piiririik

Abhay rääkis, kuidas tal oli üks Jaapani professor külas käinud. Abhay ütles, et ööbi meie instituudi külalistemajas. See on odav ja mugav. (Umbes kümme krooni päevas.) Aga professor ütles, et ei-ei, ta tahab ööbida ilusas hotellis ja broneeris endale nii umbes kolme tuhande kroonise toa.
Tuba oligi ilus, aga professor ei arvestanud, et hotellist väljudes on ta ikka tavalisel Mumbai tänaval.
Nii et järgmisel hommikul helises Abhay telefon: “Ma tulin hotellist välja, aga seisan siin ja ei suuda teed ületada.”
Abhay saatis sõbra autoga kohale. Sõber võttis professori auto peale, tegi U-pöörde ja pani teisel pool teed jälle maha.
Järgmisel päeval kolis professor instituudi külalistemajja.
Illustratsiooni mõttes, India-liiklus-videosid on juutuub täis. Üks on selline.
Me tulime tagasi koju Jaapanisse, käisin pesus ja seebivaht oli tumehall.
Üks asi, mis me välja ei mõelnudki – et miks inimesed meist pilti teha tahavad. Isegi Goa rannas, kus on massiliselt igas vanuses igast soost igast rahvusest väljamaalasi.
Kontrollisin, kas mu pesu paistab, kas mul on imelikud riided. Kas paljastan end liiga palju. Aga nagu ei olnud midagi viga. Tädid käisid toppidega ringi. Sellistega, kus kergelt krimpsus pikk kriips kahe pruuniks parkunud nahaga peaaegu nabani ulatuva rinna vahel paista on. (Ma ei kritiseeri, ma osutan asjaolule. Eks mu oma rindki on tibusammul nabale lähenemas.) Onud kõhud punased, paljad õhetavad peanupud läikimas ja silmad kissis.
Kohalikel on kindlasti põnev vaadata, kuidas sinakasvalge väljamaalane tuleb rannale ja õhtuks on punane.
Aga mina ju teatavasti katan kinni kogu keha ja pool nägu enne, kui päikese kätte lähen.
Mõtlesin, et võib-olla on komplekt jaapanlane-eestlane (aasialane-eurooplane) kuidagi eksootiline. Aga sellise näoga paare võib üldiselt näha ameeriklaste seas ka. Vaevalt, et keegi kaugelt ja läbi päikeseprillide üldse ära vaatas, et vot need nüüd küll ameeriklased ei ole, küllap üks on endisest nõukogude vabariigist ja teine peab olema tõusva päikese maalt.
Ma muide, innustatuna mingist Postimehe artiklist, kus viidati Aasia ülemvõimule ja et Eesti peaks ka Aasiaga kampa lööma, tutvustan nüüdsest Eestit kui Lääne-Aasia riiki. Eesti on ikka tahtnud olla lääne-riik, aga Euroopas jääb ta alati idaks. See on nii vahva mu meelest. Euroopaks olemine pole viimasel ajal popp ja Eesti, (Emil Tode) piiririik, on just see osa maailmast, mis ta parasjagu olla tahab.
Vahepeal tüütas ära, kui tüübid salaja pilti teha püüdsid. Mõni tegi nägu, nagu pildistaks merevaadet. Teine ei püüdnudki varjata, et meid püüab. Siis võtsin oma fotoka välja ja tegin nendest pilti. Siis nad muutusid närviliseks.
Oleks pidanud käe välja sirutama ja ütlema “photo – ten rupee”.

raporteerin Mumbaist

Nyyd saan ehk kaks lauset pikemalt kirjutada.
Lihtsalt, et Mumbai on kreisi. Youtube’is on, teate, mingid videod ideaalmaailma ristmikest, kus puuduvad valgusfoorid ja autojuhid peavad enda ymber ise vaatama ja on h2sti ettevaatlikud.
Mumbai ongi selline, ainult et siin on veel grammike vabadust lisatud – puuduvad s6iduread, igayks s6idab seal, kus talle parem tundub. Heal juhul teistega samas suunav66ndis. Ja keegi pole h2sti ettevaatlik.
Ja siis nad tuututavad koguaeg. Annavad m2rku, et ma olen siin, ma l2hen sinust nyyd m66da, t6mba koomale jne.
Ja siis on inimesed, massiliselt inimesi, kes yletavad teed yksk6ik kus yksk6ik millal. Rahulikult, tuututamisest h2irimatult.
Koerad, lehmad. Ma praegu olen Abhay kodus ja kuulen aknast ammuuu. Karjakesi muu muu ammuu.
Kohe kui lennujaamast v2lja astusime, oli tuut tuut tuut tuut tuuuuuut. Abhay tuli meile vastu, v6tsime takso ja j6llitasime suurte v2sinud silmadega, kuidas juht muudkui teistega v6idu tuututas ja man66verdas. Siis me l2ksime hotelli ja hommikul vaatasime aknast, sest hotell oli otse rannal, kuidas koerad m2ngisid, kuidas inimesed m2ngisid kriketit, jalgpalli. Jalutasid, tegid seda-teist.
J2rgmise 66 olime selle instituudi k2mpuses, kus Abhay t66tab. See on terve suur linnaosa, piiratud ja oma piiripunktiga, sest see on valitsusasutus ja igayks ei saa. Ja t2itsa l6pp, see on nagu Tsukuba. Roheline, vaikne.
Kogu selle kaose keskel asub m6ni kaubamaja, kuhu sisse saamiseks tuleb turvakontrolli l2bida.
Ja siis on Gucci, Prada, Bodyshop, k6ik l2igib. Seal oli yks tore pood, me ostsime mulle kaks churidaar’i. (Sujata, Abhay naine ytles mulle just t2ht-haaval selle s6na.) See, kus on kottpyksid ja yrp ja pikk sall yle 6lgade.

