urban hiking

Hankisime mulle uhke jalgratta ja mõtlesime, et kuhu kõik sellega matkata ja minul tuli geniaalne, lausa geniaalne idee – miks mitte korraldada nädalavahetusel jalgrattamatk Tokyosse. Urban hiking või mis sellise ürituse fäänsi nimi võiks olla. Dämit, mõtlesin ilusa mõiste välja ja siis guugeldasin, see on juba olemas.
Aga igatahes käisime IGAL POOL. Oi kui mõnus on kimada autodega võidu. Kadi ütles mulle kunagi, et see on mõnus, aga ma ei teadnud enne eelmist nädalavahetust… Sho tegi täpid kaardil sinna, kust me mööda sõitsime. Lõpuks Meguros leidsime ühe India resto mille sarnast ma veel näinud pole. Sest et seal oli s e e m e e s.
Tavaliselt on India restoranid suvakalt kujundatud, nurgas plärab telekas bollivuudi muusikaga ja laual vakstud, umbes ni, aga see oli hubaseks tehtud koht ja toit oli nii hea, et ma mõtlesin, et suren naudingusse.
Aga isegi see polnud oluline. Oluline oli hoopis mees, kes kliente teenindas. Tavaliselt on nad sellised kõhukad, pisikesed ja normaalsed. Aga tema oli võlur teisest maailmast. Ta oli pikk ja kiitsakas ja kongus nina ja turbaniga ja sügavate suurte kavalate silmadega, mis olid pigem sinised või hallid kui pruunid. Tulge kindlasti tagasi, ütles ta tungival häälel ja oma nende naeratavate silmadega meid puurides. Ta vist isegi pani mulle käe õlale. Või ei pannud.
Mulle meeldib Cem Adrian, ta oli paar kuud tagasi ka saates “Amazing Voice.” Ta oskab teha palju hääli. Tema “Summertime” on ilus ja veel meeldib mulle “Ask Bu Gece Sehri Terk Etti” (Puudu on s-tähtede alakomad.) Ta laulab seal kõiki hääli, vist. Mees armastab iseennast väga, tema plaadikaanel suudleb ta iseendaga.

pepumusi

Tahaks pulmade kohta tagantjärgi kirjutada, aga pole kuidagi jaksanud. Toibumisaeg on nii pikk.
Võtsin näiteks alles täna esimest korda kätte pulmakülaliste raamatu ja lugesin, mis sinna sisse kirjutati. Kuulasin Klappi, kes me pulmas mängis – suurepärane muusika, ma ütlen, suurepärane – ja siis tuli tunne, et nüüd võib külalisteraamatut sirvida.
Sest et kui kirjutada pulmapeost, siis peab kõigepealt kirjutama sellest, kuidas õmbleja mulle pepu peale musi tegi.
Aga see oli mitu päeva enne pulmi, nii et kujutate ette, kui pikaks see jutt läheks…
No ma kirjutan siis vähemalt sellest.
Maarjal, kes kleidi disainis, on kaks õmblejat, üks on Olja. Mul oli nii vahva vaadata, kuidas nad omavahel arutavad, kust mismoodi kleit teha, täpselt mulle selga parajaks ja ilusaks. Torkavad muudkui nööpnõelu kleiti.
Juba enne seda – näete, ma hakkan rääkima nüüd juba kuude tagusest ajast – vaimustusin ma, kuidas Maarja mõte jookseb, kuidas tal on see idee, millest tuleb see idee, millest tuleb see idee ja millest ta ise nii kirglikult räägib. Ja kuidas ta valib materjale ja detaile. Kleidiriie, näiteks, tuli tema vanaema kapist ja on küllap esimese Eesti aegne.
Noh ja siis kui me lõpuks reaalselt kohtusime, Hella Hundi kohal viimasel korrusel, siis ta näitas mulle seda ja toda ja ma olin ka vaimustuses. Siis käisin seal järgmistel päevadel, kuni kleit mulle selga ehitati.

Maarjal on koer Susi, keda Hell Hunt olevat oma maskotiks küsinud – Susi on tõeliselt hell hunt.
Nii-hii. Ma pidin rääkima pepumusist.
Olja klapitas mulle kleiti selga, kui õmblustoa raadiost hakkas kostuma järsku 5nizza muusikat.
Ma ütlesin, et ma armastan Pjatnitsat! Olja oli vaimustuses. Aga siis ma ütlesin, et oskan tänu Sergeile öelda vene keeles “ma ei ole hull, ma olen automaat…vastaja.” (Seda ütlesin vene keeles.) Ja Olja kilkas vaimustusest ja kuna ta istus maas ja tegeles mu kleidiservaga, siis oli ta just parajal positsioonil, et minu ümbert kinni haarata ja mu pepule musi teha. Ja siis ta ütles teisele õmblejale midagi, et “oh mis tüdruk” või “oh ma armastan seda tüdrukut” või “oi kui tore tüdruk”. Vähemalt ma loodan, et ta midagi sellist ütles, sest ma vene keelt ei oska.
Ma olin nii liigutatud.
Kui keegi tahab, ma kolme käe ja viieteistkümne nimetissõrmega osutan Maarja ja Arteljee suunas.
Pulmahommikul olime seal, küünlad põlesid, mõnus muusika mängis, hell hunt Susi ka seltskonnas ja me vaikselt tiksusime, Maarja õde Laura mu nägu ilusaks tegemas.
Siis kui tuli Dima pilte tegema (kes vajab fotograafi, kolm kätt viieteistkümne nimetissõrmega osutavad Dima suunas), siis ta vaimustus õmblejate toast ja kui mu nägu ja juuksed lõpuks

