jaapanisse

Finnairil on kampaania. Jaapanisse 10 000 krooni. Just nimelt – krooni! Sest mõned on veel lahked ja mõtlevad minusuguste eurovärdjate peale ka.
Kes aru ei saanud, siis Jaapanisse saab 639 euroga. Ma ootan!
Talvel, kui Eestis käisin, siis ostsin kioskist bussipileti. Aga kõigepealt küsisin, et mitu krooni, siis ütlesin jeeni ja siis lõpuks ütlesin euro. Mul oli väga piinlik. Umbes nagu siis, kui ma kunagi Peterburi lennujaama taksomaffiaga jaapani keeles püüdsin rääkida.

sünnipäev

Täna on isa sünnipäev. Tema feisbuki lehel kirjutab üks vant vaimukalt, et näedsis, jälle üks samm surma poole. Soovib õnne, õlut ja trussikuteta naisi. Mees ei tea, et isa ongi surnud.
Nii et kontrollige üle, enne kui f-friendile õnne soovite.
Mul on pesupäev. Eile tulin maalt mägedest, täna koristan natuke ja looderdan. Homme hakkan ülehelikiirusel tegema kõikvõimalikke ettevalmistusi, mis enne Eestisse tulemist vaja toimetada.
Meeldetuletuseks see lugu-kõne.

sellised me, siilid, oleme

Ema ütles, et ma peaksin kindlasti blogis ära mainima, et mu unenäod on läinud taas normaalseks. Pärast kaht naise-und oli kolmas öö õnneks tavapäraseid maavärinaid täis. Kergendus.
Eelmise nädala neljapäeval vastu reedet tegelikult tundsin üle tüki aja maavärinat. See oli öösel kolme ajal, kui me olime taas üht külalist võõrustanud. Sedasama, kellest eelpool nati juttu. Ta oli ilus poiss, ta ripsmed ulatasid ninaotsani ja ta oli pikk ja musklis. Vaatasin poissi, vaatasin oma sõrmust, vaatasin poissi, vaatasin taas sõrmust. Kerge nukrusevine tuli peale. Hihii, mitte seepärast, mis teie ette kujutate. Et vot kus lugu, mul on sõrmus sõrmes ja ma ei saa pikkade ripsmetega poisiga sebida. Aga hoopis üllatusnukrus, et poiss on minust ainult paar aastat noorem, aga sõrmus paneb me vahele justkui veel viis kuni kümme.
Poiss rääkis, et ta oli märtsi maavärina ajal mingis kõrghoones, 60 meetrit maast. Ja ta tõsimeeli arvas, et sureb ära. Kõik ta ümber kukkus sodiks. Peaasi, et ma aknast välja ei kukuks, mõtles. Pilvekad ju kõikusid hirmsat viisi. Keegi teine rääkis mulle millagi, et ta oli maavärina ajal vaadanud kõrgeid maju. Need olla suurest kõikumisest peaaegu et omavahel kokku põrganud.
Aga siis, kolme aegu, kui nemad juba magasid, mina veel mitte, värises voodi, värises tuba. Täna, mingi pool tundi tagasi, oli ka maavärin. Vähemalt nagiseb me uus kodu palju vähem hirmuäratavalt kui mu vana korter. Ja esimesel korrusel on hea elada.
Aga meil käivad pidevalt külalised. Ma olen valjul häälel teada andnud, et ma tahan külalisi, ükskõik kui palju ja ükskõik millal. Osaliselt on see suur külalislahkus, mis mu põues pulbitseb, seotud puhtalt põnevusega uusi inimesi kohata, suhelda. Teisalt on see kõige labasem sõbrakerjamine.
Shyo on seda sõna-sõnalt võtnud ja paar korda on ta koos külalisega koju sadanud kell 2 öösel.
Aga see on ikka tore. Siis ma ärkan üles, pea sassis, aga külalised tavaliselt toovad kaasa jäätist ja siis tuleb üks öine jäätis ja kohv.
Ja Shyo sõpruskond-tutvuskond on põnev. Eile käis külas tema parim sõber põhikooli päevilt, esimene külaline, keda olin varem ka kohanud.
Ma ei tea, kuidas jutt sinna läks, sest meil ausõna oli ka paremaid vestlusteemasid, aga igatahes sain taas targemaks jaapani poppkultuurist. Jaapanis on nimelt grupeering alaealisi tüdrukuid, kes poolalasti mangade kaanel poseerivad ja kes aeg-ajalt mõne hittlauluga välja tulevad. AKB48 kutsutakse neid ja ma oletan miskipärast, et neid on nelikümmend kaheksa tibu. Ma tean neid küll, kes ei teaks. Aga polnud kunagi nende muusikavideot näinud. Võrdlesime tibukesi Vanilla Ninjaga – et kuidas on võimalik õige produtsendi abiga null-tasemest hitiks tõusta. Muidugi AKB48 puhul on laulul asjaga üldse vähe pistmist. (Muide ühes secondhand CDpoes sattus mulle juhuslikult pihku Vanilla Ninja album! Ma olin üllatunud,väga üllatunud. Aga mitte nii üllatunud, et CD ära osta.)
Igatahes, Shyo ja ta sõber valgustasid mind. Ma vaatasin seda, suu ammuli. Kuidas võib midagi nii hüpernunnut vaadates tunda end nii räpasena? Kes on see kuri geenius, kes midagi nii sala-perversset suutis leiutada? See video on omamoodi täiuslik. Vaadates tekib tunne, et nemad pole midagi valesti teinud, aga mina ise olen rõve räpane vanamees.
Lõpetuseks, lubage, kiitlen natuke.
Meie külalised ütlevad, et nad muutuvad me juures õnnelikuks. Kuulen seda juba nii tihti, et arvasin, et tegu on mingi viisakusväljendiga. Aga ei. Lihtsalt sellised me, siilid, oleme – õnnelikukstegevad.