pikk pulmajura

Ma katsun koguaeg olla hästi mõistlik ja rahulik ja mitte teha pulmapeost mingit pruudi-festivali, mis peab ideaalselt kulgema.
Aga isegi kainelt mõeldes on sebimist nii palju, et lihtsalt ei jõua. Algul tahtsin teha nii, et külalistele oleks hästi pehme maandumine. Et mitte millegi pärast ei peaks nad muret tundma – ei saabumise ega mineku ega hirmuäratavate pulmamängude pärast.
Aga kui ma siis olin poolteist tundi järjest püüdnud panna kokku pulmalaua-puslet, et kes kus istub – et ükski külaline ei peaks oma seltskonnast ja mugavustsoonist välja jääma – ja avastasin, et ma ei saa hakkama… Plaan tuli peaaegu väga hea, aga mitte päris. Ja lisaks on mõni inimene, kelle puhul ma ikka ei tea, kas ta tuleb või ei.
Ma ei saa panna ju taldriku kõrvale sildi suure küsimärgiga. Või panna “Kas sina, Juhan?” See oleks iseenesest vahva muidugi. “Kui Juhan tuli, siis tema koht, aga kui ei, siis, sa, Kaarel, võid ise siia istuda”. Hihi. Või “Kirjuta endale ise nimesilt, sa anonüümne.”
Siis mõtlesin, et sitta kah, hüvasti mugavus ja kõikidele meeldida tahtmine. Karli juures hängisime kolmapäeval – maisaa, kõik mu sõpsid on endale mingi vanalinna-kesklinna eriti mõnusa korteri hankinud ja elavad oma õnne-elu seal. Karl ka ja Karl ütles, et ei ole vaja nimesilte, on vaja rohkem viina.
Mind mõjutada püüdes on üks väga lihtne reegel – viimane jääb peale. Pulmaisa ütles, et kohasilte pole vaja ja ma mõtlesin, et muidugi ei ole. Peokoha perenaine ütles, et lauasilte on kindlasti vaja ja ma mõtlesin, et muidugi on. Aga siis tuli Karl ja ütles, et muidugi ei ole. Nüüd vaatan, kust rohkem viina saada.
Laupäeval sain Kadri juurde sauna ja kuna tahtsin kõigile meeldida, tõin kaks tükki selveri toorjuustu-porgandi kooki, sest neil on suur pere ja palju kellele meeldida. Aga neil oli külmik niigi kooki täis ja pool peret oli kusagil ulapeal.
Kadri ja H ja K ja S korraldasid mulle tüdrukute õhtu, päeva tegelikult. Käisime batuudil hüppamas ja seda ja teist, ma rohkem ei taha rääkida. Igatahes ööbisime Põltsamaal, sest keegi polnud kunagi Põltsamaal käinud. Aga seal oli äge, seal on Felixi tooted ja Põltsamaa Tõmmu. Me degusteerisime peaaegu kõiki veine.
Aga siis tulin jälle pealinna ja hakkasin korraldama. Need on kõik nii suurepärased inimesed, kellega ma kokku juhtunud olen. Aga kõige raskem ongi sellised inimesed üles leida. Pärast pulma kindlasti kiidan pikalt ja detailselt, aga praegu toon hoopis ühe ainsama aga põhjaliku näite sellest, mis juhtub, kui tegemist ei ole kirglike ja suurepäraste inimestega.
Ma olen juba vasakule ja paremale kirunud toda päeva, kui kutsusin Kristeli endale toeks torti tellima. Tähendab mitte seda ei kiru, et Kristel kaasa tuli. See on suurepärane, sest ma poleks üksinda toime tulnud.
Küsimus ei ole ju mingis ideaalses tordis. Ma läksin sinna poodi teadmisega, et mul ei ole kõrged standardid ja kõik sobib. Niikuinii on see hetke pärast kõhus ja veel hetke pärast unustatud. Aga kui sa siis vaatad neid variante, mis pakutakse ja mõtled, et midagi nii koledat, silmapaistvalt koledat ja veel sellise raha eest… – siis sellest mõttest algabki trall ja kapriisid, isegi kui muidu oled leebe ja paindlik.
Kõik ei saa olla alati suurepärane ja ma ütlesin Kristelile, et ära nüüd ehmata, me kohtume kohe ühe väga keskpärase tordivalikuga. Kristel ütles, et ta mõistab. Rühkisime läbi vihma ja tormi pagariärisse, astusime uksest sisse ja kohe vitriinis oli üks näidis-pulmatort. Kristel heitis sellele pilgu ja ütles, et see on nii kole. Ma ütlesin, Kristel! Sa pidid mulle toeks olema! Kõik tordid on sellised.
