öine maavärin

Ärkasin maavärina peale üles ja kardan magama minna. Shod pole ka täna öösel kodus, ta on Kyushul, kuhu maavärinad (vähemad need meie omad) ei ulatu. Üksinda on nii nõme, nii leim, üksinda sakib, üksinda ei roki. 
Hüppasin voodist püsti ja esimese asjana panin püksid jalga. Üks kõige hirmsamaid mõtteid, et kunagi tuleb püksata uksest välja joosta. (Veel üks hirmus mõte, et paljalt tuleb välja joosta.) 
See pole mingi nii tugev värin, et ma tundnud ei oleks. Olen küll ja kümneid kordi, igapäevaselt. Aga selline igapäev oli aasta tagasi ja viimased ajad on jalgealune ikka kindel olnud, enam-vähem. Siin, ma mõtlen me kodus Yokohamas, pole nii tugevat ammu tunda olnud ja nüüd süda kurgus. 
Aga ma leidsin nii hea loo, nii hea hea hea ja ma kuulan seda, kuni hirm üle läheb. 

Kõht on ka tühi, häda küll.
Ah, teate, mul oli täna suurim rõõm. Päärike tahtis minuga jaapani muinasjutte arutada, nõu küsida. See tähendab, et ta rääkis mulle kõrva lugusid oma kaks tundi ja kes teavad, need oi kui teavad, et teda kuulata on hää. 
Nad teevad homme vanalinna muusikamajas kontserdi & natuke muinasjuttu. 
Head asjad…. mmm lõunaks sõin sushit. Ainult, et poe oma, mis pole nii väga hea. 
Head asjad…. noh, et ma selle hea laulu leidsin. Kõditab kõrva. 
Head… Tomatid on nii suured, et meil on rõdul läbimatu tomatidžungel, kahe taimega. 
Joonasega rääkisin ka juttu. Esimese tunni vaikisime suuresti, teise tunni rääkisime.

Teen ühe vaprustantsu ja siis poen põhku.

Teen sellise tantsu, et ainult käed tantsivad, siis ei pea püsti tõusma ja käed on vapramad kui värisevad jalad. 
Ma liialdan, muidugi. 
Käed pole ka vaprad.
Ha, ei. 
Liialdan, et ma nii hirmul olen, et jalad väriseks. Ei ole. Aga mõte uinumisest on ka ebamugav. 


pulmapildid

Ma olen senini häbenenud pulmapilte avalikult näidata, aga võtan end nüüd kokku ja riputan mõned üles. Ma tagantjärele mõtlen, et see on vist ikka päris eriline asi – abielluda pühamus jaapani traditsioonide kohaselt.  
Pildiseeria algab kohe minu eneseupitusega – valges ja värvilises.
Muide, käsi suu juurde tõsta on selles riides ülimalt keeruline.  
Nagu ülal näha võib, on neis rõivais liikumine raskendatud. Ja nagu näha, seisab paras hulk rahvast ja jõllitab välismaa pruuti. Mees vasakul näiteks. Suurem osa võõrastest jõllitajatest pole kaamerasilma mahtunud, aga neid oli, oi neid oli. 

Ma ei tea, kui palju on lugejaid, kes võiksid mäletada mu eelmise blogi nii umbes nelja aasta tagust sissekannet, kui kirjeldasin õhupallivõlurpoissi. Ta igatahes on alumisel pildil ja ta rääkis, kuidas ta eelneval ööl oli nuputanud, kuidas panna mikile ja minnile selga traditsioonilisi riideid. Seda, kuidas minnile valget pulmakleiti ja mikile pintsakut teha, teavad kõik õhupallimeistrid, aga vaat traditsioonilised riided…  Üldiselt pole ma väga mõistnud, et miks on vaja mingeid disney tegelasi või karukesi või asjakesi inimestele pulma, aga kuna tema ise oma kätega tegi, mitte ei soetanud poest, siis see on ju täitsa teine asi. 
See on sakevaat, mille kaane me (ema, vend, Sho ema, Sho isa, Sho ja mina) nuiaga katki virutasime. 

oligi päikesevarjutus!

