hiroshima

Käisime Hiroshimas.
Kuna oli neli päeva, nädalavahetus ja veel kaks, siis mõtlesime teha väljasõidu. Ja kuna mul on tunne, et ma pole ikka näinud nii paljusid kohti, mis on ilusad ja mida peab nägema, siis guugeldasin kohe mingi top misiganes ilusad kohad ja tuli Itsukushima pühamu (see, kus pühamuvärav meres). See on Hiroshima lähedal Miyajima saarel.
Sho tegi väiksed arvutused ja ütles reisikuludeks sellise summa, et ma mõtlesin: raisk. Tähendab, ma mõtlesin: raisk, see pole seda raha väärt. Ei tea mida peaks tegema, et väike väljasõit Eestis nii palju maksma võiks minna.
Ta arvestas shinkanseniga edasi-tagasi ja see on juba kopsakas raha. Mul tuli hää idee, et võtame aeglased rongid ja teeme vahepeatuse. Tegime vahepeatuse Himejis. Himejis on tõeliselt ilus, seal on kindlus, mida nägime ainult pildilt, sest seda restaureeritakse.
Mõtlesin ka, et ei hakka mingi hotellitama, vaid vaatame ägedaid odavaid boheemkohti. Himejis oligi ideaalne. Üks mees oli aastake tagasi otsustanud, et kolib Tokyost minema ja üüris 120 aastat vana maja Himejisse, tegi sellest külalistemaja. Siin on veel täielik talv (kevad jääb sel aastal kõvasti hiljaks) ja vana jaapani maja on täitsa lõpp noh. See on tuulte koda ja nagu vanal majal kombeks, on selline pisike siseaed keset maja. Ma nii armastan selliseid! Need vähesed korrad, kui sihukesse majja olen sattunud, siis on alati selline tunne, et hopsti, olen toas, hopsti, olen õues või õutoas või tubaõues. Vaatan üles, lagi. Vaatan üles, taevas.
Aga seal oli terve hulk noori jaapanlasi, üks ütles, et on kuidagi igal nädalavahetusel seal hängima hakanud. Ja paar väljamaalast oli – üks inglise turist-noormees ja teine austraalia vahetusõpilane-noormees, kes rääkis jaapani keelt nagu naine. Pole õige asi, ma ütli. Ta ütles, et õpib Wasedas. Ma ütlesin, et õppisin ka aasta Wasedas. Ta tegi oma peas arvutused, et pean siis olema vanem kui kaheksateist. Küsis, mis programmis, ma ütlesin, et magistrantuuris. Ta tegi suured silmad ja arvutas oma peas, et ma pean siis olema vanem kui tema, kes ta on 23. Siis tutvustasin Sho’d oma abikaasana ja poisil oli pea täitsa nässus. Pikalt arutasime, kuidas ma oma vanusest noorem välja näen, kuigi mu päris vanus jäi nimetamata – nad inglise poisiga ei suutnud otse küsida.
Hiljem Hiroshimas läksime kingapoodi ja soetasime mulle kingad. Müüjaga sattusime jutusoonele. Tähendab, asi käib nii, et kuna mina olen selline avameelsema olekuga, kui keskmine klient, siis tihtipeale müüjad satuvad pöördesse ja hakkavad kohatult käituma. See ka… isver kõik mis ta minult küsis, aga muuseas, et kui vana ma olen ja ma et 26 ja ta et nii noor, ta arvas, et palju vanem. Aga mu jutt ja miimika olevat nunnud, lisas ta. Et tegelt vist tõesti 26 võib paras olla.
Nii et tema pilgu läbi olin ma keskealine provva, kes vägisi püüab nunnu plika moodi rääkida. Iu kui rõve. Ma ostsin kingad sellegipoolest.
Rongis läbisime mõne kevadise tsooni ja siis tagasi jälle talvisesse. Kevadise tsooni üks eripärasid on see, et rongi sisenevad inimesed aevastavad ja luristavad hüsteeriliselt nina. Neil on allergiad.
Aga Himejis veel, läksime ühe mäe otsa, mida tuulte koja omanik tungivalt soovitas. Mäe peal tuli välja, et seal on filmitud mingi oluline hulk Tom Cruise’i “Viimase samurai” filmi stseene. Sõime seal pisut ja jõime kohvi ja tädi serveeris kohvi kõrvale maiustust, mida Tom olevat hulganisti koju kaasa ostnud. Aga seal oli tõesti ilus, üks ilusamaid templeid, mida ma Jaapanis näinud olen, arvan. Suuresti seepärast, et see ei olnud täis suveniiripoode ja turiste.
