sokk

Mind tabas sokk, katusega essiga, sest mu i-podist kustus kogu muusika. Kogu muusika, tähendab kõik viimase nelja aasta ja pikema perioodi jooksul armastatud lood ja siis veel hulk lugusid, kokku ehk 2000, mida mul pole kusagile mujale salvestatud.
Kogu mu muusikaajalugu, kustusid mu väärtuslikud paarisajast loost koosnevad kõikide-aegade-lemmik-listid, kõik läks. Ja muusika on suht peamine asi, mille järgi ma ennast defineerida oskan, kui aus olla. Ma ei tea, miks, aga see on üks asi, kus mul on kindlad veendumused, dogmad ehk isegi. (Teine diktatuur-teema on rassism, aga sellest allpool.)
Kõik. Kellel pole minevikku, elab tulevikuta.
Ma natuke dramatiseerin üle. Ma isegi ei karjatanud ega midagi. Võtsin tuimalt teadmiseks, et just siis, kui koostasin i-podis listi, mida me jaapani pulmapeol mängida, kadus k o g u materjal.
See pole päris katastroof, ma mõtli, võrreldes kohutavate asjadega, mis elus toimuda võivad ja toimunud on, aga ütleme, skaalal, mille ühes otsas on katastroof ja teises pidustused, jääb see ikka katastroofi poolele.
Viimasel ajal olen lemmikuid küll youtube’i listideks teinud, aga kui sealt siis pulmaks valima hakata… Ma algul püüdsin, aga olgugi, et küllap keegi laulusõnu ei mõista/kuula, on mu lemmikutega pulmakontekstis ikka natuke pahasti.
Andsin alla ja läksin kohvikusse, kus mängis Jack Johnson ja ma äkitselt mõistsin, et ükskõik mis muusikalisi adventüüre ma pulmapeol ei korraldaks, kõik jääksid rahule pigem Jack Johnsoniga. See kõlab nagu et kõik armastavad John Smith’i, aga tõesti, Jack Johnson vist ongi muusikamaailma John Smith, või ei? Muusikamaailma Jack Johnson. John Jackson.
Ah mis tuletab meelde täiesti geniaalse (minu lihtsakoelise huumorimeele jaoks) nalja, jaapanikeelse, aga mõistetav ka keelt oskamata vist. Vist. Kuigi nali on sõnades. Igatahes piisab väga-väga vähesest keeleoskusest.
Siin on “Shinbashi“, mis Dushyantha mulle näitas. Siin on originaal, nii-öelda, mis Shyo mulle näitas. Ja paremalt menüüst saab analoogseid veel palju vaadata. Nali kõik üks ja sama, peamiselt sõnad, perekonnanimed, kohanimed.
Jah, ja lõpetuseks võtan sõna sõna “neeger” kohta. Kui mõningad eestlased väidavad kindlameelselt, et eesti keeles puudub sellel sõnal halb varjund – ja isegi ÕS seda kinnitab, siis miks ei panda artiklitele pealkirju nagu “Neeger Howard saates “Piirideta armastus” ütles seda ja teist”. Ah? Kirjutatakse “mustanahaline”. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt seda seepärast, et sõna “neeger” tegelikkuses – reaalsuses, selles maailmas – siiski ei ole viisakas sõna kasutada, isegi mitte eesti keeles, isegi mitte siis, kui ÕS vastupidist väidab.
Viimases saates “Piirideta armastus” oli tuline diskussioon sel teemal eesti keele õpetaja ja “mustanahalise Howardi” vahel ja õpetaja ütles, et ÕS on eesti keele piibel ja neeger on hea sõna. “Neegersportlane” oli ÕSis liitsõna näiteks ja mees oli seda lugedes suht sokis, katusega essiga.
Guugeldasin hiljem sõna “mustanahaline” ja tulid kõik puha lehepealkirjad, millest üks näiteks algas “mustanahaline poliitik”. See oleks ju ka lihtne lühikene liitsõna, kui kasutada neegerpoliitik, kas pole. Samas sõna “neeger” guugeldades tulevad mingid suvalised blogid ja värgid, mitte ühtegi lehepealkirja pole esimeste tulemuste seas. Hooooooooooolimata, et tegu on ÕSi poolt kindlustatud n e u t r a a l s e sõnaga.
Vähe olen kuulnud inimesi, kelle suus see sõna tõesti neutraalselt kõlab.
Mulle jäi hästi meelde, kui kunagi endine kursavend ilusasti ütles (kas ta kirjutas seda oma blogisse või ehk minu vana blogi kommentaariumisse), et miks sellest sõnast nii kümne küünega kinni hoitakse. See pole isegi mitte ugrimugri juurtega päris eesti sõna.
Tõesti, mulle tundub, et sellel sõnal pole mitte ühtegi voorust. Ja väita, et “must” on eesti keeles halvem sõna, no ma ei saa lihtsalt aru. Kas me mõtleme “räpane”, kui me ütleme “must pastakas, must pintsak, mustanahaline”? A vahet pole. (Igaks juhuks ütlen, et ei ärgita siinkohal diskussiooni pidama, vaid jään oma ainuarvamusega blogi-diktaatoriks.)
Aga “Piirideta armastus” on vahva sari mu meelest, ma vaatan seda teeveekolme netilehelt.
Kõige lõpuks, leidsin Bobby McFerrini loo, mida ma hullult ammu kuulasin, aga hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. “Sweet in the mornin’“, ta nagu luksuks seda lauldes.

