rõõmsameelsus murrab läbi

Mulle tuli üllatusmälestus sellest, kuidas isa õpetas mulle inglise keelt Leonard Coheni “The Future” tekstiga. Õppisin palju sõnu. Mäletan nüüd kuulates täpselt, mis sõnad mul just sealt selgeks said.
give me back my broken night
my mirrored room my secret life
it’s lonely here there’s no one left to torture
Õppisin sõna “torture”.
Olin kuuendas klassis, poole noorem kui praegu.
Ta laulab:
when they said “repent!”
I wonder what they meant
Ma õppisin sõna “repent”.
Give me crack and anal sex
take the only tree that’s left
stuff it up the hole in your culture.
Ehk olin ikka seitsmendas? Live-versioonis, mis linkisin, ütleb ta “careless sex”, aga see ei too mulle mu lapsepõlve tagasi!!!
Hahaa, ma teen nalja. Miskipärast ei õppinud ma siis selgeks sõna “anal sex”. “Crack” jäi meelde, aga tähendusest ei saanud aru. Ja ülejäänud kaks rida viimasest puust ja august kultuuris tundusid eriti khuulid.
Ma õppisin ütlema diibil häälel asju, nagu
you don’t know me from the wind
you never will you never did
I’m the little jew who wrote the Bible
Ma tahtsin, et mul oleks madalam hääl.
Selle video lõpus, mis linkisin (see on Londonis ja 2008. aastal) ütleb Cohen vahvalt. Ta kõigepealt ütleb, et see oli ammu, neliteist-viisteist aastat tagasi, kui ta Londonis oli. Ta oli siis vaid kuuekümnene – just a kid with a crazy dream. Aga siis ta tarbis asju – ta loetleb hulga – ja siis ütleb oma selle Coheni häälega: “I’ve also studied deeply in the philosophies and the religions but cheerfulness kept breaking through.”

superkangelased

Käisime Margise ja Lauriga Dazai Osamu haual ja õhtul läksime vaatama üht 1949. aasta filmi, mis tema viimasest poolikust kirjatükist inspireeritud. (Guddobai ehk Goodbye) Ma ei tea Dazaist eriti (peale tema lugematute tragikoomiliste enekakatsete ja kivide katusele loopimise, mis pole ju tegelikult olulised) aga Margis ja Lauri teavad, sest Margis on teda eesti keelde tõlkinud ja Lauri on teadjalane.
Aga ma tuhnisin just paar päeva tagasi prügikasti juurde pandud raamatuvirnas ja leidsin Dazai “Ningen shikkaku” ehk “No longer human” ehk “Inimeseks kõlbmatu” Margise tõlkes. Panin selle oma käekotikesse, see mahtus täpselt.
Nii et kui neil kahel tekkis plaan Dazai jälgedele minna, siis mulle tundus, et raamat prügikasti kõrval on taevane märk, et ma pean kaasa jõlkuma.
See selleks, aga Lauri rääkis, et Jaapanis on üks superkangelane (kellest ma polnud veel kuulnud). Tema nimi on Reipuman ehk Rapeman ja ta toob maailma õiglust pahade naiste vägistamise kaudu. Seepeale tuli meelde Jaapani absoluutne lemmik-superkangelane Anpanman ehk Oamoosisaiamees. Anpanman on lege. Jaapani lapsed õpivad enne ütlema “Anpanman” kui “issi”.
Ja me arutasime, et keegi võiks ülikoolis läbi viia seminarisarja pealkirjaga “Jaapani superkangelased”, mis algaks Oamoosisaiamehega ja lõpeks Vägistajamehega ja oi mis kõik seal vahel võivad olla…