me gusta

Mulle väga meeldib Nouvelle Vague’i versioon loost “In a Manner of Speaking”. Ma pole suur bossa sõber, aga see on nii ilus. Originaal on see – bossa on parem kui kaheksakümnendad. Tegelikult, nii karmi üldistust ei tasu teha. Samas “kaheksakümnendad on parem kui bossa” ei ole ka päris õige väide.
Kaheksakümnendad on parem kui bossa.
“In a manner of speaking” on kaheksakümnendatest.
Bossaversioon on parem.
Lahendagem.
Ja mulle meeldib, kuidas Annie Lennox laulab “Don’t let it bring you down’i”, aga siiski-siiki on Neil Youngi originaal hääm. Aga sellest ei järeldu tingimata, et seitsmekümendad on paremad kui üheksakümnedad.
Ja mulle meeldib see auto-reklaam, mis Jaapani telekas jookseb. Surm ütleb: “Sorry.” Ja pärast tal nii piinlik nägu peas.

"eks igas mehes ole veidi meest"

Ema kinkis Viidingu/Üdi musta luulekogumiku, selle, mis mu teada juba aastaid läbimüüdud oli. Lõin lahti luuletuse “Tere”, sealt rida pealkirja. Meil on nüüd kõrge raamaturiiul ja me reastasime sinna kõik oma raamatud. Mul on Viiding ja Kareva.
Raamaturiiul on IKEA’st. Meil on vaip, voodi, voodipesu ja ehk veel mõni pisem asi IKEA’st ja ma päris ehmatasin, kui vaatasime Sho’ga “Fight Club’i”, tema esimest, mina ei-tea-mitmendat korda ja seal peategelane, enne kui ta ära pöörab, sisustab oma kodu IKEA kataloogi abil, mõeldes, kas see või teine mööbliese väljendab tema isikupära.
Minust pole veel asjade-armastaja saanud. (Nagu asjaarmastaja, aga asjade.) Ma arvan, et seepärast, et elu tundub nii ajutine ja ühes paigas elamine tundub veel ajutisem. Ei ole seda tunnet, et vot seiä punun minä pesä.
Samas, meile kingitakse abiellumise puhul järjest uusi ilusaid asju ja mõnest neist tunnen ma rõõmu – sest ilusast tassist joomine teeb tee palju maitsvamaks, ilusalt taldrikult söömine toidu ilusamaks. See rõõmustab. Nõud on olulised.
Aga ma olen vahel nii muserdatud, kui oleme läinud kusagile kaubamajasse üht vajalikku asja soetama ja tuleme sealt välja mitu tundi hiljem – olles otsinud erinevatest poodidest veel mingeid asju, siis söönud lõuna- või õhtusööki, siis vaadanud veel pisut ringi. Kes on see idioot, kes veetis terve vaba päeva kaubamajas?
Masendav – ja sellele järgneb alati minu hala, kuidas Sho peaks töölt ära tulema, me Jaapanist ära minema ümber-maailma-reisile, sest muidu saab minu ainsamaks rõõmuks varsti asjade soetamine.
Meil on veel pulmareis. Läheme Indiasse, kõigepealt Mumbaisse, külla sõber Abhayile. (Eelmises blogis kirjutasin temast ikka aeg-ajalt.) Siis sealt Goasse, et oleks ikka mesinädal. Või vähemalt mesipäevi kolm.
Otsisin netist välja kõige fäänsimad ja kallimad kuurortid, hotellid, spad, värgid-särgid – sest ikkagi mesipäevad.
Nad kõik nimetavad end parimateks. Neil on need ja need spad, triitmendid, rannad, restoranid.
Tripadvisor’is kiidetakse, aga siis laidetakse ka.
Aga kuklas selline tunne, et ma ei suuda mängida ameerika-unelm-pulmareisi mängu. Isegi, kui mõtlen, et ainult kaks ööd ja ainult kord elus.
Me pole mingid mõnurid, mingid kulurid, mingid rikkad jaapani-euroopa penskarid. Ega ameerika. Sellises hotellis peatumine ei tundu õige asi.
Ja kui sihuke summa välja käia, siis jääb ruumi ainult pettumiseks.
Aga nüüd ma leidsin ühe B&B, pisikese, ilma spa ja triitmentideta, odava. See tundub nii vahva ja Tripadvisor’is on vaid ülistuskiri. Kui Sho koju tuleb, siis ma ütlen talle, et kuidas oleks sellega. Seal on kuus tuba ja kaks koera.
Ma vist ei ole siia riputanud oma lemmiku india-loo. Ühes india restoranis mängis see ja (elagu!) i-phone’il on aplikatsioon, mis kuulab lugu ja selle nime ja esitaja üles otsib.
See on nii ilus, täitsa lõpp.
Me pidime seda oma pulmas mängitama, muude lugude hulgas, mis ma hoolikalt kokku olin valinud (Sho’l oli tööl nii hirmus kiire, et tal polnud aega) ja pulmakorraldaja sai valesti aru, kui ütlesin, et sel hetkel mängige seda, tol hetkel toda lugu, aga ülejäänud valige vabalt. Vabalt – mõtlesin vabalt minu koostatud pleilisti raames, aga tema sai aru, et valigu suvaline muusika, mis neil pakkuda on.
Noh, see popp-võtmes klassikalugude valik, mis nad käiku lasid, polnud just minu maitse, aga see oli n e u t r a a l n e. Ja kui Dushyantha hiljem ütles: “Kas teil mängis pulmas muusika? Teil ju ei mänginud pulmas muusika…” siis ma olin täitsa rahul.