alukanäppaja

Mul viskas kopsu üle maksa. Kahtlustasin juba enne, et keegi käib mu aluspükse varastamas, aga nüüd olen selles veendunud.
Kahed alukad kadusid täna ära. Ma tean, ma riputasin nad sinna. Ma panin nad ülejäänud pesu vahele peitu, et i g a k s j u h u k s vältida aluka-armastajate tähelepanu.
Ja ta, saadanas, oli Shyo t-särgid kahte lehte lükanud ja alukad kaasa viinud. Rinnahoidja jättis alles.
Me nüüd mõtleme, mis meetmeid rakendada. Igatahes kirjutasin kurja sildi:
ANNA MU ALUKATE RAHA TAGASi!
Ja siis üks kaheksajalaks sõimav sõna.
Panen paar fantoom-alukat rippuma järgmine kord (mul ühed sellised vedelesid sahtlis, mis ära viskamist vajavad) ja kui järgmine kord trussikupervo Shyo särkide vahelt alukate poole teed teeb, tabab teda silt: SA IDIOOT-MOLLUSK.
See on parim rünnak, ma arvan.
Mul tõesti pole suurt midagi selle vastu, kui kellelegi varastatud alukad rõõmu pakuvad. Ma arvan, et see tegevus tekitab vargale rohkem rõõmu kui mulle õõva. Aga ma ju ise ka kasutan neid igapäevaselt, mul läheb neid vaja. Ja ta võttis minu ilusa ja kalli Triumph’i pesu püksid! Minu ainsad alukad, mis rinnahoidjaga komplektis käivad! Mul on nende pärast kõige kurvem. Homme läheme Shyoga mulle uusi alukaid ostma. Enam ma neid rõdule ei riputa.

give up the ghost

Radiohead “Give Up the Ghost” on nii ilus. Kogu album on.
Täna on nii ilus ilm, et mul on kahju, et nii hilja üles ärkasin. Päike paistab soojalt aknast sisse. Eile oli vastik külm pime vihmane. Täna tuleb uksest välja minna.
Ja siis ma leidsin veel ammu otsitud originaali sellisele suurepärasele karaoke-laulule nagu “Koi no kisetsu”. Poiste esituses on need tantsuliiigutused nii nunnud, aga originaali (no tähendab, küllap see tädi laulu kuulsaks laulis) vaadates tuleb välja, et liigutused käivadki selle loo juurde.

spiderdude

Läksin laualt midagi otsima ja vaatan, pisike ämblik ronib mööda seina ja ütlen, ma ei tea miks: you are a spider, man.
Ma olen alateadlikult nii vaimukas, ma ei saa. Ma arvan, et Ämblikmehe tegelaskuju sündis niiviisi, et kord nägi autor seinal ämblikku ja tervitas teda, öeldes: djuud, sa oled ämblik. Ei, siis oleks kangelase nimeks saanud Spiderdude.
Eile ulatas Shyo mulle mu uue tervisekindlustuskaardi, kus oli peal mu uus perekonnanimi. (Kuigi tegelikult on mul endiselt vana, sest paberimajandus võtab aega.) Guugeldasin täna oma praegust nime ja igaks juhuks oma uut nime (muidugi ei tulnud adekvaatseid vasteid) ja mõtlesin, et oi kui tore on saada taas anonüümseks. Igale naisele on antud võimalus saada taas tabula rasa’ks internetiavarustes.
Ja lõpetuseks, et minu lemmik stand up koomikud on praegu, viimasel ajal, viimastel aastatel Jimmy Carr, Ricky Gervais, Dylan Moran. Ja Russell Brand, kelle puhul, avastasin eile, on põnev(am) kuulata temaga tehtud intervjuusid. Stand up on ka tore, muidugi. Eile naersin oma kopsud katki, kui vaatasin Russell Howard’i esinemist. Ma ei tea, kas ta mu lemmik on, sest seal ta oli vist suht poisike ja nati toores, aga sai varsti hoo sisse ja isegi pärast vaatamist oli mul tükk aega hingamisraskusi ja kurk oli imelik.
Mhm ja siis veel üks elutarkus, mida olen oma pika-pika abielukarjääri jooksul selgeks saanud: mehe ülesanne on naist armastada ja hoida, muud ei midagi.