Läksin leti juurde ja ütlesin, et tahan pulmatorti tellida. Klienditeenindaja ütles ahaa. Ma ootasin hetke, et kuulda edasisi juhiseid, aga neid ei tulnud. Ega teil mingit kataloogi ei ole, küsisin viimaks. On küll, ütleb klienditeenindaja ja ulatab kataloogi.
Kristelil on õrn hing, ta läheb tujust ära, kui ta midagi koledat näeb. “Miks sellised?! Tort võiks olla kunstiteos, see võiks olla midagi tõeliselt ilusat! Miks, miks” ahastab Kristel. Aga ta läheb veel kurvemaks, kui ta näeb, millise tordi olen välja valinud. See tort oli veebilehel veel enam-vähem, aga väljaprindituna on martsipan võtnud saapatalla tooni. Ja kõik see muu. Kristel on šokis. Näitan Kristelile netifotot samast tordist ja ta ütleb, et netis polegi nii kohutav. Aga siis vaatame vitriinist, milline martsipani värv tegelikult on ja see ei sarnane ei kataloogi ega neti foto värviga.
Ma ütlen, et rahuneme nüüd maha ja võtame ühe koogitüki ja kohvi. Joome kohvi ja mõtleme, kuidas asja korraldada.
Küsin klienditeenindajalt, kas detaile võib tordi juures muuta. Ikka võib, vastab klienditeenindaja. Sööme oma torditükki, igatahes see maitseb okeilt, jess. Ja mõtleme, et kuidas sellest sitast nüüd sai valmis teha. Küsin klienditeenindajalt, et kas roosi värvi võib muuta ja kui palju võib muuta üldse ilma, et hind muutuks. Klienditeenindaja ohkab ja ütleb, et ta ikka peab vist pagari kutsuma – kuigi ta ei tea, milline pagar tegelikult tööl on, kui meile torti tehakse. Pagar istub meie juurde ja me küsime, et kas seda või teist saab. Ikka saab, kõike saab, vastab pagar, ütleb palun enne kui ma aitäh jõuan öelda ja lahkub.
“Kõike saab”. Aga kui siis heita pilk üle lettide ja vaadata, mis see kõik on – see kõik on üks suur käkk. See roheline, mis pildil enam-vähem sümpa, on letil tordi peal liiga erk, roosa on odav ja nii edasi ja nii tagasi.
Otsustame, et paneme oma tordi kokku ainult neist asjadest, mida me oma silmaga juba näeme.
Anname klienditeenindajale teada, et tahame neid roose, aga ilma roheliste lehtedeta. Tahame, et roosid poleks punased, aga kollakad, nagu see näidistort ja sees poleks roosad kroonlehed, vaid tumekollased, nagu tollel martsipanlillel seal ja et nende lillekeste asemel oleks hoopis need šokolaadikrussid, nagu tollel tordil. Ja nii edasi kirjeldame, klienditeenindaja paneb kõik kirja.
Siis pidin õpetama teda veel, et on olemas guugl mäps, kus saab distantse ka arvutada, sest et ta jäi hätta, kui tahtis mult transpordi raha (hind kilomeetri pealt), aga ei teadnud, palju küsima peab.
Kõik on ilus ja hea, aga mul on pidevalt selline tunne, et klienditeenindajalt tuleb see tort justkui välja meelitada. Tuleb teha talle kõik võimalikult mugavaks ja lihtsaks, et ta viitsiks mulle selle tordi müüa. Tegelikult peaks ju teistpidi olema. Või ei?
Astusime tunnike-poolteist hiljem tordipoest välja ja Kristel osutas tollele samale vitriinitordile: “Tegelikult see on täitsa ilus tort.” Ehe näide, kuidas kõik ideaalid ühe tunnikese jooksul reaalsusega kohanevad.
Lillekimbuga tuleb sama jama, mõtlesin. Kristel ütles, et koduteele jääb üks lillepood, mis talle on hästi sümpaatne tundunud. Astume poodi, näitasin pilti kimbust, millist umbes tahan. Florist noogutas, pakkus üht, teist ja kolmandat lille, mis ideaalselt sobis, lõi oma läpaka lahti ja selle desktopil oli täpselt õige lillekimp, mis ta ütles, et ta ise tegi. 10-15 minutit hiljem jalutasime lillepoest välja, kaup koos ja suu kõrvuni. Vot nii käivad need asjad, kui on õiged inimesed.

pruudid

Me oleme viimast päeva vallalised. Homme algab abiellumine. 2. septembril neli aastat tagasi me esimest korda kohtusime, et te teaks.