küünelakk

Veel üks lugu pulmadega seoses, aga Jaapani pulmadega.
Õige pruut peab tegema oma küüned ilusaks, eks ole ja ma panin ka suure hädaga kinni mingisuguse küünekoha õhtuks enne pulmapäeva.
Aga väga kiireks läks ettevalmistustega, ma jooksin veel pulmaeelsel päeval Kamakura vahet (seal oli pühamu ja peopaik) ja siis tuli välja, et ema ja Joonas ei jõua mitte hommikul, aga pärastlõunal, sest teevad vahepeatuse kusagil, sest lennukijuht oli liiga kaua lennanud ja liiga vähe maganud ja ma pidin neile koos Sho emaga lennujaama järele minema, aga mul läks Kamakuras asjaajamistega nii kaua, et ma jäin rongist maha ja Sho ema läks neile üksinda vastu.
Igatahes oli kiire-kiire ja küüneteenindusse kuidagi ei jõudnud ja Sho ema lahkesti ostis mulle küünelakid (alus-pealis-sulis-vulis) ja ütles, et õhtul tuleb ise küüntega midagi ette võtta.
Nii et kui ema-Joonas jõudsid, end siin sisse seadsid, me koos sushit tellisime ja sõime ja veel mõned ettevalmistused tegime, siis õhtul enne magama jäämist voodiserval lakkis Sho minu küüsi.
Kuna ma ei jaksanud piisavalt kaua oodata ja jäin natuke liiga värske küünelakiga magama, siis hommikul olid paar küünt natuke koledad, aga kokkuvõttes polnud hull pilt, sest värv oli suht loomulik ja viga ei paistnud kaugele.
Aga kui piltnik päeva lõpuks tahtis teha me sõrmustatud kätest lähifoto, siis me kohmakalt ütlesime, et küüned pole väga ilusad, sest peigmees ise lakkis.
Jälle hea mälestus.
Soovitan pulmi kõigile.

esimene & teine

Ye Best on My Brightest Diamondi lugu “Be Brave” ja Ye second best on Timber Timbre “Bad Ritual“. Esimene meenutab natuke Joanna Newsomit, aga ei ole, teine meenutab natuke Devendra Banharti, aga ei ole. Ja kumbagi ei pea tegelikult kellegagi võrdlema, nad on täitsa ise täiuslikud.
Esimeselt olen kunagi üht teist lugu mõnuga kuulanud, aga teisest kuulen esimest korda.
Esimese video on vaatamisväärsus, aga lugu ilma videota on ka kuulamisväärsus. Teine on igatahes mõnus.
Kui ei usu, klikkige! Kui usute, klikkige ikka!

take this waltz

Monica kirjutas mulle Leonard Cohenist ja mulle tulid kõiksugu asjad meelde. Kirjutasin selle lause praegu ja läks meelest ära, mis ma öelda tahtsin.
Meelde tuli!
Selline lugu. Kui meil Shoga Eestis pulmad olid, siis me muretsesime, et kuidas see esimene valss tantsitud saab. Emal on endine klassivend, kes rahvatantsu tantsib ja õpetab ja on vist tantsupeo juht ka olnud ja ta oli nõus meile ühe tunnikese andma. (Ma ütlesin Shole, et näed, kuidas meil Eestis inimesed igat pidi seotud on ja mida kõike ette saab võtta.) Ainult, et meil oli vaja kohta. Monika (mitte Monica, nad on kaks erinevat inimest) elab Tallinnas vanalinnas ja ta ütles lahkelt, et võime tema koju minna ja teise korruse põrandal valssi keerutada. Esimene tants pidi tulema Arvo Pärdi valss filmist “Ukuaru”, aga mingi jama oli muusikaga ja Monika mees, kes meid sisse lubas ja vaiba nurka lükkas, uuris nende muusikavalikut, et kust leida harjutamiseks asendusvalss. Ja ta leidis Leonard Coheni “Take this Waltz“. Teate, see tegi mulle nii suurt rõõmu. Lihtsalt niiiiii suurt rõõmu, et ma unustasin tantsusammud ja naeratasin hetke peale.
Me keerutasime valssi ja meil tuli järjest paremini välja, ikka uuesti ja uuesti seda üht lugu kuulates. Meil oli nii hea õpetaja, ta pani mõnede minutitega meid ilusti tantsima.
See on parem, kõvasti parem mälestus kui see, kui me pulmapeol esimest valssi tantsisime. Sest meil ei olnud aega harjutada ja Sho oli oma elus valssi tantsinud vaid selle ühe tunni Monika kodu põrandal Coheni saatel, kaks päeva enne pulmapidu.
Nõnda.
Meie esimene valss oli siiski Coheni saatel.
Pulmalised kiitsid aga Sho polkasammu, hehee. Ma senimaani imestan, et me pulmas inimesed muudkui tantsisid ja nii ilusti tantsisid. Ja tantsisid omavahel need inimesed, kes üksteist enne pidu ei tundnudki ja nõnda edasi. Sho ema küsis pärast, et kas kõik eestlased oskavad nii hästi tantsida ja ma ütlesin, et ma ei tea, ma ise ka imestan.

robotifoto & olmefotod

Fotode laadimisega on alati igavene jama, aega ja närvi kulub jne, nii et iga kord, kui paar fotot olen üles riputanud, olen mõelnud, et seda ja seda ja seda ja seda tahaks ka näidata, aga ei viitsi, lihtsalt ei viitsi. Nüüd võtsin end kokku. Kõik see ulatub igaviku kaugusele, jõuludeni välja.

