öine maavärin

Ärkasin maavärina peale üles ja kardan magama minna. Shod pole ka täna öösel kodus, ta on Kyushul, kuhu maavärinad (vähemad need meie omad) ei ulatu. Üksinda on nii nõme, nii leim, üksinda sakib, üksinda ei roki. 
Hüppasin voodist püsti ja esimese asjana panin püksid jalga. Üks kõige hirmsamaid mõtteid, et kunagi tuleb püksata uksest välja joosta. (Veel üks hirmus mõte, et paljalt tuleb välja joosta.) 
See pole mingi nii tugev värin, et ma tundnud ei oleks. Olen küll ja kümneid kordi, igapäevaselt. Aga selline igapäev oli aasta tagasi ja viimased ajad on jalgealune ikka kindel olnud, enam-vähem. Siin, ma mõtlen me kodus Yokohamas, pole nii tugevat ammu tunda olnud ja nüüd süda kurgus. 
Aga ma leidsin nii hea loo, nii hea hea hea ja ma kuulan seda, kuni hirm üle läheb. 

Kõht on ka tühi, häda küll.
Ah, teate, mul oli täna suurim rõõm. Päärike tahtis minuga jaapani muinasjutte arutada, nõu küsida. See tähendab, et ta rääkis mulle kõrva lugusid oma kaks tundi ja kes teavad, need oi kui teavad, et teda kuulata on hää. 
Nad teevad homme vanalinna muusikamajas kontserdi & natuke muinasjuttu. 
Head asjad…. mmm lõunaks sõin sushit. Ainult, et poe oma, mis pole nii väga hea. 
Head asjad…. noh, et ma selle hea laulu leidsin. Kõditab kõrva. 
Head… Tomatid on nii suured, et meil on rõdul läbimatu tomatidžungel, kahe taimega. 
Joonasega rääkisin ka juttu. Esimese tunni vaikisime suuresti, teise tunni rääkisime.

Teen ühe vaprustantsu ja siis poen põhku.

Teen sellise tantsu, et ainult käed tantsivad, siis ei pea püsti tõusma ja käed on vapramad kui värisevad jalad. 
Ma liialdan, muidugi. 
Käed pole ka vaprad.
Ha, ei. 
Liialdan, et ma nii hirmul olen, et jalad väriseks. Ei ole. Aga mõte uinumisest on ka ebamugav. 


pulmapildid

Ma olen senini häbenenud pulmapilte avalikult näidata, aga võtan end nüüd kokku ja riputan mõned üles. Ma tagantjärele mõtlen, et see on vist ikka päris eriline asi – abielluda pühamus jaapani traditsioonide kohaselt.  
Pildiseeria algab kohe minu eneseupitusega – valges ja värvilises.
Muide, käsi suu juurde tõsta on selles riides ülimalt keeruline.  
Nagu ülal näha võib, on neis rõivais liikumine raskendatud. Ja nagu näha, seisab paras hulk rahvast ja jõllitab välismaa pruuti. Mees vasakul näiteks. Suurem osa võõrastest jõllitajatest pole kaamerasilma mahtunud, aga neid oli, oi neid oli. 

Ma ei tea, kui palju on lugejaid, kes võiksid mäletada mu eelmise blogi nii umbes nelja aasta tagust sissekannet, kui kirjeldasin õhupallivõlurpoissi. Ta igatahes on alumisel pildil ja ta rääkis, kuidas ta eelneval ööl oli nuputanud, kuidas panna mikile ja minnile selga traditsioonilisi riideid. Seda, kuidas minnile valget pulmakleiti ja mikile pintsakut teha, teavad kõik õhupallimeistrid, aga vaat traditsioonilised riided…  Üldiselt pole ma väga mõistnud, et miks on vaja mingeid disney tegelasi või karukesi või asjakesi inimestele pulma, aga kuna tema ise oma kätega tegi, mitte ei soetanud poest, siis see on ju täitsa teine asi. 
See on sakevaat, mille kaane me (ema, vend, Sho ema, Sho isa, Sho ja mina) nuiaga katki virutasime.