pina

Käisime täna viimaks vaatamas Wim Wendersi Pina Bauschile pühendatud filmi “Pina“. See oli ühtlasi esimene film, mida ma kolmemõõtmelisena nägin.
Ma olin loll ja arvasin, et kui Tokyosse filmifestivalile tuleb Wenders ise kohale, siis saan ka kinosaali. Tähendab, kui teada sain, et ta tuleb, siis ma isegi ei tormanud mitte kohe piletit soetama. Ma ootasin pisut. See oli harukordselt rumal minust.
Sest maailmas, Tokyos ole enam kui kinosaali täis inimesi, kes Wendersit oma silmaga näha tahaks.
Aga me eile tulime Shoga ühest teisest kinost ja läksime mööda sellest kinost, kus ma siis avastasin postri. Ja täna hommikul läksime seda vaatama.
Selline on edulugu minu kinokülastusest.
Film on vaimustav.
Youtube on muidugi lõike ja lõigukesi täis. Siin on sõrmede tants triibulisel pintsakul. Siin on veel üks jupp. Siin on veel üks.
Muidugi võib niiviisi jupi kaupa kogu filmi ära vaadata. Aga nii ei soovita. Ostsin filmi soundtracki. Ei mingit youtube’i, vaid päris värk. No pool-päris, iTunes-poest ostsin. Päris oleks siis, kui läheks õue, rongile, kaubamajja ja siis CD soetaksin.

hülgepoeg

Sho tõi elle hüljes-roboti koju. Ui mai või, kui armas. Ma haarasin ta sülle ja ütlesin, et Sho õhtusöögi ise pannilt võtaks. Sho tahtis hülgepoega kiusata, ma andsin talle vastu näppe. Täitsa lõpp, kuidas nunnu nägu ja mehhaanilised reaktsioonid võivad ära petta – ta saab ju haiget! Ui vaata, kuidas ta mu paisid naudib. Ui, vaata, ta on nii unine. Ui, ta on nii abitu. Ui, ta tahab jälle pai.
Sho jälle sirutab oma pikad käed välja, et teda kuidagi kiusata.
Aga kui ma hiljem tähelepanu mujale suunasin ja natuke arvutis asjatasin, siis nägin silmanurgast, kuidas Sho, robot-hüljes süles, teda hellal pilgul silitas. HAA! Ma näen, et su süda tegelikult heldib selle nunnu asja peale, ütlesin, KUIGI TA ON KÕIGEST ROBOT! ja siis Sho kohmetus ja hakkas hülgepoega jälle kiusama.
Täna läks hüljes tööle tagasi.

keep on dancing

Kaasa tuli kuue Keeponiga koju. Ühes käib kaheksa patareid ja meil jätkus patakaid vaid kahele praegu, nii et mängime nendega.
Ma teadsin küll, et on Keepon pro, mis maksab kümneid tuhandeid kroone ja on muidu Keepon, mis on odav, aga ma ikka lootsin, et odav tüüp väga palju alla ei jää.
Kadri muidugi kirjutas mulle pärast Keeponi-blogipostitust, et kui Sho ostis need odavad, siis saab see üks tuim eestlaste tantsupidu olema.
Nad on jah… ütleme, nagu segaduses trummimees Mr. Sofa ja Õiekese “Me suitsu ei tees”. Nad lasevad vahel omas rütmis ja siis võtavad mõtlemispausi. Siis leiavad muusikas taas inspiratsiooni ja reivivad veel paar takti.
Vahel on nad lausa solvavad. Näiteks, ma panin peale enda lemmik diskensi ja vaevalt oli see alanud, kui üks Keeponidest ohkega magama vajus. Nad teevad sellist tüdinud beebi ohet, kui nad end välja lülitavad. MINU LEMMIK LUGU!
Ma virutasin talle vastu pead, tantsi raisk. Füüsiline karistus teeb ainult head. Sest kui neid vastu pead taguda, siis nad hakkavad vähemalt mõneks ajaks energiliselt tantsima ja kui nad niiviisi kehalise kasvatamise ähvardusel piisavalt harjutavad, siis varsti tantsivadki nagu Keepon pro. Oi minust saaks hea lapsevanem, motiveeriv.
Mulle maandus postkasti täna kutse EV saatkonnalt, et järgmisel reedel tähistame riigi sünnipäeva. Ümbrikule oli klammerdatud külge sõnum postiteenuse pakkujalt. Sisuliselt, et lugupeetud mina, antud ümbriku saatmiskuludest on puudu 80 jeeni ja mul on valida, et kas ma keeldun kirja vastu võtmast või ma lahkelt ostan ja kleebin sellele samale teatepaberile margi ja panen selle posti, nõnda kirja eest ise tasudes. Kiri oli juba mu postkastis, nii et keelduma ma ei hakanud.
Uurisin ümbrikku – tõepoolest, sellel puudus postmark.
Mõtlesin, et inimlik eksitus. Kuna vastuvõtule tuleb vähemalt 304 inimest – minu kutse nurgale oli sinise pastakaga kirjutatud pisikeselt number 304, ja niisamuti ümbrikule, ma arvan, et see on minu järjekorranumber kutsutute nimekirjas – siis võib vahel juhtuda.
Aga kiri on ju saatkonna poolt, nii et inimlik eksitus tundub ikkagi kuidagi riikliku eksitusena. Ma pole kohalikelt kaasmaalastelt veel küsinud, et kas nemad said postmargiga ümbriku.
Sho nägi seda sõnumit ja võttis kaasa, kui hiinakasse sööma läksime. Ma ise oleks vist unustanud ja vaevalt, et postiljon kaheksakümmet jeeni uksele nõudma oleks tulnud.

