõna kui “abikaasa”, kui nüüd mõelda. Miks ei võiks vabaabielus olla “abikaasa” ja abielus “elukaaslane”? Kas ma võin oma kaasat abiellumise järel hoopis elukaaslaseks kutsuda? Ehk leiaks kompromissi – elukaasa?
Elukaasa on päris hea mu meelest.
Ma loen eestikeelset kirjandust, millega Margis mind varustas. Nii hea. Ma lugesin “Loomingu” ajakirjast peatükke Andrei Hvostovi “Sillamäe passioonist“. Nii hea, ma ütli, nii hea! Keelekasutus ja jutustamine ja kõik. Margis andis mulle veel Hargla kriminaalromaani, kus tegevus toimub keskaegses Tallinnas ja, noh, kui võrrelda Sillamäe jutuga, siis keelekasutus pole mingi suurepärane. Aga põnevus säilib igatahes. Mis värk selle Rataskaevu tänava viirastusega siis on, ma tahan teada! Ja eesti keeles lugemine iseenesest annab juba pool võitu.
Sealtsamast “Loomingust” lugesin veel ülevaadet 2010. aastal avaldatud Eesti luulest ja proosast ja see oli ka huvitav. Nimelt olevat Jaapani mõju nii palju, et Jaapanist inspireerumist võib nimetada lausa tendentsiks Eesti (2010. aasta) kirjanduses.
Aga luuleülevaadet oli eriti hea lugeda. See oli Paavo ja veel kellegi kirjutatud ja kriitiline, aga samas õiglane, tundus mulle.
Sest on tore, kui keegi vahel ausalt välja ütleb, et
iga udune mõte
mis paigutatud laiali
mitmele reale
ei pruugi veel moodustada
luuletust.

surm24

Amy Winehouse tegi ikka tõsiselt head muusikat. Ma kuulasin tema “Back to Black‘i” kordi ja kümneid ja kokku kindlasti sadu. See oli siis, kui ma ei osanud veel elukahekümneneljast tema narkouudiseid klikkida.
Aga hiljem olen kuulanud palju “Me and Mr. Jones‘i”.
Kui üks hetk saad tundma, kui hirmus on surma reaalsus, on iga surm valus. Kujutad liigagi elavalt ette, mida tunnevad norra lapsevanemad. Ja lõpuks mõtled, et keegi, isegi mitte sa ise, pole varakult ja asjatult suremise vastu vaktsineeritud.
Sellega lõpetagem surm24 rubriigi ja jätkakem elu24ga. Läksin magama õnnelikuna, ärkasin üles õnnelikuna, nagu viimasel ajal kombeks. Varsti lähen kooli, siis tulen tagasi. Olen ilmale tänulik, et ta temperatuuri koomale on tõmmanud. Mõistus ja keha – eelkõige keha – hakkasid üles ütlema.
Sirvisin postimeest ja teisi lehekülgi. Seal kirjutas, et 20. augustil tuleb lauluväljakul suurpidu. Ma nii tahaks sellest osa saada.
Esiteks, Sinead O’Connor, eksole. (Muide, kas te teadsite, et “Nothing Compares to You” on tegelt Prince’i lugu. Ma ei teadnud enne, kui Maria mind valgustas.)
Aga Jaapani telekast tuleb neljapäeva õhtuti suurepärane saatesari “Amazing Voice”. Esimene kord sattusin peale väga tuttavale häälele, aga nägu ja laul ei olnud tuttavad. Mõtlesin natuke ja siis tuli pähe, see on see uskumatu häälega naine Dulce Pontes. Ja teine kord oli saade saami joikust. Ja seal oli tädi, kelle nime ja häält ma esimest korda kuulsin, aga kes, tuleb välja, ka Eesti pidustusest osa võtab – Mari Boine.
Eestis toimub nii palju asju, millest tahtnuks osa saada. Nii kahju. Aga ehk toimub tulevikus veel asju.

jeesus kristus

Viimaks ometi on keegi hea inimene youtube’i rikastanud looga “The Sexual Loneliness of Jesus Christ“.
Ma tahaks linkida laulutekstile, aga mitte keegi pole netti seda üles riputanud! Tänapäeva maailmas!
Aga mul on sellega hea mälestus. Muudkui kuulasime seda Stellaga, kui me kruiisisime minu vana Saabiga Tartu-Rakvere vahelistel maanteedel. Või oli see Tallinna-Rakvere? Võib-olla oli mõlemad. Me kruiisisime tol ajal palju.
Ja siis see triikraud-Saab ja suur suvi ja põllud ja teed ja pea käib jõnks-jõnks muusika taktis. Oh ajad, oh kombed.
Aga ma olen vist üle saanud oma sisemistest ja välimistest masendustest, sest mulle lüüakse jälle külge.
Näiteks täna koputas mingi mees uksele, et reklaamida mingeid uusehitise uuskortereid ja ma nägin vaimustusimetlust ta pilgus, kui ukse avasin. Ja ta oli vaimustuses minu haruldasest silmavärvist ja ta oli vaimustuses minu ilust – ja mis peamine – ta väljendas oma vaimustust verbaalselt. Kuni ta küsis ja ma ütlesin, et ma varsti abiellun, muidugi. Siis ta ütles, et kahju.
See ilus olemise teema on ikka huvitav. Selles mõttes, et olgu ma kas või heledapäine välismaalane Jaapanis, kui ma olen masendunud ja väsinud (nagu viimased kuud, võib-olla isegi aasta-paar – ma ei julge nimetada suuremaid ühikuid, sest et siis tundub, nagu oleksin oma noorest elust juba liiga pika jupi masenduses veetnud), siis mind tähele ei panda. Aga ärkan natukenegi ellu (nagu viimased nädalad) ja juba jälle olen ilus. Ilu kõik sisetunde küsimus.