valmis said, siis läksime hängisime õmblusmasinate ja alasti mannekeeniga.
Me tegime hullemalt romantilise fotoseeria, kuidas kaks üle laua töötavat õmblejat üksteist leiavad ja siis läksime vanalinna ja tegime veel pilte ja siis läksime korraks mere juurde, kus tegime ka pildid ja olime külmast jääs ja mu soengust oli pärast seda 0 järel.
Siis olime juba väga väga väsinud ja omaenese pulma hilinemas, aga ikka oli tore.
Sõitsime Dima autoga, millele ta oli mingit kahtlast bensiini sisse kallanud, nii et auto aeg-ajalt turtsus. Hüppasime bensukast läbi ja ma sõin ühe leiva – muidugi on omaette tore vaadata klienditeenindaja küsimärgikujulist nägu, kui pulmaehteis bensukasse astusin, aga kuna ta ei küsinud, siis ma ei vastanud.

the fry chronicles

Mul on praegu kohv ja šokolaad, kuigi lugesin just Stephen Fry autobiograafiast terve peatüki pikkust ülistuslaulu sigarettidele.
Ma joon kohvi sellest tumepruunist savist kruusist, mille me Shyoga meeneks saime pulmapeo talust. Piimakohv pruunis savitassis maitseb hästi.
Ostsin Fry raamatu Soomes lennujaamast, sest seda oli ta kaanel nii hirmus ülistatud ja ta oli lennujaama raamatupoe edetabelis kusagil väga kõrgel ja kellele ei meeldiks Stephen Fry.
Ta kirjutab, et oli Tom Stoppardiga dinner party‘l, kui üks ameeriklanna suitsetava Stoppardi poole pöördus.
An American woman opposite watched in disbelief.
“And you so intelligent!”
“Excuse me?” said Tom.
“Knowing that those things are going to kill you,” she said, “still you do it.”
“How differently I might behave,” Tom said, “if immortality were an option.”
Õnneks olen alles 64 lehekülge lugenud ja hoian end tagasi, muidu tipiks ümber veel terve hulga kuldseid tsitaate.
Ma huilgasin vaikselt (pinginaabri ees oli piinlik, ta ei saanud aru ja ma ei tahtnud seletada) kui nägin, et lennuki filmiprogramm on muutunud ja Woody Alleni uus”Midnight in Paris” nimekirjas oli. Nii mitu inimest on öelnud, et vot kui hea film ja viimasel ajal on ainus koht, kus end uuemate filmidega kurssi viin, lennuk. Ma ei tea, võib-olla oli asi selles, et see oli lennukis ja imepisikese ekraani pealt või selles, et ma ei olnud üleüleüldse maganud, aga no see ei olnud ju nii-ii hea film.
Minu kõrval oli austraallane, kes kohe entusiastlikult suhtluse üles võttis ja mina mõtlesin,et mis siis ikka ja kui ta ütles, et on 7 aastat Jaapanis elanud, siis ma mõtlesin, et hästi, ma tean, kes sa oled. Sa oled see, kes tuli korraks, siis armus jaapanlannasse, abiellus, lahutas ja nüüd jõlgub niisama. Aga panin puusse – ta oli see, kes abiellus ja sai lapse ja on endiselt abielus. Olin juba mingi küünilise nalja jõudnud teha ja nüüd hakkas piinlik. Aga noh, austraallane oli lennujaamas parajalt napsutanud, nii et vahet pole. Üritasime veel paar korda vestlust üles võtta, aga siis andsime alla ja ülejäänud 8 tundi eirasime üksteist.
Vahepeal öösel oli veel üks ebaõnnestumine. Stjuardess pakkus vett ja mina panin oma topsi täpselt austraallase telekaekraani ette (istusin akna pool, nii et kõik mu kohvid ja veed ja mahlad said kallatud austraallase pükste kohal) – no ja siis ma mõtlesin, et ma poole veevalamise pealt lahkelt liigutan oma tassi, et austraallane ekraani näeks ja siis stjuardess kallas natuke vett talle pükste peale.
VABANDUST VÄGA VABANDUST ütles stjuardess austraallasele, samal ajal väga vihase näoga mulle otsa vaadates – vähemalt lennukiöö hämaruses tundus nägu väga vihane.
Aga pulmapidu. Niikuinii keegi ei usu, kui ma ütlen, et see oli lihtsalt suurepärane. Igaüks ütleb, et tema pulm oli suurepärane, aga meie pulmapidu päriselt oligi. Sest et mul on lihtsalt nii suurepärased inimesed ümber.
Nüüd valmistame juba teist pidu ette. Kuidas inimesed üldse toime tulevad, kui neil ainult üks pulmapidu on, maivõi, ütlen ninakalt.