"eks igas mehes ole veidi meest"

Ema kinkis Viidingu/Üdi musta luulekogumiku, selle, mis mu teada juba aastaid läbimüüdud oli. Lõin lahti luuletuse “Tere”, sealt rida pealkirja. Meil on nüüd kõrge raamaturiiul ja me reastasime sinna kõik oma raamatud. Mul on Viiding ja Kareva.
Raamaturiiul on IKEA’st. Meil on vaip, voodi, voodipesu ja ehk veel mõni pisem asi IKEA’st ja ma päris ehmatasin, kui vaatasime Sho’ga “Fight Club’i”, tema esimest, mina ei-tea-mitmendat korda ja seal peategelane, enne kui ta ära pöörab, sisustab oma kodu IKEA kataloogi abil, mõeldes, kas see või teine mööbliese väljendab tema isikupära.
Minust pole veel asjade-armastaja saanud. (Nagu asjaarmastaja, aga asjade.) Ma arvan, et seepärast, et elu tundub nii ajutine ja ühes paigas elamine tundub veel ajutisem. Ei ole seda tunnet, et vot seiä punun minä pesä.
Samas, meile kingitakse abiellumise puhul järjest uusi ilusaid asju ja mõnest neist tunnen ma rõõmu – sest ilusast tassist joomine teeb tee palju maitsvamaks, ilusalt taldrikult söömine toidu ilusamaks. See rõõmustab. Nõud on olulised.
Aga ma olen vahel nii muserdatud, kui oleme läinud kusagile kaubamajasse üht vajalikku asja soetama ja tuleme sealt välja mitu tundi hiljem – olles otsinud erinevatest poodidest veel mingeid asju, siis söönud lõuna- või õhtusööki, siis vaadanud veel pisut ringi. Kes on see idioot, kes veetis terve vaba päeva kaubamajas?
Masendav – ja sellele järgneb alati minu hala, kuidas Sho peaks töölt ära tulema, me Jaapanist ära minema ümber-maailma-reisile, sest muidu saab minu ainsamaks rõõmuks varsti asjade soetamine.
Meil on veel pulmareis. Läheme Indiasse, kõigepealt Mumbaisse, külla sõber Abhayile. (Eelmises blogis kirjutasin temast ikka aeg-ajalt.) Siis sealt Goasse, et oleks ikka mesinädal. Või vähemalt mesipäevi kolm.
Otsisin netist välja kõige fäänsimad ja kallimad kuurortid, hotellid, spad, värgid-särgid – sest ikkagi mesipäevad.
Nad kõik nimetavad end parimateks. Neil on need ja need spad, triitmendid, rannad, restoranid.
Tripadvisor’is kiidetakse, aga siis laidetakse ka.
Aga kuklas selline tunne, et ma ei suuda mängida ameerika-unelm-pulmareisi mängu. Isegi, kui mõtlen, et ainult kaks ööd ja ainult kord elus.
Me pole mingid mõnurid, mingid kulurid, mingid rikkad jaapani-euroopa penskarid. Ega ameerika. Sellises hotellis peatumine ei tundu õige asi.
Ja kui sihuke summa välja käia, siis jääb ruumi ainult pettumiseks.
Aga nüüd ma leidsin ühe B&B, pisikese, ilma spa ja triitmentideta, odava. See tundub nii vahva ja Tripadvisor’is on vaid ülistuskiri. Kui Sho koju tuleb, siis ma ütlen talle, et kuidas oleks sellega. Seal on kuus tuba ja kaks koera.
Ma vist ei ole siia riputanud oma lemmiku india-loo. Ühes india restoranis mängis see ja (elagu!) i-phone’il on aplikatsioon, mis kuulab lugu ja selle nime ja esitaja üles otsib.
See on nii ilus, täitsa lõpp.
Me pidime seda oma pulmas mängitama, muude lugude hulgas, mis ma hoolikalt kokku olin valinud (Sho’l oli tööl nii hirmus kiire, et tal polnud aega) ja pulmakorraldaja sai valesti aru, kui ütlesin, et sel hetkel mängige seda, tol hetkel toda lugu, aga ülejäänud valige vabalt. Vabalt – mõtlesin vabalt minu koostatud pleilisti raames, aga tema sai aru, et valigu suvaline muusika, mis neil pakkuda on.
Noh, see popp-võtmes klassikalugude valik, mis nad käiku lasid, polnud just minu maitse, aga see oli n e u t r a a l n e. Ja kui Dushyantha hiljem ütles: “Kas teil mängis pulmas muusika? Teil ju ei mänginud pulmas muusika…” siis ma olin täitsa rahul.

One thought on “"eks igas mehes ole veidi meest"

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s