Hommik tundus lootusetu, kõik oli pilves, aga jõllitasime ikka taevast ja tuli ta tuli ta tuli! Fotolt tuleb varjutatud päikest pingsalt otsida, aga päris-elus oli ikka äge küll ja kestis pikka aega.
Kleepisin foto blogisse hiigelsuurelt. Nagu näete. 
Natuke pilvega kaetult oli kõige parem vaadata. Mõned kümned sekundid oli päike ka täitsa väljas, aga siis oli nii ere, et raske oli vaadata läbi tumeda klaasi ja võimatu oli otse vaadata. 
Nii palju rõõmu.

planet word

Ma nii vaimustusin dokusarjast Fry’s Planet Word. Eile kulus sellele neli tundi. Kokku on seda viis tundi. 
Stephen Fry, taaskord. Räägib keelest, aga nii huvitavalt. Kõige põnevamate inimestega, kõige põnevamaid näiteid välja tuues. 
Näiteks, üks isa õpetas oma beebile esimese keelena klingoni keelt ehk seda väljamõeldud keelt, mida Star Trekis räägitakse. Kusjuures laps saigi aru ja rääkis seda (enne u kolmeseks saamist, kui ta asja vastu huvi kaotas.) Seejuures, klingon – muidu suurepärane keel – on pisut puudulik. Selles ei esine sõnu “lutipudel” või “mähkmed”… Isa mõtles kohapeal välja uue sõna “pudel”. Ta moodustas liitsõna, umbes et “vedeliku-anum” (ma täpselt enam ei mäleta). Ja laps, olemata kunagi kuulnud seda sõna (ja ilma, et isa sellele kuidagi zhestide või silmadega viitaks), roomas pudeli juurde. 
Seda sorti suurepärased põnevad näited illustreerivad juttu koguaeg. 
Inimlastel on olemas loovus, võime keele õppimisel kohe algusest peale moodustada lauseid, mida nad kunagi kuulnud ei ole. 
Näidatakse, kuidas lastele on keele grammatika sisse juurdunud, nii et kui neile õpetada sõna, mida tegelikult olemas ei ole, oskavad nad seda siiski reeglipäraselt käänata-pöörata. 
Hiirtega tehakse katseid, süstides neile seda FOXP2-geeni, mis arvatakse keelega seotud olevat ja jälgitakse, et nende piiksumissagedused tõesti kergelt muutuvad. 
Saade algab muidu lihtsast küsimusest, et mis vahe on keelel ja kommunikatsioonil. Loomad ju ka suhtlevad. 
Räägitakse, kuidas edeneb ahvidele keele õpetamine (juttu ahv Nim Chimskyst, kes sai nime Noam Chomsky järgi) ja mis on siiski peamine erinevus viipekeelt valdava ahvi ja inimese vahel. Ahv, isegi kui ta viipekeelt oskab, kasutab seda ainult siis, kui ta midagi tahab, mitte kunagi niisama jutu jätkuks.
Kuidas inimeste viipekeeles moodustavad sõnad, näiteks Obama (O täht ja lipp), Madonna (koonustissid). 
Kuidas keel ajus toimetab, kuidas ropud sõnad, tabud aktiveerivad väga ürgseid aju osasid Seletatakse tourette’i sündroomi – seejuures räägib üks tüdruk, kelle jutus esinevad vaheldumisi ja tihedasti sõnad fuck, biscuit ja happy christmas; ja kuidas võib juhtuda, et ajutrauma läbi elanud inimene esialgu ainult ropendab, ei suuda öelda muud. Sest need sõnad on kõige tähtsamad, kõige lihtsamad, kõige sügavamini ajusse süübinud, tuleb välja. 
Näidatakse 2700 a vanuseid kritseldisi, kus savipätsi ühele poole on laps õppinud kirjutama/arvutama/misiganes, aga teisele poole on ta joonistanud õpetaja karikatuuri. 2700 aastat tagasi!
Muuhulgas räägib jutustamisest, narratiivist ka see doktorikraadiga prostituut, kes oma tööst blogi pidama hakkas ja mille põhjal valminud raamatust ja telesarjast suur hitt sai. 
Räägitakse tulevikust, kus on ehk võimalik, et lapseleps paneb selga vanaisa spetsiaalse jaki ja sedakaudu saab elada läbi ühe päeva vanaisa elust. 
Tahtsin seda juttu kõik eile voodis enne magama jäämist Shole ümber jutustada, aga tal hakkasid silmad poolepeal kinni vajuma.
Valasin oma vaimustuse nüüd siin välja. Selliseid saateid peaks hästi palju olema. Mitte lihtsalt et tore hariv doku, aga et oiiiiii kui huvitaaaaaaav.
Täna õhtul jutustan Shole selle osa, mis eile ei jõudnud.