mängurobotid

Ma söön kahe suupoolega toorest kala. Lõhe on nii maitsev, ma ei või. Aga kui mõelda, et see on siiski toores ja kala, siis läheb isu ära.
Ükspäev (üleeile) käisin juuksuris. Nii kohutav, kui pead inimestega rääkima. Juuksur oli noormees, fäänsi soengu ja kaabuga, moekalt liiga pisikese pintsakuga jne.
Lõikas päris kenaste.
Ennemalt ma käisin ühes kohas, kus Sho ema alati käib. See oli väga suur, ühes kaubamaja kõrgemas korruses. Seal on spets inimesed, kes tegelevad ainult juuste pesemisega, näiteks. Hambad ristis ootavad, kuni nad saavad juuksekammijaks (sellist auastet vist ikka ei ole, aga igatahes kammis mu juukseid keegi teine enne, kui päris inimene lõikama tuli) ja ma ei tea, millal nad lõpuks käärid võivad kätte võtta. Pisikeses salongis on muidugi teine lugu.
Täna käisime Sho emaga lõunatamas ja siis vahetasime poes välja jubina, mis raamaturiiulit maavärina ajal kinni hoiab. Ostsin varem liiga pikad, nüüd sain lühemad. Ja siis vaatasime saiategemismasinaid.
On sellised. Ma ei tea, has Eestis ka on. Aga et paned jahu ja muu sisse ja siis nelja-viie tunni pärast võtad saia välja. Aga paistab, et sel pole ikka mõtet. “Rukkileiba saab osade masinatega teha küll,” ütleb müügimees, aga ta ei tea, mida ma rukkileiva puhul silmas pean. Ma ei pea silmas, et paned rukkijahu ja tulebki. Parem oleks osta korralikum ahi, arvan ma.
Sho ema ütles, et me Shoga peaksime ümber maailma reisima minema. Ta armastab merd ja laevu ja ülikooli ajal oli ta mere-elukate uurimisega seoses kolm kuud kusagil lõunamaisel merel. LõunaMAISEL merel, hihi. Tähistaevas, päikseloojangud ja -tõusud….
Ma ütlesin, et käin Shole pidevalt peale selles asjas, et maailma on vaja minna.
Sho on muide LA’s. Ämerikas tööreisil. Ta just ütles, et üksinda on päris igav olla. Daaaa, ütlesin ma vastu.
Aga ta on sealsamas, kus Whitney ära suri, kus Grammyisid jagati ja kus toimub poolte telesarjade tegevus. See on nii absurd – kui mul on teisipäev kell kaks päeval, siis temal on esmaspäev kell kaheksa õhtul. Ta on lihtsalt nii ajast maas! Ta ei tea üldse, mis maailmas toimub, kõik tuleb talle päev hiljem.
Ta ostis kuus (6) Keepon’it, sest nad olid soodukaga. Ikka töö asjus, aga kui poleks soodsalt saanud, oleks kaks ostnud. Üks jääb koju, paar jäävad tööle, ühe ta plaanib lahata ja ülejäänud kellelegi kingiks. Aga kõigepealt tuleb koju, tuleb tantsupidu.
Niisamuti vajab ta tööasjus seda nunnut hülgepoeg-robotit, kes sügamisele reageerib. “Kimo-kawa” on see sõna – sõnadest “kimochi warui” ehk “ajab südame pahaks” või “rõve” ja “kawaii” ehk “nunnu” või “armas”.
Ta juba tellis selle endale tööle, aga ma loodan, et ta toob hülge koju mulle mängida vahepeal. Teraapia korras, kui ma agressiivseks muutun.
Selline on minu suurepärane abikaasa.

