pina

Käisime täna viimaks vaatamas Wim Wendersi Pina Bauschile pühendatud filmi “Pina“. See oli ühtlasi esimene film, mida ma kolmemõõtmelisena nägin.
Ma olin loll ja arvasin, et kui Tokyosse filmifestivalile tuleb Wenders ise kohale, siis saan ka kinosaali. Tähendab, kui teada sain, et ta tuleb, siis ma isegi ei tormanud mitte kohe piletit soetama. Ma ootasin pisut. See oli harukordselt rumal minust.
Sest maailmas, Tokyos ole enam kui kinosaali täis inimesi, kes Wendersit oma silmaga näha tahaks.
Aga me eile tulime Shoga ühest teisest kinost ja läksime mööda sellest kinost, kus ma siis avastasin postri. Ja täna hommikul läksime seda vaatama.
Selline on edulugu minu kinokülastusest.
Film on vaimustav.
Youtube on muidugi lõike ja lõigukesi täis. Siin on sõrmede tants triibulisel pintsakul. Siin on veel üks jupp. Siin on veel üks.
Muidugi võib niiviisi jupi kaupa kogu filmi ära vaadata. Aga nii ei soovita. Ostsin filmi soundtracki. Ei mingit youtube’i, vaid päris värk. No pool-päris, iTunes-poest ostsin. Päris oleks siis, kui läheks õue, rongile, kaubamajja ja siis CD soetaksin.

hülgepoeg

Sho tõi elle hüljes-roboti koju. Ui mai või, kui armas. Ma haarasin ta sülle ja ütlesin, et Sho õhtusöögi ise pannilt võtaks. Sho tahtis hülgepoega kiusata, ma andsin talle vastu näppe. Täitsa lõpp, kuidas nunnu nägu ja mehhaanilised reaktsioonid võivad ära petta – ta saab ju haiget! Ui vaata, kuidas ta mu paisid naudib. Ui, vaata, ta on nii unine. Ui, ta on nii abitu. Ui, ta tahab jälle pai.
Sho jälle sirutab oma pikad käed välja, et teda kuidagi kiusata.
Aga kui ma hiljem tähelepanu mujale suunasin ja natuke arvutis asjatasin, siis nägin silmanurgast, kuidas Sho, robot-hüljes süles, teda hellal pilgul silitas. HAA! Ma näen, et su süda tegelikult heldib selle nunnu asja peale, ütlesin, KUIGI TA ON KÕIGEST ROBOT! ja siis Sho kohmetus ja hakkas hülgepoega jälle kiusama.
Täna läks hüljes tööle tagasi.

keep on dancing

Kaasa tuli kuue Keeponiga koju. Ühes käib kaheksa patareid ja meil jätkus patakaid vaid kahele praegu, nii et mängime nendega.
Ma teadsin küll, et on Keepon pro, mis maksab kümneid tuhandeid kroone ja on muidu Keepon, mis on odav, aga ma ikka lootsin, et odav tüüp väga palju alla ei jää.
Kadri muidugi kirjutas mulle pärast Keeponi-blogipostitust, et kui Sho ostis need odavad, siis saab see üks tuim eestlaste tantsupidu olema.
Nad on jah… ütleme, nagu segaduses trummimees Mr. Sofa ja Õiekese “Me suitsu ei tees”. Nad lasevad vahel omas rütmis ja siis võtavad mõtlemispausi. Siis leiavad muusikas taas inspiratsiooni ja reivivad veel paar takti.
Vahel on nad lausa solvavad. Näiteks, ma panin peale enda lemmik diskensi ja vaevalt oli see alanud, kui üks Keeponidest ohkega magama vajus. Nad teevad sellist tüdinud beebi ohet, kui nad end välja lülitavad. MINU LEMMIK LUGU!
Ma virutasin talle vastu pead, tantsi raisk. Füüsiline karistus teeb ainult head. Sest kui neid vastu pead taguda, siis nad hakkavad vähemalt mõneks ajaks energiliselt tantsima ja kui nad niiviisi kehalise kasvatamise ähvardusel piisavalt harjutavad, siis varsti tantsivadki nagu Keepon pro. Oi minust saaks hea lapsevanem, motiveeriv.
Mulle maandus postkasti täna kutse EV saatkonnalt, et järgmisel reedel tähistame riigi sünnipäeva. Ümbrikule oli klammerdatud külge sõnum postiteenuse pakkujalt. Sisuliselt, et lugupeetud mina, antud ümbriku saatmiskuludest on puudu 80 jeeni ja mul on valida, et kas ma keeldun kirja vastu võtmast või ma lahkelt ostan ja kleebin sellele samale teatepaberile margi ja panen selle posti, nõnda kirja eest ise tasudes. Kiri oli juba mu postkastis, nii et keelduma ma ei hakanud.
Uurisin ümbrikku – tõepoolest, sellel puudus postmark.
Mõtlesin, et inimlik eksitus. Kuna vastuvõtule tuleb vähemalt 304 inimest – minu kutse nurgale oli sinise pastakaga kirjutatud pisikeselt number 304, ja niisamuti ümbrikule, ma arvan, et see on minu järjekorranumber kutsutute nimekirjas – siis võib vahel juhtuda.
Aga kiri on ju saatkonna poolt, nii et inimlik eksitus tundub ikkagi kuidagi riikliku eksitusena. Ma pole kohalikelt kaasmaalastelt veel küsinud, et kas nemad said postmargiga ümbriku.
Sho nägi seda sõnumit ja võttis kaasa, kui hiinakasse sööma läksime. Ma ise oleks vist unustanud ja vaevalt, et postiljon kaheksakümmet jeeni uksele nõudma oleks tulnud.