pepumusi

Tahaks pulmade kohta tagantjärgi kirjutada, aga pole kuidagi jaksanud. Toibumisaeg on nii pikk.
Võtsin näiteks alles täna esimest korda kätte pulmakülaliste raamatu ja lugesin, mis sinna sisse kirjutati. Kuulasin Klappi, kes me pulmas mängis – suurepärane muusika, ma ütlen, suurepärane – ja siis tuli tunne, et nüüd võib külalisteraamatut sirvida.
Sest et kui kirjutada pulmapeost, siis peab kõigepealt kirjutama sellest, kuidas õmbleja mulle pepu peale musi tegi.
Aga see oli mitu päeva enne pulmi, nii et kujutate ette, kui pikaks see jutt läheks…
No ma kirjutan siis vähemalt sellest.
Maarjal, kes kleidi disainis, on kaks õmblejat, üks on Olja. Mul oli nii vahva vaadata, kuidas nad omavahel arutavad, kust mismoodi kleit teha, täpselt mulle selga parajaks ja ilusaks. Torkavad muudkui nööpnõelu kleiti.
Juba enne seda – näete, ma hakkan rääkima nüüd juba kuude tagusest ajast – vaimustusin ma, kuidas Maarja mõte jookseb, kuidas tal on see idee, millest tuleb see idee, millest tuleb see idee ja millest ta ise nii kirglikult räägib. Ja kuidas ta valib materjale ja detaile. Kleidiriie, näiteks, tuli tema vanaema kapist ja on küllap esimese Eesti aegne.
Noh ja siis kui me lõpuks reaalselt kohtusime, Hella Hundi kohal viimasel korrusel, siis ta näitas mulle seda ja toda ja ma olin ka vaimustuses. Siis käisin seal järgmistel päevadel, kuni kleit mulle selga ehitati.

Maarjal on koer Susi, keda Hell Hunt olevat oma maskotiks küsinud – Susi on tõeliselt hell hunt.
Nii-hii. Ma pidin rääkima pepumusist.
Olja klapitas mulle kleiti selga, kui õmblustoa raadiost hakkas kostuma järsku 5nizza muusikat.
Ma ütlesin, et ma armastan Pjatnitsat! Olja oli vaimustuses. Aga siis ma ütlesin, et oskan tänu Sergeile öelda vene keeles “ma ei ole hull, ma olen automaat…vastaja.” (Seda ütlesin vene keeles.) Ja Olja kilkas vaimustusest ja kuna ta istus maas ja tegeles mu kleidiservaga, siis oli ta just parajal positsioonil, et minu ümbert kinni haarata ja mu pepule musi teha. Ja siis ta ütles teisele õmblejale midagi, et “oh mis tüdruk” või “oh ma armastan seda tüdrukut” või “oi kui tore tüdruk”. Vähemalt ma loodan, et ta midagi sellist ütles, sest ma vene keelt ei oska.
Ma olin nii liigutatud.
Kui keegi tahab, ma kolme käe ja viieteistkümne nimetissõrmega osutan Maarja ja Arteljee suunas.
Pulmahommikul olime seal, küünlad põlesid, mõnus muusika mängis, hell hunt Susi ka seltskonnas ja me vaikselt tiksusime, Maarja õde Laura mu nägu ilusaks tegemas.
Siis kui tuli Dima pilte tegema (kes vajab fotograafi, kolm kätt viieteistkümne nimetissõrmega osutavad Dima suunas), siis ta vaimustus õmblejate toast ja kui mu nägu ja juuksed lõpuks

valmis said, siis läksime hängisime õmblusmasinate ja alasti mannekeeniga.
Me tegime hullemalt romantilise fotoseeria, kuidas kaks üle laua töötavat õmblejat üksteist leiavad ja siis läksime vanalinna ja tegime veel pilte ja siis läksime korraks mere juurde, kus tegime ka pildid ja olime külmast jääs ja mu soengust oli pärast seda 0 järel.
Siis olime juba väga väga väsinud ja omaenese pulma hilinemas, aga ikka oli tore.
Sõitsime Dima autoga, millele ta oli mingit kahtlast bensiini sisse kallanud, nii et auto aeg-ajalt turtsus. Hüppasime bensukast läbi ja ma sõin ühe leiva – muidugi on omaette tore vaadata klienditeenindaja küsimärgikujulist nägu, kui pulmaehteis bensukasse astusin, aga kuna ta ei küsinud, siis ma ei vastanud.

One thought on “pepumusi

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s