karaoke

Sho kleepis teleka kapi külge kinni.
Viimati oli jälle jutuks, et uue suure maavärina tõenäosus pole mitte 70 protsenti 30 aasta jooksul, aga 70 protsenti 4 aasta jooksul. Võib-olla see mõjutas pisut ta otsust telekas kapi külge liimida.
Minu uus kirg on hästi unustatud vana – viiulimäng. Ma võtsin ette Tsaikovski viiulikontserdi, selle kuulsa, ja mõtlesin, et kakskümmend aastat.
Mängisin natuke ja arvestasin ümber, et saab ka kümnega.
Selles on lõike, mis on vabalt mängitavad ja siis on mõni koht, mille puhul ma tean, kuidas seda harjutama peaks. Ja mitu lõiku, mis paistavad võimatud, aga räägime kümne aasta pärast uueti.
Ma ütlesin Shole oma mängu vabanduseks, et mu enda peas kõlab see palju paremini. Sho ütles, jaa, ma saan aru, see on nagu karaoke.
EI SEE EI OLE NAGU KARAOKE!
Ma tegelikult mängin ka hästi. Ma lihtsalt räägin potentsiaalist, et kuidas see kõlab, kui ma muudkui harjutan, mitte illusioonist, et küll mul on ilus hääl, samas kui karaokekaaslased kannatavad.

üks

Mu lemmikud vahelduvad kiiresti.
Mulle tuli meelde Aimee Mann’i “One” – keskkoolis olin diip tüdruk ja vännasin filmi “Magnoolia“. Film algab selle lauluga. Vaatasin seda korduvalt, pidevalt, me videokassetilt. Vanaema ütles, et mis kuramuse pärast sa seda vaatama pead, see on lihtsalt masendav.
Siis, kui mind polnud kodus ja film kord telekast tuli, vanaema vaatas. Siis rääkis mulle, kui suurepärane film. Nagu ma poleks seda enne talle rääkinud.
Seal on muuseas Tom Cruise. Teeb oma elu parima rolli, mitte, et ma tema karjääriga tohutult kursis olen, aga oletan.
Tahtsin öelda lihtsalt, et alles eile sain teada, et “One” pole mitte Manni originaallugu ja et originaal Harry Nilssonilt on ka hästi ilus.

trofeenaine

Margis helistas, küsis, millal india rooga saab, ma ütlesin, kuidas oleks tänasega ja Margis tuli külla. Nägin vaeva, tegin maitsva toidu, kus basmati riisis india pähklid, kõik need fantastilised vürtsid ja muud rõõmud, potis mulises karri. Rääkisime, Margis lahkus.
Võtsin viiuli ja õppisin minoorset labajalga mängima. Kirjutasin innukalt peatükki raamatust “Minu Tokyo”, jäin rahule ja olin just peatükki toimetajale saatmas, kui heliseb uksekell. Vaatan kaamerast, et on Sho koos kahe üllatuskaaslasega.
Võtan nad särava naeratusega vastu, makis mängib mahe muusika, teate, selline vähe alternatiivne, nagu mulle meeldib; ütlen, et üks hetk, kirjutasin just peatüki valmis ja saadan kirja toimetajale ära. “Maarja kirjutab raamatut” kommenteerib Sho kaaslastele. Siis koristan viiuli laualt (“Ah, ma mängisin täna natuke” – kasutan sõna “hängima,” mitte “mängima”).
Toas valitseb loominguline segadus – mitte midagi liiast, aga just parajalt.
“Kuidas oleks india karriga, poisid,” küsib trofeenaine.
Kannan neile ette oma imemaitsva toiduteose, serveerides seda päris india taldrikutelt ja kõrvale mangomahla.
Oleks poisid päev varem tulnud, oleks tuba olnud segamini, aga mitte loominguliselt. Külmikus poleks midagi. Teades, et Sho töökaaslastega nomikail ja õhtusöögiks koju ei tule, poleks miskit valmistanud, vaid järand ise banaani ja kohvi peale lürpinud. Ma oleks veetnud päeva võideldes magistritööga ja õhtuks taas kaotanud, haavatud, masenduses.
Ja kui nad oleks siis uksest sisse astunud. Häda ja viletsus, oleksin nad tagurpidi taas välja peksnud.
Aga nüüd on mu enese-esitlus nii hästi korda läinud, et nurrun rõõmust.

richard bona

Täitsa lõpp. See vahel ikka tabab taas ja lööb pikali, kui kuuled 21 sekundit laulu ja saad aru, et see on su uus lemmik. Richard Bona koos orkestriga “Muna Nyuwe“.

Ma varemalt olen kuulanud Bona’lt ainult üht – improt koos Bobby McFerriniga ja leian endiselt, et see on üks ilusamaid asju üleüleüleüldse. (Kogu video esimene asi, mis ta ütleb, on tema päris nimi. Kõlab nagu veevulin.)