kadunuke

Olen olnud kadunuke.
Naljakas, et paned sõnale “kadunud” armsa liite “ke” ja saad surnu.
Sattusin just tunnike tagasi kuulama Rebecca Fergusoni versiooni Nina Simone loost “Feeling Good“. Simone on fantastiline, aga Rebecca versioon on ka fantastiline, ta on nii ilus ja tal on nii hea hääl.
Nagu seal laulus, sellise tundega võiks alustada uut aastat. Ma püüan, aga sel aastal võtan uut vastu pigem hirmu ja kõhklusega. Sest eelmisel aastavahetusel oli mul tunne, et sellest tuleb suurepärane aasta, aga paar kuud hiljem toimusid sellised õudused, mida ei osanud ette kujutadagi. Nüüd käin kikivarvul.
Pulma-ajastu on läbi. Oli see vast ettevõtmine. Ma ristisin selle kekkon-jikiks. (Et mitte nagu kekkon-shiki – pulmatseremoonia, vaid kekkon-jiki – pulmaperiood) Endiselt püüan jaapani keele nalja visata ja olen endaga rahul, aga teistel ei paista nii naljakas. Mu viimase aja lemmikhuumor, isetehtud, on fraas “jaa kaeru wa”. Sest ma kasutasin seda nii geniaalselt aastavahetusel, kui Sho ei suutnud Tsukuba mäe suveniiripoest üht asja välja valida.
Ma ise ka imestan, miks pikalt ja tüütult oma võõrkeelset nalja ümber seletan, aga seda ma teen, näete.
Tsukuba mäe sümbol on konn ja konnasuveniire, kujukesi on poes lademetes.
Kui Sho seal muudkui lasi teistel oodata ja suveniiri valis, siis ma ütlesin “jaa kaeru wa” – mis ühtaegu tähendab, “aga kuidas oleks konnaga” ja “sel juhul lähen ma koju”, vastavalt kas lisada lõppu küsimärk või hüüumärk.
Oh jah. Mulle oli see naljakas. See ongi naljakas!
Aastavahetuse veetsime suurepärase seltskonnaga. Meil oli minu naabripoiss Rakverest, kellega aga alles mõni päev tagasi Tokyos tutvusime. Oli kaks tüdrukut Jamaikalt, kellest üks oli pimestavalt ilus. Oli üks mees Iisraelist. Oli Dushyantha Sri Lankalt. Oli üks Süüria poiss. Ja Sho ja mina. Kõigil oli nii tore, et pärast varahommikust mäkkeronimist ei tahetud kuidagi lahku minna ja nii venisime õhtuni.
Teisel lõunatasime Sho isapoolsete sugulastega, kolmandal emapoolsetaga. Nad kõik rääkisid saatusest ja õnnest, mis meid Shoga kokku viis. Ja et Sho naeratab ja räägib nii palju.
KÕIK TÄNU MINULE
Jõulul tegime Sho ja Dushyanthaga piparkoogimaja – nemad insenääärid mina visionääär, jõime hõõgveini. Mul jääb sellest ilus mälestus armi näol, mis sulasuhkur mu käele tegi. Aga tõesti ilus.