edukad vestlused

Täna Sho ema helistas, et arutada väljasõitu, mis me nädalavahetusel ette võtame. (Me läheme kusagile kaugele, Sho vanaisa surmast on möödas mingi tähtis arv aastaid, mis tähendab, et kõik kogunevad templisse ja istuvad seizas ehk põlvitavad sirge seljaga ilma nihelemata pikki minuteid. Sealt ka vestluse peamine teema – kuidas sellega hakkama saada, kuidas pärast püsti saada ja kas mul või Shol oleks vaja väikest toolikest või midagi.) Kõne lõpetasime kümme minutit hiljem, panin telefoni lauale, hüppasin õhku ja hüüdsin “ma sain vestelda!” 
Misjärel istusin arvuti taha, et oma käitumist käesolevas blogis analüüsida. 
Mille üle ma siis nüüd rõõmustasin.
Esiteks, et ma räägin muidu suht vähe ja tore on, kui saab suu lahti teha. 
Teiseks, tegin suu lahti ja mul õnnestus kümneminutiline vestlus sujuvalt, naljatades ja mitte kellelegi piinlikkust valmistades läbi teha. 
Mul on tõsisemat liiki kõnelemispuue tekkinud ja… ma ei tea. See ei sõltu keelest, näiteks. Sho emaga jaapani keeles vesteldes ei rõõmustanud ma mitte selle üle, et see just jaapani keeles või hoolimata jaapani keelest õnnestus. Lihtsalt, et see suhtlus kuidagi hästi välja tuli, no ma ei oska täpselt seletada. 
Võib lausa väita, et vestluse sujumine on jaapani keeles isegi lihtsam… või ei ole… või on… ma ei tea. 
Samas, kui vahel ikka üldse ei õnnestu, ükskõik mis keeles. Kohmerdad ja kokutad ja mõtled, et võiks keele suust välja lõigata, oleks vähem häbeneda.
Mis jaapani keelde puutub, siis ma võin uute absurdsustega uhkeldada. Nimelt, et viimasel ajal on mu uued jaapanlastest tutvused küsinud, et kas olen Jaapanis sündinud. Ma naeran näkku (ei, ma naeran tagasihoidlikult ja ütlen, et ui mis te siin meelitate) ei, ma ainult natuke siin elanud. Aga sa oled nii osaaaaav, ütlevad. 
Ma arvan, et asi on… jälle, ma ei tea, milles on asi. Aga igatahes mitte minu täiuslikus keeleoskuses, sest seda mul pole. Ehk kõige enam ikka nende madalates ootustes välismaalase suhtes. Kui mina oleks sündinud Jaapanis, siis räägiks ma igatahes jaapani keelt sama hästi kui jaapanlased. Elementaarne.
Ma teen taustatööd praegu, et kuidas kandideerida firmasse ja kuidas resümeed kirjutada ja endast parim mulje jätta ja intervjuul läbi lüüa ja kõik. See on suur kunst, mis vajab lihvimist. 
Nüüd ladusin resümeesse kõik asjad, mida ma väärt olen ja teha oskan. Päris kobe tükk tuli. Ei peagi valetama. Lihtsalt tuleb õppida, kuidas ennast müüa ja järgmiste kuude jooksul kavatsen ennast müüa. Edu mulle.
Mõtlen, kuidas ma mingi poolteist aastat tagasi kandideerisin lapsehoidjaks ja tulin sealt intervjuult ära sellise tundega, et ma ei oska mitte midagi ja ma olen raisanud kõik oma aastad mingile… enese harimisele. Aga mida sa TEHA OSKAD? Ma ei tea, ära küsi, ma ka arvan, et ei oska midagi, seepärast ma teie sitasesse titehoiukompaniisse kandideerisingi! Oh ei, ma ei öelnud ega mõelnud nii koledasti. Lapsed olid hüpernunnud, ühe neist oleks ära röövinud, ta oli täiuslik laps, selline, kellega tahaks kümne-kahekümne-kolmekümne aasta pärast koos hängida.

