portreed buketist

Ma läksin ükskord pöördesse, kui mingisse parki sattusime, mis oli täis kõikvõimaliku värvi ja kujuga tulpe. 
Teine päev tuli Sho koju suure lillekimbuga. Oli tahtnud tulpe. Kimbutegija küsis, kas ainult tulbid, ainult? Ainult? 
Tuli koju sellise kimbuga. 

 Ma nüüd naudisklen kimbu kallal. Kui tulbid tulid, olid nad suht kinni, täna on sellised nagu ülal.

Jaapanis on miskipärast kombeks, et pannakse kokku kõiksugu lilli ühte kimpu ja senini, kui olen kusagilt mingil puhul mõne kimbu saanud, siis tavaliselt arutan selle lahti – lilled, mis üksi väga ilusad, on mingisse harukordselt nõmedasse kooslusesse paigutatud.
Aga see kimp oli niisama ilus mu meelest.  
 Mis kõik seal sees olid, ohohooo. 
Kõik pildistasin üles, kõik!

Täna käisime maasikaid söömas. Lähed rongiga maale, maksad 1100 jeeni ja sööd pool tundi pidurdamatult.
Ainult, et kui on ilus kevadilmja keskpäev, nii et õues on palav ja päike näpistab, siis kilekasvuhoones on täiesti julm olla. Julm. Sain vist midagi kuumarabanduse sarnast. No mitte rabanduse ehk, aga kui üks päev on norm ilm ja järgmine on mingi 25 ja kasvuhoones, maitea, 40, siis kurnab keha ära. Nii et tulime koju ja magasime. 

Eile oli ka päikeseline ilm. Aasta esimene päikesepõletus käes, jee. Sho tuttav kutsus meid jalgpalli vaatama. Mul endiselet seostub selliste asjadega ainult Harry Potter ja lendluudpall. Et ongi fännid, õiges riides ja laulavad väga keerukaid (!) fännilaule ja plaksutavad ja teevad asju ühes rütmis.

Aga isver kui haledalt FC Tokyo peksa sai. Me olime veel nende poolt – no sest see sõber, kes kutsus, on tõsimeelne fänn ja see otsustas ka meie valiku.
Võistkond pidi olema tugevam kui vastased ja igal juhul lõdvalt võitma. Aga kollased-punased kaardid muudkui lendasid ja kui vastasmeeskonnal oli kaks võistlejat punase kaardiga kõrvaldatud, siis nad lõid värava ja võitsid ikkagi. Kujutate ette.
Ja mäng polnud isegi ilus, selles mõttes, et “oh küll sai ilusat jalgpalli nähtud”. Ei, mingi rüselemine oli. Pealelöökegi polnud.

Võistkond teeb pärast ringi ümber staadioni ja kummardab fännidele. Oi mis häbiring see oli. Fännid hüüdsid buuuuuuuuuu.

apaatia

See on selline iseendale vastu töötav mehhanism. Arutasime Margisega, meil on täpselt samasuguseid situatsioone olnud.
Et on keegi sümpaatse olemisega aktiivne ja tore jaapanlanna, kelle puhul tundub, et võiks ju hängida ja ehk sõbrakski saada. Ja siis see jaapanlanna saadab sõnumi, et tead, on see kontsert/teatrietendus – kas lähme koos?
Võimalus sõber saada, veel selline sümpaatne ja puha. Jepijee. 
Aga käsi lihtsalt ei tõuse saatma talle vastusõnumit. Või-ma-tu, sõnumisõrmed on halvatud. Niviisi päevade kaupa. Kusjuures pidevalt tuleb meelde, et on vaja saata see sõnum, lihtsa sisuga: aitäh, et kutsusid, ma tulen! Möödub terve nädal. Võid saata ju ka sõnumi sisuga “vabandust, mul kahjuks on kiire, aga aitäh kutsumast ja teinekord kindlasti”. Möödub kaks nädalat… 
Noh ja siis ei saadagi sõnumit. Või siis kahe-peaaegu kolme nädala pärast saadad midagi. 
Aga kes tahaks sinusuguse inimesega pikemalt suhelda… Kolm nädalat, et kirjutada üks-kaks lühiket lauset ja ära saata.
Sest mulle meeldibki olla üksinda oma toas terve päeva ja vaevata end magistritööga, millega ma kuidagi hakkama ei saa. 
Aga muud polegi vaja, see on mu elu. Ei mingeid seiklusi, sest seiklused on igavad ja tüütud. 
Istun laua taga või diivanil või põrandal. Vaatan aknast välja ja võib-olla käin päeva jooksul korra poes. 
Rasvun ja vananen ja kirjutan mingit akadeemilist teksti, millest mul on ülimalt suva. Ja neil hetkedel, kui mul seda tehes põnev hakkab ja tundub, et see on lausa huvitav ja vajalik, mida ma teen, siis – need hetked on hallukad. 
Ma muide oleks vahepeal päris mitu blogipostitust kirjutanud, et ühe või teise muusika linki üles riputada ja kiita. Aga nüüd olen selle soovi suunanud feisbukki. Ma viimaks ometi saan aru, miks feisbuk vajalik võib olla. Sealsed inimesed on klikkimisaltimad. 
Head on ka, muidu, aga mulle tundub, et selle postituse üldine toon saab rikutud, kui heast kirjutan. 

president

Ainult idioot tahab saada Ameerika presidendiks, tõesti. Peab olema lolli ambitsiooni. Sellist, mida targal inimesel ei ole.
Need lause-katked, mida telekast lastakse, mis presidendikandidaat Romney suust tulevad… No see ei ole intelligentse inimese jutt, ei ole. Ja siis ta ümber on kari lolle, kes naeravad ta naljade peale, kui ta Obamat oma sitaga loobib, ja elavad kaasa. Idiootide kunn. Ja-ja-ja-ja ta on mormoon! Mormooooooooooooon.
See on me kirsipuu täna.
Aga Obama on tark president, haruldus selline. Dylan Moran teeb head nalja. Et kui Obama valituks sai, siis kõik olid õnnelikud, viimaks ometi sümpaatne intelligentne inimene tähtsal positsioonil… Aga kui ta siis hakkas rääkima, et praegu on rasked ajad, võtame end kokku, oleme nüüd ratsionaalsed, töötame kõik koos selle ja selle nimel, siis rahvas vastu: No! YOU do it! You are Super-Jesus! See on hea klipp, kes näinud pole, siis siin