Nagu me oleks päeva metsikult planeerinud. Tegelikult mõtlesime lihtsalt, et mis kuupäev augustis või septembri algul oleks hea meelde jätta. Aga siis tuli meelde, et millalgi sel ajal me ju tutvusime. Ja mul on ju see blogi, mida ma aastaid pidanud olen (aga mille nüüd lugejatele sulgesin) ja kust saab üle kontrollida kõik, mis millal toimus (seepärast ma selle sulgesingi). Sedapsi. Kui blogi uskuda, tutvusime 2.septembril 2007.
Läheme linnaosavalitsusse ja loodame, et me paberid vastu võetakse.
Taifuun peaks kohevarsti tulema, aga ei tule nagu. Natuke muretsen, sest kui tulebki ja pühapäeval veel ikka ringi hängib, siis võib see lennuliiklust häirida (ma lähen seekord Haneda lennujaamast Osakasse, Osakast Helsingisse jne) ja ma ei saagi Maarjamaale. Ei tea muidugi.
Suur osa pulma kutsutuid pole teada andnud, kas nad ka tulevad. Lugesin pruutide foorumist, et Eesti pulma külaline üldjuhul arvabki, et ta ei pea oma tulekust teatama. Kuigi on palutud teatada. Nii et mu ootused ei olnudki kõrgele seatud.
Aga lugesin pruutide foorumist kõiksugu muud asja ka. See ei ole tegelikult ainult pruutide foorum, aga kokkuvõttes on seal ikka ainult pruudid. Pulm on pruudi teema, selgelt. “Käisin seal ja seal poes, aga ikka ei leidnud täpselt sellist karpi rahaümbrikute ja õnnitluskaartide jaoks, nagu mina tahan.” M i n a. Peiust pole juttugi. No muidugi oleks natuke võõrastav lugeda, kui peiu teaks täpselt, millist karpi ta tahab. Aga samas on veider, et inimene üldse täpselt teab, millist karpi ta tahab.
Hihi, meil muide on karp olemas. Aga mitte seepärast, et me või ma oleks ideaalset karpi otsinud. Lihtsalt üks ilus karp oli poes ja ma ütlesin Shyole, et tead, tegelt… äää… meil… ää .. oleks sellist pulma vaja.
Seesama karbi-pruut kirjutab, kuidas ta kolm kuud tagasi püüdis karpi meisterdada – tikkis midagi peale, siis ebaõnnestus, siis kleepis mingeid kunstlillekesi ja siis jäi rahule, aga hiljem vaatas, et ikka ei sobi see karp ja nüüd pöördub foorumlaste poole, et leida ideaalset.
Vedu, et mul karp olemas, mõtlesin. Aga siis tuli korraks peale üks tõsine pulmapaanika. Meil pole mingeid nunnusid isemeisterdatud detaile! Ei mingit “teemavärvi” või “läbivat motiivi” või midagi! Südamekesi! Pisikesi nunnusid kaunistusi, mis Selle päeva just Selleks Õigeks ja Ideaalseks teevad. Külalised tulevad kohale, vaatavad ringi ja – nad lihtsalt ei saa aru! Küsivad, et “mis on teie kontseptsioon, vabandage väga”. Lubasin paanikat mingi 15 minuti jagu, siis surusin pulmahirmud oma alateadvusesse tagasi. Kus on koera koht! Püsigu seal.
Aa ja siis hirmutab mind foorumis veel see, et pruudid kirjutavad postituste alla mingeid hüüdlauseid, tihtipeale kirjavigadega, et “meie elu kauneim päev” või “elu tipp hetk” või “meie südamekeste ühte põimumise muinas jutt” või midagi sarnast. Täitsa pekkis. Oh, kui ma sinna postitaks, siis paneks alla “täitsa pekkis”. Smailiga. “Täitsa pekkis :)” Õnneks on meil kaks tipphetke (kui kedagi dokumendid erutavad, siis kolm). Edasi on ainult allakäik. Smaili.
Samas on natuke kurb, et pulm pruutide asi on. Ühest küljest on justkui loomulik, aga teisest küljest kurb lugeda. Eriti kurvad on need teemad, et keegi ootab juba viimased 5-10-20 aastat mehe abieluettepanekut, aga seda ei tule, sest “see on ju ainult paber, pähh”. Mitte et ma arvaks, et kõik peavad abielluma. Vastupidi, ma arvan, et pigem ei peaks abielluma. Lihtsalt, kui naine muudkui ootab, siis sellest on foorumis kurb lugeda.
Ema küsis, kas olen kohvi juba joonud ja ma avastasin, et olen oma igapäevasest kohvist märkamatult loobunud. Sest ostsime viimati nii halva kohvi koju. Kohutava. Aga ma ikka arvan, et teen endale kohvi, panen palju piima ja suhkrut.