1. jaanuari varahommikul olime suurema seltskonnaga Tsukuba mäe otsas. Pildil ainult mina, muidugi.

Piparkoogimajauberik, mis me jõulu aegu Sho ja Dushyanthaga tegime. Tal on katusel ka kass, seda pole ainult näha praegu, ta on korstna taga. Pudel taustal oli kasutuses taignarullina, ei muuks. Oh ja udune lill paremal on jäänuk pulmapeo laualillest. Ja köögis toimetab Dushyantha.

Kiisu&kutsu piparkoogimaastikul.

Kiisu.

Asjad, mida me sööme: see on üks osa aastavahetuse järgsest lõunasöögist Sho sugulaste seltsis. Mina aitasin teha üht koma teist, muidex (xxx).

Asjad mida me vahel sööme. Minu tehtud! (India mõjutused, nagu näete.)

See kass oli täitsa lõpp. Ma käppisin pargikassi, sest et kirg füüsilise puudutuse järgi on haigushirmust suurem. Ta algul vahtis selles suunas ja eriti innustus siis, kui Sho käe oma kotti pistis. Aga kui kass aru sai, et käes pole mitte maiuspala, vaid fotokas, siis ta lihtsalt julmalt keeras külje. Nõu maani nõu footo.

Tibutantsurobotid. Vabandan, et pildisoovile nii hilja vastasin. Robothülge fotot ei ole korralikku ja nüüd Sho tõmbas tal naha üle kõrvade ja ta pole hetkel fotogeeniline. Aga loodan tulevikus ta jälle koju ja pildile saada.

