“Elukaaslane” on palju ilusam sõna kui “abikaasa”, kui nüüd mõelda. Miks ei võiks vabaabielus olla “abikaasa” ja abielus “elukaaslane”? Kas ma võin oma kaasat abiellumise järel hoopis elukaaslaseks kutsuda? Ehk leiaks kompromissi – elukaasa?
Elukaasa on päris hea mu meelest.
Ma loen eestikeelset kirjandust, millega Margis mind varustas. Nii hea. Ma lugesin “Loomingu” ajakirjast peatükke Andrei Hvostovi “Sillamäe passioonist“. Nii hea, ma ütli, nii hea! Keelekasutus ja jutustamine ja kõik. Margis andis mulle veel Hargla kriminaalromaani, kus tegevus toimub keskaegses Tallinnas ja, noh, kui võrrelda Sillamäe jutuga, siis keelekasutus pole mingi suurepärane. Aga põnevus säilib igatahes. Mis värk selle Rataskaevu tänava viirastusega siis on, ma tahan teada! Ja eesti keeles lugemine iseenesest annab juba pool võitu.
Sealtsamast “Loomingust” lugesin veel ülevaadet 2010. aastal avaldatud Eesti luulest ja proosast ja see oli ka huvitav. Nimelt olevat Jaapani mõju nii palju, et Jaapanist inspireerumist võib nimetada lausa tendentsiks Eesti (2010. aasta) kirjanduses.
Aga luuleülevaadet oli eriti hea lugeda. See oli Paavo ja veel kellegi kirjutatud ja kriitiline, aga samas õiglane, tundus mulle.
Sest on tore, kui keegi vahel ausalt välja ütleb, et
iga udune mõte
mis paigutatud laiali
mitmele reale
ei pruugi veel moodustada
luuletust.
maarjablogi.com 