peamiselt tomatitest

Oleksin ülikoolis pidanud käima pool aastat. Nii olen harilikuga ühe raamatu servale kirjutanud. Tõesti-tõesti. Pool aastat oleks paras olnud nii esimeses ja kolmandas ülikoolis, kus käisin. Teises ja neljandas, kui päris rangelt teadmiste hankimise aspektist vaadata, oleks ka poolest aastast piisanud. 
Ülejäänud aja oleksin võinud iseõppida (kokkukirjutatult). Nii et ettepanek: mis siin kolm pikka aastat jamada, teeme 3 pluss 2 asemele pool pluss pool! 
Teeks nii, et pool aastat on intentsiivõpe kõikides ainetes ja sellele järgneb kaks ja pool aastat iseseisvat tudeerimist (osaliselt) etteantud kirjanduse põhjal. Ja lõpuks eksamid, uurimistööd ja asjad.
Õppejõud hingaks ka kergendatult. Loenguid peaksid andma ainult sügissemestriti. Ülejäänud aja võiksid vajadusel vastata tudengite kirjadele. 
Praegu on taevas täitsa kurjakuulutav. Pool üks päeval, aga pime. Selline pruunikaskuldne valguse moodi asi, tuul ja tumehallid pilved. Tekitab mingit mõnusat ärevust. Nagu mõni päev tagasi, kui meil oli tornaado oht. Päris keeristormi. Tsukuba linnast käiski üks üle ja jättis risud järgi. Meil tornaadoks ei läinud, aga täitsa raju oli. 
Nüüd on ka raju – raju vihm ja tuul. 
Ja nüüd on hirmus mürin ja välgatused. 
Pimedast rääkides, siis meil tuleb varsti päikesevarjutus!!!!!! All I really really really really really really really want see is a total eclipse of the sun.
Me hommikuti vaatame telekast tihti välismaiseid uudiseid. Inglise, Hispaania, Prantsuse, USA jm uudisesaatejuppe dubleeritakse jaapani keelde. Täna nii rõõmustasin, kui vaatasin USA uudistes Obama-intervjuud, kus ta ütles, et ta  m õ t l e s  ja leidis, et geidel peaks siiski olema õigus abielluda.
See on suurepärane. Esiteks, ta on esimene Esimene Mees, kes mõtles ja välja öelda julges. Ja kuigi ma ei ole mingi aktivist, (vihane passivist tähistab minusuguseid vist) mis puutub inimeste õigustesse, siis ma ikka rõõmustan, kui inimesi hästi koheldakse. 
Meil on rõdul kaks tomatitaime. Praegu varjavad nad ennast tormi eest toas, aga muidu on nad rõdutomatid. Panin tomatite kõrvale tilliseemneid ka ja täna on nad nina mullast välja pistnud. 

üks kohutavalt nõme

On üks standup koomik, kes mu tagasihoidlikul hinnangul vastab pealkirjas toodud iseloomustusele. Ma pidin tema nõmeduses veendumiseks vaatama ära pika jutustuse sellest, kuidas ta Iraagi sõduritele nalja tegema läks. Ta räägib, et ta toimetati helikopteriga kohale, aga et vahepeal toimus igasuguseid “naljakaid” asju. Üks nali, mille peale publik kohe rõkkas, oli selline: vaatan kopterist alla ja näen, et üks kohalik, rätt peas, tulistab lambist meie poole. Ehmatan ära, aga sõdurid vaid naeravad. Häh, mis sa arvad, et tema kuulid meieni jõuavad vä. Meie kõrge kuulikindla helikopterini.
Koomik ütleb seepeale: aga meie kuulid jõuaksid temani küll. Tõsi jah, ütleb sõdur naerdes ja tulistab kuulirahe alla mehe suunas. Mees sureb ära.
Selline huumor. Teenis spontaanse aplausi. 
Tuletab meelde, kuidas H. rääkis, et ta nägi hästi head dokumentaalfilmi. See rääkis USA sõduritest Afganistanis.
Komisjoni ette tuli noor poiss. Komisjon küsis: “Miks sa sõduriks tahad saada?”
Sõdurikandidaat vastas: “Sest ma tahan inimesi tappa.” 
Ja mis oli komisjoni vastus? 
“Poiss, sa vajad ravi”? 
EI!
Nad ütlesid: “That is the best fucking answer I have ever heard.”
Ajukääbused.