hiroshima

Käisime Hiroshimas.
Kuna oli neli päeva, nädalavahetus ja veel kaks, siis mõtlesime teha väljasõidu. Ja kuna mul on tunne, et ma pole ikka näinud nii paljusid kohti, mis on ilusad ja mida peab nägema, siis guugeldasin kohe mingi top misiganes ilusad kohad ja tuli Itsukushima pühamu (see, kus pühamuvärav meres). See on Hiroshima lähedal Miyajima saarel.
Sho tegi väiksed arvutused ja ütles reisikuludeks sellise summa, et ma mõtlesin: raisk. Tähendab, ma mõtlesin: raisk, see pole seda raha väärt. Ei tea mida peaks tegema, et väike väljasõit Eestis nii palju maksma võiks minna.
Ta arvestas shinkanseniga edasi-tagasi ja see on juba kopsakas raha. Mul tuli hää idee, et võtame aeglased rongid ja teeme vahepeatuse. Tegime vahepeatuse Himejis. Himejis on tõeliselt ilus, seal on kindlus, mida nägime ainult pildilt, sest seda restaureeritakse.
Mõtlesin ka, et ei hakka mingi hotellitama, vaid vaatame ägedaid odavaid boheemkohti. Himejis oligi ideaalne. Üks mees oli aastake tagasi otsustanud, et kolib Tokyost minema ja üüris 120 aastat vana maja Himejisse, tegi sellest külalistemaja. Siin on veel täielik talv (kevad jääb sel aastal kõvasti hiljaks) ja vana jaapani maja on täitsa lõpp noh. See on tuulte koda ja nagu vanal majal kombeks, on selline pisike siseaed keset maja. Ma nii armastan selliseid! Need vähesed korrad, kui sihukesse majja olen sattunud, siis on alati selline tunne, et hopsti, olen toas, hopsti, olen õues või õutoas või tubaõues. Vaatan üles, lagi. Vaatan üles, taevas.
Aga seal oli terve hulk noori jaapanlasi, üks ütles, et on kuidagi igal nädalavahetusel seal hängima hakanud. Ja paar väljamaalast oli – üks inglise turist-noormees ja teine austraalia vahetusõpilane-noormees, kes rääkis jaapani keelt nagu naine. Pole õige asi, ma ütli. Ta ütles, et õpib Wasedas. Ma ütlesin, et õppisin ka aasta Wasedas. Ta tegi oma peas arvutused, et pean siis olema vanem kui kaheksateist. Küsis, mis programmis, ma ütlesin, et magistrantuuris. Ta tegi suured silmad ja arvutas oma peas, et ma pean siis olema vanem kui tema, kes ta on 23. Siis tutvustasin Sho’d oma abikaasana ja poisil oli pea täitsa nässus. Pikalt arutasime, kuidas ma oma vanusest noorem välja näen, kuigi mu päris vanus jäi nimetamata – nad inglise poisiga ei suutnud otse küsida.
Hiljem Hiroshimas läksime kingapoodi ja soetasime mulle kingad. Müüjaga sattusime jutusoonele. Tähendab, asi käib nii, et kuna mina olen selline avameelsema olekuga, kui keskmine klient, siis tihtipeale müüjad satuvad pöördesse ja hakkavad kohatult käituma. See ka… isver kõik mis ta minult küsis, aga muuseas, et kui vana ma olen ja ma et 26 ja ta et nii noor, ta arvas, et palju vanem. Aga mu jutt ja miimika olevat nunnud, lisas ta. Et tegelt vist tõesti 26 võib paras olla.
Nii et tema pilgu läbi olin ma keskealine provva, kes vägisi püüab nunnu plika moodi rääkida. Iu kui rõve. Ma ostsin kingad sellegipoolest.
Rongis läbisime mõne kevadise tsooni ja siis tagasi jälle talvisesse. Kevadise tsooni üks eripärasid on see, et rongi sisenevad inimesed aevastavad ja luristavad hüsteeriliselt nina. Neil on allergiad.
Aga Himejis veel, läksime ühe mäe otsa, mida tuulte koja omanik tungivalt soovitas. Mäe peal tuli välja, et seal on filmitud mingi oluline hulk Tom Cruise’i “Viimase samurai” filmi stseene. Sõime seal pisut ja jõime kohvi ja tädi serveeris kohvi kõrvale maiustust, mida Tom olevat hulganisti koju kaasa ostnud. Aga seal oli tõesti ilus, üks ilusamaid templeid, mida ma Jaapanis näinud olen, arvan. Suuresti seepärast, et see ei olnud täis suveniiripoode ja turiste.
Hiroshima, jaa.
Sõitsime trammiga. Tramm on nii mõnus. See oli veel uus uhke saksa tramm. Sisenesime trammi nagu Euroopasse. Sho naeris tükk aega (ta väga ei naera muidu minu lolluste peale, aga siis naeris), kui me trammile jooksime ja ma algul jooksin vales suunas sõitva trammi poole, siis Sho sujuvalt suunas mind õiges suunas sõitva trammi poole, aga siis ma ikka ähmiga jooksin valele poole seda trammi.
Point on selles, et kui autode ja muuga olen ära harjunud – et nad teistpidi liiguvad, siis trammikogemus Jaapanis oli suht esmakordne (kui Waseda-Minowa vaheline välja arvata) ja mulle ei jõudnud kohale, milline neist kuhu suunas sõidab ja kumba poole uksed avab. Peas on täitsa Tallinn.
Vaatasin trammiaknast välja, täitsa tavaline Jaapani linn, nagu nad ikka, majad-majad-traadid-majad. Aga siis panin pähe ketrama sellise dokumentaalfilmi jutustajahääle: “Hiroshima – the city of ta ta ta ta taa ja tatataa” ja siis muutus pilt teistsuguseks. Kuradi ameeriklased.
Fotode järjekord on nati paigast ära, aga. Esimene on Miyajima saarel (kus on Itsukushima pühamu ja kitsed). Kitsed on nagu Nara kitsed, ainult, et kui Nara omasid võib käppida ja kitse-küpsistega toita, siis Miyajima omade kohta on suur silt: ärge kitsi toitke, ärge nendele lähedale minge, laske neil rahus olla. Pärast pisukest hängimist tundus, et kitsedele peaks silt olema: ärge inimestele lähedale minge, laske neil rahus olla…
See kits tuli otsejoones Sho juurde ja suunas oma nina tema pepu juurde – aga mitte seepärast, mis me esialgu oletasime vaid seepärast, et Sho tagataskus oli kohalik turismikataloog ja kits tahtis seda süüa.
See on Himeji kindluse juures. Vaadake, kui ilus – veeringid paremal on seepärast, et üks kala just sulpsatas. (Katsetas evolutsiooni või sooritas enekat või miskit.)
See on üks esimestest rongidest. Jooksime ühe teise fotokaameraga mehega võidu rongi ette, et siis pilti teha. Jaapanlastel on rongiarmastus täiesti üle käte. Iga perrooni lõpus passib hulk fotokaameratega mehi.
Meie toa nurk Himejis külalistemajas.
Külalistemaja siseõu, kus öösle veel kanaliha grilliti. Eemal kardina taga on vann ja dush. Õudselt mõnus, külmas õhus kuum dush teeb ruumi kõik auru täis.
Üks tuba, mille uste avades on teine tuba mille uste avades on kolmas tuba mille…
Tempel Tom Cruise’i mäe otsas.
Hiroshima on nüüd Rahu Linn ja keset linna on maja, mille kohal täpselt pomm lõhkes, just seesugusena, nagu ta oli pärast pommi. Et meil kõigil seisaks meeles, et sõda on kole asi. Kohe selle kõrval on lai jõgi, kuhu põletushaavadega inimesed olevat massiliselt hüpanud ja ära uppunud (ütles Sho).
Sekka veel üks pilt inimestele selja tagant ligi hiilivast kitsest.
Itsukushima pühamu värav.
Sama värav pärastlõunal, kui kuu mere ära tõmbas.
Ossakussununnu.