Hiroshima, jaa.
Sõitsime trammiga. Tramm on nii mõnus. See oli veel uus uhke saksa tramm. Sisenesime trammi nagu Euroopasse. Sho naeris tükk aega (ta väga ei naera muidu minu lolluste peale, aga siis naeris), kui me trammile jooksime ja ma algul jooksin vales suunas sõitva trammi poole, siis Sho sujuvalt suunas mind õiges suunas sõitva trammi poole, aga siis ma ikka ähmiga jooksin valele poole seda trammi.
Point on selles, et kui autode ja muuga olen ära harjunud – et nad teistpidi liiguvad, siis trammikogemus Jaapanis oli suht esmakordne (kui Waseda-Minowa vaheline välja arvata) ja mulle ei jõudnud kohale, milline neist kuhu suunas sõidab ja kumba poole uksed avab. Peas on täitsa Tallinn.
Vaatasin trammiaknast välja, täitsa tavaline Jaapani linn, nagu nad ikka, majad-majad-traadid-majad. Aga siis panin pähe ketrama sellise dokumentaalfilmi jutustajahääle: “Hiroshima – the city of ta ta ta ta taa ja tatataa” ja siis muutus pilt teistsuguseks. Kuradi ameeriklased.
Fotode järjekord on nati paigast ära, aga. Esimene on Miyajima saarel (kus on Itsukushima pühamu ja kitsed). Kitsed on nagu Nara kitsed, ainult, et kui Nara omasid võib käppida ja kitse-küpsistega toita, siis Miyajima omade kohta on suur silt: ärge kitsi toitke, ärge nendele lähedale minge, laske neil rahus olla. Pärast pisukest hängimist tundus, et kitsedele peaks silt olema: ärge inimestele lähedale minge, laske neil rahus olla…
See kits tuli otsejoones Sho juurde ja suunas oma nina tema pepu juurde – aga mitte seepärast, mis me esialgu oletasime vaid seepärast, et Sho tagataskus oli kohalik turismikataloog ja kits tahtis seda süüa.
See on Himeji kindluse juures. Vaadake, kui ilus – veeringid paremal on seepärast, et üks kala just sulpsatas. (Katsetas evolutsiooni või sooritas enekat või miskit.)
See on üks esimestest rongidest. Jooksime ühe teise fotokaameraga mehega võidu rongi ette, et siis pilti teha. Jaapanlastel on rongiarmastus täiesti üle käte. Iga perrooni lõpus passib hulk fotokaameratega mehi.
Meie toa nurk Himejis külalistemajas.
Külalistemaja siseõu, kus öösle veel kanaliha grilliti. Eemal kardina taga on vann ja dush. Õudselt mõnus, külmas õhus kuum dush teeb ruumi kõik auru täis.
Üks tuba, mille uste avades on teine tuba mille uste avades on kolmas tuba mille…
Tempel Tom Cruise’i mäe otsas.
Hiroshima on nüüd Rahu Linn ja keset linna on maja, mille kohal täpselt pomm lõhkes, just seesugusena, nagu ta oli pärast pommi. Et meil kõigil seisaks meeles, et sõda on kole asi. Kohe selle kõrval on lai jõgi, kuhu põletushaavadega inimesed olevat massiliselt hüpanud ja ära uppunud (ütles Sho).
Sekka veel üks pilt inimestele selja tagant ligi hiilivast kitsest.
Itsukushima pühamu värav.
Sama värav pärastlõunal, kui kuu mere ära tõmbas.
Ossakussununnu.

3 thoughts on “hiroshima

  1. Lugesin mõnuga. Seda ja kõiki uuemaid sissekandeid. Hea oli.PS. tuvastamissõnad on läinud nii keeruliseks, et kommentaari postitamiseks teen praegu kolmandat katset.

    Like

  2. Nii tore 🙂 Ma tuvastamissõnade pärast vabandan. Teiste inimeste blogides ma ka vahel ei saa üldse pihta, et mis tähti nad mult siis lõpuks tahavad. Aga mul on lihtsalt mälestus sellest ajast, kui turvatähti blogis polnud ja siis tuli mingisugune risu-kommentaari-mass, ingliskeelne “kena blogi, loe minu blogi ka” jne. Seepärast need tähed…

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s