edukad vestlused

Täna Sho ema helistas, et arutada väljasõitu, mis me nädalavahetusel ette võtame. (Me läheme kusagile kaugele, Sho vanaisa surmast on möödas mingi tähtis arv aastaid, mis tähendab, et kõik kogunevad templisse ja istuvad seizas ehk põlvitavad sirge seljaga ilma nihelemata pikki minuteid. Sealt ka vestluse peamine teema – kuidas sellega hakkama saada, kuidas pärast püsti saada ja kas mul või Shol oleks vaja väikest toolikest või midagi.) Kõne lõpetasime kümme minutit hiljem, panin telefoni lauale, hüppasin õhku ja hüüdsin “ma sain vestelda!” 
Misjärel istusin arvuti taha, et oma käitumist käesolevas blogis analüüsida. 
Mille üle ma siis nüüd rõõmustasin.
Esiteks, et ma räägin muidu suht vähe ja tore on, kui saab suu lahti teha. 
Teiseks, tegin suu lahti ja mul õnnestus kümneminutiline vestlus sujuvalt, naljatades ja mitte kellelegi piinlikkust valmistades läbi teha. 
Mul on tõsisemat liiki kõnelemispuue tekkinud ja… ma ei tea. See ei sõltu keelest, näiteks. Sho emaga jaapani keeles vesteldes ei rõõmustanud ma mitte selle üle, et see just jaapani keeles või hoolimata jaapani keelest õnnestus. Lihtsalt, et see suhtlus kuidagi hästi välja tuli, no ma ei oska täpselt seletada. 
Võib lausa väita, et vestluse sujumine on jaapani keeles isegi lihtsam… või ei ole… või on… ma ei tea. 
Samas, kui vahel ikka üldse ei õnnestu, ükskõik mis keeles. Kohmerdad ja kokutad ja mõtled, et võiks keele suust välja lõigata, oleks vähem häbeneda.
Mis jaapani keelde puutub, siis ma võin uute absurdsustega uhkeldada. Nimelt, et viimasel ajal on mu uued jaapanlastest tutvused küsinud, et kas olen Jaapanis sündinud. Ma naeran näkku (ei, ma naeran tagasihoidlikult ja ütlen, et ui mis te siin meelitate) ei, ma ainult natuke siin elanud. Aga sa oled nii osaaaaav, ütlevad. 
Ma arvan, et asi on… jälle, ma ei tea, milles on asi. Aga igatahes mitte minu täiuslikus keeleoskuses, sest seda mul pole. Ehk kõige enam ikka nende madalates ootustes välismaalase suhtes. Kui mina oleks sündinud Jaapanis, siis räägiks ma igatahes jaapani keelt sama hästi kui jaapanlased. Elementaarne.
Ma teen taustatööd praegu, et kuidas kandideerida firmasse ja kuidas resümeed kirjutada ja endast parim mulje jätta ja intervjuul läbi lüüa ja kõik. See on suur kunst, mis vajab lihvimist. 
Nüüd ladusin resümeesse kõik asjad, mida ma väärt olen ja teha oskan. Päris kobe tükk tuli. Ei peagi valetama. Lihtsalt tuleb õppida, kuidas ennast müüa ja järgmiste kuude jooksul kavatsen ennast müüa. Edu mulle.
Mõtlen, kuidas ma mingi poolteist aastat tagasi kandideerisin lapsehoidjaks ja tulin sealt intervjuult ära sellise tundega, et ma ei oska mitte midagi ja ma olen raisanud kõik oma aastad mingile… enese harimisele. Aga mida sa TEHA OSKAD? Ma ei tea, ära küsi, ma ka arvan, et ei oska midagi, seepärast ma teie sitasesse titehoiukompaniisse kandideerisingi! Oh ei, ma ei öelnud ega mõelnud nii koledasti. Lapsed olid hüpernunnud, ühe neist oleks ära röövinud, ta oli täiuslik laps, selline, kellega tahaks kümne-kahekümne-kolmekümne aasta pärast koos hängida.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s