imeahi

Me saime imemasina. Tahaks lihtsalt praeahju, aga ei saa. Kõige lihtsakoelisemad ahjud, mis müügil on, on pea-aegu et robotid. Esiteks iga ahi on ühtlasi ka mikrolaineahi. Teiseks, on eraldi terve hulk programme. Me leidsime kõige lihtsama ahju, sellise, kus mulle tundus, et ma leian üles selle nupu, kust temperatuuri keerata, fuck everything else, nagu ameeriklased ütlevad. Hihii, ma ei tea, kas nad tingimata ütlevad nii.
Ostmata jätsime muuseas näiteks sellise, kus on ekraan nagu iphone’il, kus sõrmega libistad retseptipiltidel. Paremad ahjud ongi robotid. Neil on hulk sensoreid ja värke, võib-olla isegi kaamera, nii et nad hindavad automaatselt ära, mis toidud sa ahjusuhu pistad ja kuidas nendega toimida. Näiteks, isegi meie “lihtsakoeline” ahi, kui temasse asetada sügavkülmast võetud keeduriisipall ja veel midagi, mis on natuke jahe (jahe kapsas?) siis ta mõtleb, et ahaa, see riis vasakul vajab pisut rohkem tööd kui see kapsas paremal. Tal on asjadele individuaalne lähenemine.
Täna tuli ta meile koju, ma ei julgenud esialgu rohkem teha, kui oma hommikuse pooliku kohvitassi üles soojendada. Ta esitas viisijupi, kui ta tööle panin ja välja lülis ta end terve laulukese saatel.
Ma mõtlesin, mida sa kekutad, raisk.
Tal on programmid, kuidas teha asju. Vähemalt neli-viis numbrit käivad linnuliha valmistamisviiside kohta. On shokolaadikoogid sealihad ja “ahjutempurad” ja värgid. Number 31 teeb “õrna pudingut” (pudingit?).
Ainus jama, et ma pean selle õrna pudingu enne ise valmis tegema, kui ahju pistan. Ja ma ei tea, kas olen tema silmis oma ülesannete kõrgusel.
Ta on kõrgemal positsioonil juba füüsiliselt, sest pidin ta külmiku peale asetama, kuna ta on riiuli jaoks liiga suur. Ma tunnen, kuidas ta üleolev pilk mu kuklasse puurib.
Kusjuures ma ei ole veel leidnud üles seda nuppu, kust temperatuuri keerata.

dylan moran

Rääkisin Kadiga, Kadi ütles, et Dylan Moran tuleb Eestisse ja kohe müüdi välja.
Siis ma veel hoidsin end tagasi, aga pärast lugesin uudist ka, et suurepärane standuplegend Moran tuleb Eestisse ja nüüd loodetakse temalt veel üks õhtu saada.
Läheb Eestisse, tähendab.
Siis ma krigistasin hambaid ja vihaga vaaatasin teist korda vähemalt tema What It Is ja arvatavasti vaatan täna homme teist korda vähemalt tema Monster ja Like, Totally. Kõik on täies pikkuses youtube’is saadaval, muideks – kui mõni teist ka vihane on.