viisa

Ma taotlen jaapanlase abikaasa viisat, aga selleks tuleb täita terve hulk pabereid ja vastata ausalt ja täpselt küsimustele, mis algul siiski õhku ahmima panevad.
Hingamisraskusi tekitavad kaks küsimust peamiselt. Esimeses tuleb kirjeldada detailselt, kuupäevalise täpsusega oma armastuslugu. Mulle meeldivad armastuslood ( “koibana” – ma aeg-ajalt palun Shyod, et ta jutustaks mulle ühe koi-bana, kuigi ta eriti ei jutusta), aga piinlik on ju ametnikule…
Ma pakkusin välja, et võiks kirjutada: … ja taevani kõrgus suur sammas ja Shyo käis ringi ümber selle ja Maarja tuli teiselt poolt vastu ja Maarja ütles: “Milline suurepärane mees” ja Shyo ütles: “Milline suurepärane naine” ja siis nad püüdsid lapsi teha, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nad läksid konsulteerisid targematega ja targemad ütlesid: “Sho peab esimesed sõnad ütlema.” Ja nad proovisid uuesti, üks ühelt poolt, teine teiselt poolt sammast vastu tulles. “Milline suurepärane naine,” ütles Shyo. “Milline suurepärane mees,” ütles Maarja ja nad tegid sugu, seekord edukalt.
Shyo ei kiitnud sellist armastuslugu heaks. Ütles, et ametnikud vihastavad ja ei saa aru. Ma ütlesin, et siis tuleb öelda, et me laenasime teie oma traditsioonist ja pealegi selline küsimine on pask.
Siis ma pakkusin, et kirjutame siis just nii detailselt, kui ametnikud küsivad – esimene suudlus, esimest korda voodisse. Kuidas siis oli, kuidas järgmisel korral oli. Kõhklused, ihad, armastus, igatsus… Kirega tuleb kirjutada, kirega! Shyo polnud sellega ka päris nõus. Me armastuslugu tuli suhteliselt lakooniline. Aga ametnikud nõuavad ka fotosid ja, parem oleks, ka armastuskirju. Perverdid, raisk.
See selleks, tegelikult ma saan aru, et keegi on mõelnud välja geniaalse viisi, kuidas takistada (vaesemate Aasia riikide inimestel – nii me tahame mõelda, eksole) fiktiivabielu kaudu Jaapanisse murda: nende romaanikirjutamise oskust hinnates.
Aga ikka on üks küsimus, mis on nii absurdne, et kuku peapeale.
Küsimuse esimene pool on normaalne: mis keeles te omavahel suhtlete? Küsimuse teine pool aga: kui teil näiteks sõnadest puudu jääb, et üksteise mõttest aru saada, kuidas te end siis teisele selgeks teete?
Käte ja jalgadega pekstes, juustest tirides, näppe silmamunadesse toppides…
Või kuidas lahendavad oma probleeme sama emakeelega inimesed, kui sõnadest enam ei piisa? Meil pole sellist situatsiooni olnud, ausalt öeldes. Mõtlesime, mis oleks hea vastus. Sho ütles, et “annan alla ja lähen magan natuke”. Või “joome ennast täis ja seksime.” Ma ei tea, kas see vastus sobiks.
Mõni nädal tagasi sõitsin rongis Tokyo suunas, kui üks vanem välismaa mees küsib, et “kust sa pärit oled”. Mina, et Eestist. “Mis sa teed,” küsib. “Töötad?” “Ei” “Õpid?” “Õppisin, aga nüüd olen abieluinimene,” vastan, ta naerab. “Jaapanlasega?” “Jah. Aga sa ise?” Ma olen juba aastakümneid jaapanlasega abielus,” vastab. Minu pilku nähes: “Ma võin sulle kõigest rääkida. Mida sa tahad teada?” küsib naeruse näoga. “Kui palju meil aega on?” küsin vastu. Ta ütleb, et läheb selles ja selles peatuses maha ja siis räägib asju.
Üks hetk ütleb: “Vabandan, küsin otse: kas sa ikka armastad oma meest?” Ma, et jaa, muidugi, väga. Tema, et tore. “Aga sa, kas sa armastad oma naist?” Vot see on keeruline küsimus, ütleb tema. Ütleb, et algul on abielupaar lähedased (ta paneb pöidla ja nimetissõrme kokku), aga siis sünnib laps. Laps tuleb kas vanemate juurde (ta võtab appi teise käe pöidla ja asetab esimese kahe lähedale) või tuleb laps vanemate vahele (ta surub pöidla teise käe nimetissõrme ja pöidla vahele). Nüüd, kui laps suureks saab ja pesast välja lendab, on abielupaaril kolm võimalust. Üks on saada taas lähedaseks (paneb sõrmed kokku), teine on kaugeneda veelgi – lahutada. Ja kolmas on jääda samale distantsile, nagu on oldud lapse kasvatamise aja. “Vot meie oma naisega oleme sellele kaugusele jäänud – mina teen omi asju, tema teeb omi asju. Ühes voodis ei maga me enam aastaid. Tegelikult kolis ta teise voodisse juba mõni aasta pärast abiellumist. Küllap mu norskamine ka häiris, ma ei tea. Mul pole palju kogemusi naistega – ainult oma abikaasaga, nii et ei tea, kas see on norm või mis.”
Rääkis ta, kuni tuli tema peatus. Ütles oma meiliaadressi ja et ma kribaks talle. Ma unustasin vahepeal ära, aga eile kirjutasin talle paar rida, vastust pole veel tulnud.