rõõmsameelsus murrab läbi

Mulle tuli üllatusmälestus sellest, kuidas isa õpetas mulle inglise keelt Leonard Coheni “The Future” tekstiga. Õppisin palju sõnu. Mäletan nüüd kuulates täpselt, mis sõnad mul just sealt selgeks said.
give me back my broken night
my mirrored room my secret life
it’s lonely here there’s no one left to torture
Õppisin sõna “torture”.
Olin kuuendas klassis, poole noorem kui praegu.
Ta laulab:
when they said “repent!”
I wonder what they meant
Ma õppisin sõna “repent”.
Give me crack and anal sex
take the only tree that’s left
stuff it up the hole in your culture.
Ehk olin ikka seitsmendas? Live-versioonis, mis linkisin, ütleb ta “careless sex”, aga see ei too mulle mu lapsepõlve tagasi!!!
Hahaa, ma teen nalja. Miskipärast ei õppinud ma siis selgeks sõna “anal sex”. “Crack” jäi meelde, aga tähendusest ei saanud aru. Ja ülejäänud kaks rida viimasest puust ja august kultuuris tundusid eriti khuulid.
Ma õppisin ütlema diibil häälel asju, nagu
you don’t know me from the wind
you never will you never did
I’m the little jew who wrote the Bible
Ma tahtsin, et mul oleks madalam hääl.
Selle video lõpus, mis linkisin (see on Londonis ja 2008. aastal) ütleb Cohen vahvalt. Ta kõigepealt ütleb, et see oli ammu, neliteist-viisteist aastat tagasi, kui ta Londonis oli. Ta oli siis vaid kuuekümnene – just a kid with a crazy dream. Aga siis ta tarbis asju – ta loetleb hulga – ja siis ütleb oma selle Coheni häälega: “I’ve also studied deeply in the philosophies and the religions but cheerfulness kept breaking through.”

superkangelased

Käisime Margise ja Lauriga Dazai Osamu haual ja õhtul läksime vaatama üht 1949. aasta filmi, mis tema viimasest poolikust kirjatükist inspireeritud. (Guddobai ehk Goodbye) Ma ei tea Dazaist eriti (peale tema lugematute tragikoomiliste enekakatsete ja kivide katusele loopimise, mis pole ju tegelikult olulised) aga Margis ja Lauri teavad, sest Margis on teda eesti keelde tõlkinud ja Lauri on teadjalane.
Aga ma tuhnisin just paar päeva tagasi prügikasti juurde pandud raamatuvirnas ja leidsin Dazai “Ningen shikkaku” ehk “No longer human” ehk “Inimeseks kõlbmatu” Margise tõlkes. Panin selle oma käekotikesse, see mahtus täpselt.
Nii et kui neil kahel tekkis plaan Dazai jälgedele minna, siis mulle tundus, et raamat prügikasti kõrval on taevane märk, et ma pean kaasa jõlkuma.
See selleks, aga Lauri rääkis, et Jaapanis on üks superkangelane (kellest ma polnud veel kuulnud). Tema nimi on Reipuman ehk Rapeman ja ta toob maailma õiglust pahade naiste vägistamise kaudu. Seepeale tuli meelde Jaapani absoluutne lemmik-superkangelane Anpanman ehk Oamoosisaiamees. Anpanman on lege. Jaapani lapsed õpivad enne ütlema “Anpanman” kui “issi”.
Ja me arutasime, et keegi võiks ülikoolis läbi viia seminarisarja pealkirjaga “Jaapani superkangelased”, mis algaks Oamoosisaiamehega ja lõpeks Vägistajamehega ja oi mis kõik seal vahel võivad olla…

küünelakk

Veel üks lugu pulmadega seoses, aga Jaapani pulmadega.
Õige pruut peab tegema oma küüned ilusaks, eks ole ja ma panin ka suure hädaga kinni mingisuguse küünekoha õhtuks enne pulmapäeva.
Aga väga kiireks läks ettevalmistustega, ma jooksin veel pulmaeelsel päeval Kamakura vahet (seal oli pühamu ja peopaik) ja siis tuli välja, et ema ja Joonas ei jõua mitte hommikul, aga pärastlõunal, sest teevad vahepeatuse kusagil, sest lennukijuht oli liiga kaua lennanud ja liiga vähe maganud ja ma pidin neile koos Sho emaga lennujaama järele minema, aga mul läks Kamakuras asjaajamistega nii kaua, et ma jäin rongist maha ja Sho ema läks neile üksinda vastu.
Igatahes oli kiire-kiire ja küüneteenindusse kuidagi ei jõudnud ja Sho ema lahkesti ostis mulle küünelakid (alus-pealis-sulis-vulis) ja ütles, et õhtul tuleb ise küüntega midagi ette võtta.
Nii et kui ema-Joonas jõudsid, end siin sisse seadsid, me koos sushit tellisime ja sõime ja veel mõned ettevalmistused tegime, siis õhtul enne magama jäämist voodiserval lakkis Sho minu küüsi.
Kuna ma ei jaksanud piisavalt kaua oodata ja jäin natuke liiga värske küünelakiga magama, siis hommikul olid paar küünt natuke koledad, aga kokkuvõttes polnud hull pilt, sest värv oli suht loomulik ja viga ei paistnud kaugele.
Aga kui piltnik päeva lõpuks tahtis teha me sõrmustatud kätest lähifoto, siis me kohmakalt ütlesime, et küüned pole väga ilusad, sest peigmees ise lakkis.
Jälle hea mälestus.
Soovitan pulmi kõigile.

esimene & teine

Ye Best on My Brightest Diamondi lugu “Be Brave” ja Ye second best on Timber Timbre “Bad Ritual“. Esimene meenutab natuke Joanna Newsomit, aga ei ole, teine meenutab natuke Devendra Banharti, aga ei ole. Ja kumbagi ei pea tegelikult kellegagi võrdlema, nad on täitsa ise täiuslikud.
Esimeselt olen kunagi üht teist lugu mõnuga kuulanud, aga teisest kuulen esimest korda.
Esimese video on vaatamisväärsus, aga lugu ilma videota on ka kuulamisväärsus. Teine on igatahes mõnus.
Kui ei usu, klikkige! Kui usute, klikkige ikka!