apaatia

See on selline iseendale vastu töötav mehhanism. Arutasime Margisega, meil on täpselt samasuguseid situatsioone olnud.
Et on keegi sümpaatse olemisega aktiivne ja tore jaapanlanna, kelle puhul tundub, et võiks ju hängida ja ehk sõbrakski saada. Ja siis see jaapanlanna saadab sõnumi, et tead, on see kontsert/teatrietendus – kas lähme koos?
Võimalus sõber saada, veel selline sümpaatne ja puha. Jepijee. 
Aga käsi lihtsalt ei tõuse saatma talle vastusõnumit. Või-ma-tu, sõnumisõrmed on halvatud. Niviisi päevade kaupa. Kusjuures pidevalt tuleb meelde, et on vaja saata see sõnum, lihtsa sisuga: aitäh, et kutsusid, ma tulen! Möödub terve nädal. Võid saata ju ka sõnumi sisuga “vabandust, mul kahjuks on kiire, aga aitäh kutsumast ja teinekord kindlasti”. Möödub kaks nädalat… 
Noh ja siis ei saadagi sõnumit. Või siis kahe-peaaegu kolme nädala pärast saadad midagi. 
Aga kes tahaks sinusuguse inimesega pikemalt suhelda… Kolm nädalat, et kirjutada üks-kaks lühiket lauset ja ära saata.
Sest mulle meeldibki olla üksinda oma toas terve päeva ja vaevata end magistritööga, millega ma kuidagi hakkama ei saa. 
Aga muud polegi vaja, see on mu elu. Ei mingeid seiklusi, sest seiklused on igavad ja tüütud. 
Istun laua taga või diivanil või põrandal. Vaatan aknast välja ja võib-olla käin päeva jooksul korra poes. 
Rasvun ja vananen ja kirjutan mingit akadeemilist teksti, millest mul on ülimalt suva. Ja neil hetkedel, kui mul seda tehes põnev hakkab ja tundub, et see on lausa huvitav ja vajalik, mida ma teen, siis – need hetked on hallukad. 
Ma muide oleks vahepeal päris mitu blogipostitust kirjutanud, et ühe või teise muusika linki üles riputada ja kiita. Aga nüüd olen selle soovi suunanud feisbukki. Ma viimaks ometi saan aru, miks feisbuk vajalik võib olla. Sealsed inimesed on klikkimisaltimad. 
Head on ka, muidu, aga mulle tundub, et selle postituse üldine toon saab rikutud, kui heast kirjutan.