piiririik

Abhay rääkis, kuidas tal oli üks Jaapani professor külas käinud. Abhay ütles, et ööbi meie instituudi külalistemajas. See on odav ja mugav. (Umbes kümme krooni päevas.) Aga professor ütles, et ei-ei, ta tahab ööbida ilusas hotellis ja broneeris endale nii umbes kolme tuhande kroonise toa.
Tuba oligi ilus, aga professor ei arvestanud, et hotellist väljudes on ta ikka tavalisel Mumbai tänaval.
Nii et järgmisel hommikul helises Abhay telefon: “Ma tulin hotellist välja, aga seisan siin ja ei suuda teed ületada.”
Abhay saatis sõbra autoga kohale. Sõber võttis professori auto peale, tegi U-pöörde ja pani teisel pool teed jälle maha.
Järgmisel päeval kolis professor instituudi külalistemajja.
Illustratsiooni mõttes, India-liiklus-videosid on juutuub täis. Üks on selline.
Me tulime tagasi koju Jaapanisse, käisin pesus ja seebivaht oli tumehall.
Üks asi, mis me välja ei mõelnudki – et miks inimesed meist pilti teha tahavad. Isegi Goa rannas, kus on massiliselt igas vanuses igast soost igast rahvusest väljamaalasi.
Kontrollisin, kas mu pesu paistab, kas mul on imelikud riided. Kas paljastan end liiga palju. Aga nagu ei olnud midagi viga. Tädid käisid toppidega ringi. Sellistega, kus kergelt krimpsus pikk kriips kahe pruuniks parkunud nahaga peaaegu nabani ulatuva rinna vahel paista on. (Ma ei kritiseeri, ma osutan asjaolule. Eks mu oma rindki on tibusammul nabale lähenemas.) Onud kõhud punased, paljad õhetavad peanupud läikimas ja silmad kissis.
Kohalikel on kindlasti põnev vaadata, kuidas sinakasvalge väljamaalane tuleb rannale ja õhtuks on punane.
Aga mina ju teatavasti katan kinni kogu keha ja pool nägu enne, kui päikese kätte lähen.
Mõtlesin, et võib-olla on komplekt jaapanlane-eestlane (aasialane-eurooplane) kuidagi eksootiline. Aga sellise näoga paare võib üldiselt näha ameeriklaste seas ka. Vaevalt, et keegi kaugelt ja läbi päikeseprillide üldse ära vaatas, et vot need nüüd küll ameeriklased ei ole, küllap üks on endisest nõukogude vabariigist ja teine peab olema tõusva päikese maalt.
Ma muide, innustatuna mingist Postimehe artiklist, kus viidati Aasia ülemvõimule ja et Eesti peaks ka Aasiaga kampa lööma, tutvustan nüüdsest Eestit kui Lääne-Aasia riiki. Eesti on ikka tahtnud olla lääne-riik, aga Euroopas jääb ta alati idaks. See on nii vahva mu meelest. Euroopaks olemine pole viimasel ajal popp ja Eesti, (Emil Tode) piiririik, on just see osa maailmast, mis ta parasjagu olla tahab.
Vahepeal tüütas ära, kui tüübid salaja pilti teha püüdsid. Mõni tegi nägu, nagu pildistaks merevaadet. Teine ei püüdnudki varjata, et meid püüab. Siis võtsin oma fotoka välja ja tegin nendest pilti. Siis nad muutusid närviliseks.
Oleks pidanud käe välja sirutama ja ütlema “photo – ten rupee”.

raporteerin Mumbaist

Nyyd saan ehk kaks lauset pikemalt kirjutada.
Lihtsalt, et Mumbai on kreisi. Youtube’is on, teate, mingid videod ideaalmaailma ristmikest, kus puuduvad valgusfoorid ja autojuhid peavad enda ymber ise vaatama ja on h2sti ettevaatlikud.
Mumbai ongi selline, ainult et siin on veel grammike vabadust lisatud – puuduvad s6iduread, igayks s6idab seal, kus talle parem tundub. Heal juhul teistega samas suunav66ndis. Ja keegi pole h2sti ettevaatlik.
Ja siis nad tuututavad koguaeg. Annavad m2rku, et ma olen siin, ma l2hen sinust nyyd m66da, t6mba koomale jne.
Ja siis on inimesed, massiliselt inimesi, kes yletavad teed yksk6ik kus yksk6ik millal. Rahulikult, tuututamisest h2irimatult.
Koerad, lehmad. Ma praegu olen Abhay kodus ja kuulen aknast ammuuu. Karjakesi muu muu ammuu.
Kohe kui lennujaamast v2lja astusime, oli tuut tuut tuut tuut tuuuuuut. Abhay tuli meile vastu, v6tsime takso ja j6llitasime suurte v2sinud silmadega, kuidas juht muudkui teistega v6idu tuututas ja man66verdas. Siis me l2ksime hotelli ja hommikul vaatasime aknast, sest hotell oli otse rannal, kuidas koerad m2ngisid, kuidas inimesed m2ngisid kriketit, jalgpalli. Jalutasid, tegid seda-teist.
J2rgmise 66 olime selle instituudi k2mpuses, kus Abhay t66tab. See on terve suur linnaosa, piiratud ja oma piiripunktiga, sest see on valitsusasutus ja igayks ei saa. Ja t2itsa l6pp, see on nagu Tsukuba. Roheline, vaikne.
Kogu selle kaose keskel asub m6ni kaubamaja, kuhu sisse saamiseks tuleb turvakontrolli l2bida.
Ja siis on Gucci, Prada, Bodyshop, k6ik l2igib. Seal oli yks tore pood, me ostsime mulle kaks churidaar’i. (Sujata, Abhay naine ytles mulle just t2ht-haaval selle s6na.) See, kus on kottpyksid ja yrp ja pikk sall yle 6lgade.