Ma kohe kirjutaks pikalt KUI HEA sari on “Wilfred“, aga ma ei saa, sest pean seda edasi vaatama.
Noh, et on üks mees (paremal) ja üks koer, kellega ta hästi läbi saab (vasakul).
wilfred
Month: Jun 2012
dialoog
Ärkasin ja küsisin Sho’lt unesegaselt eesti keeles: “Mis kell on?”
Sho (jaapani keeles) “Mida?”
Mina (eesti keeles) “Mis kell on,” (jaapani keeles) “umbkaudu?”
Sho (jaapani keeles) “Kell on kaheksa.”
Sho (jaapani keeles) “Mida?”
Mina (eesti keeles) “Mis kell on,” (jaapani keeles) “umbkaudu?”
Sho (jaapani keeles) “Kell on kaheksa.”
Võib-olla peakski lihtsalt ükspäev eesti keelele üle minema.
katana
Käisime pühapäeval Sho vanemate ja vanaemaga lõunat söömas. See kõlab, nagu mingi regulaarne asi, aga tegelikult ei ole.
See oli me vaade Tokyole.
Need olid me, vaatajad.
Pärast läksime Sho vanaema koju ja Sho isa võttis kapi pealt katana ja ma sain aru, et olen abiellunud samurai perekonda. See on ootamatult äge. (Mitte et ma varem ei teadnud, aga ma kuidagi ei teadvustanud.)
Kolm sõrme osutavad mõõga omaniku nimele, kes oli Sho vana-vana-(vana?)vanaisa või midagi sinna kanti.
Sho surnud vanaisa ja vana-vanaema.
Kui Sho 83aastane vanaema oli 3 kuud ja 3 päeva vana, kingiti talle selline hirmus nukk, pulmariides.
Me kõik vaatame mõõka.
Sho ema. Loodan vaikselt, et see pilt purustab mõned stereotüübid jaapani naise kohta.
Samurai-jee.
Sellist asja ei tohi tegelikult tänapäeval kodus omada ja seepärast kõik sosistasid, kui mõõk kapi otsast alla võeti.
rom-com
Eile vaatasin kaht romantilist komöödiat, mis räägivad sama lugu. Ma ei tea, miks neid kaks on. (Mõlemad räägivad sellest, et kaks sõpra otsustavad ainult seksida, aga siis nad ikka armuvad.)
Ükskõik, kas varustada end irooniakilbiga või mitte, romantiliste komöödiate lõpuks ma ikka niutsun rõõmust, et noormees ja neiu siiski kokku saavad.
Kolm ja pool tundi romantilist ajupesu ja siis tuli abikaasa töölt koju ja ma haarasin tal kratist, et miks sina, mees, pole nagu see selles komöödias ja see teine tolles komöödias.
Ma mõtlesin ja võrdlesin meie tutvumisloo dünaamikat nende kahe filmi omadega ja mõtlesin, et meil oli oma lööke ja tagasilööke, nii et kui palgata meist sarmikamad ja ilusamad ja kindlasti kuulsad näitlejad kangelasteks ja kui natuke tegelikkust väänata ja õige saundträkk valida, võiks loo täiesti talutavaks rom-comiks kirjutada.
Aga vahet pole, sest nüüd on see läbiiiiii, häppi end on käes ja kõik. Raputasin Sho’d natuke, et ta mõistaks mu mure tõsidust.
Siis Sho ütles lohutavalt: “Ära muretse, meil on veel ees see teine romantilise komöödia süzhee.”
“Milline, darling, milline?” küsisin.
“Noh, see, et mees ja naine on kaua abielus olnud ja üksteist ära unustanud. Siis naine otsustab, et läheb mehest lahku ja mees saab aru, et ta on kaotanud eluarmastuse ja siis mees õudselt püüab naist tagasi saada, elab igasuguseid asju läbi ja teeb hästi palju tobedusi ja viimaks võidab naise tagasi.”
Jään ootele.
Sõnaga rom-com tuleb mulle kõigepealt meelde Jimmy Carr’i kuri nali.
tomatid toas
tormas
Meil on selline luuk-kate, mida saab akna kaitseks kinni tõmmata, aga ma ei kasuta seda kunagi, sest see tekitab klaustrofoobiat. (Sho vanemad tõmbavad enda kodus näiteks igal õhtul luugid kinni. Talvel hoiab see natuke sooja ja muidu hoiab murdvaraste eest.)
Küll oli luugi olemasolu tänuväärne taifuuni ajal. Täielikuks mölluks läks ja suure vaevaga sulgesime luugi, et siis järgmised paar tundi kuulata, kuidas keegi justkui täiest jõust vastu akent jookseks. Ikka uuesti ja uuesti.
Liisa käis külas ja lahkus just siis, kui kõige hullem tuul ja vihm oli algamas. Saatsin ta jaama veel suuremate jamadeta (kui välja arvata, et 4-minutiga, mis me kodust jaama vihmavarjude all sammusime, tegi vihm kõik riided vettind-märjaks. Vihmavari aga säilitas oma kuju ja katki ei läinud.
Aga veel põnevam oli siis, kui poolteist tundi hiljem läksin Shole jaama vastu. Mõtlesin, et see on põnev, aga kui pistsin oma nina uksest välja, siis käis tõsine hirmujutt läbi kõhu ja mõtlesin, et võib-olla “nalja pärast vastu minemine” on sedasorti otsus, millega kaasneb hiljem telekas “taifuun nõudis ühe ohvri”-uudis. Säärane tuul võib väga suuri asju lennutada. Aga ikka läksin.
See on uskumatu, kuidas selline vihm ja tuul käituvad.
Sho jõudis jaama täitsa kuivana, sest ta oli reisinud rongides ja rongijaamades ja ei pidanud hetkekski jaamast väljuma. Aga nüüd tuli pakkida pintsak seljakotti ja varuda vihmavari kilbiks. Sest vihmavarjul ongi säärases situatsioonis kilbi funktsioon pigem kui mingi muu. Märjaks saab igal juhul, aga kui vihm näkku peksab, ei saa enam midagi teha. Siis hiilisime maja servasid mööda. Trotsisime tuuleiile, mis tänavaid ületades meid tabasid. Pidime minema üle laia ristmiku, aga kui valgusfoor roheliseks läks, siis läks tuul veel hiigelsuureks ja otsustasime järgmise korrani kangi all oodata. Siis tuli jälle roheline tuli ja jälle läks tuul nii tugevaks, et me ei söandanud teed ületada. Vaatasime, kuidas tuul ja vihm märatsevad ja valgusfoore kõigutada mürgeldavad.
Kolmanda rohelisega läksime üle tee ja koju ja, kuigi isegi blogis mainisin, et tomatid tuleb tuppa tuua, polnud ma, LOLLAKAS, seda teinud. Ühel tomatil oli murdunud latv ära. Nii kurb. Mässasime tomateid tuppa tõsta, vahepeal oleks keegi justkui survepesuriga mu selga sihtinud.
Selline ilm. Aga eile oli hoopis tohutult kaunis taevas ja päikeseloojang roosade, punaste, lillade toonidega ja tegime õhtul pisikese jalutuskäigu põldude vahel ja imetlesime Fuji mäge ja loojangut.
Tomatid on ikka toas. Nad on pikemad kui mina, aga sellised on toas kuidagi nii mõnusad. Ehk natuke sarnane efekt kui talvel jõulukuuse tuppa toomisega. Või potipalmiga. Lopsakad mõnusad tubased tomatitaimed.
jälle taifuuni ootel
Jaapani ilmateade on ikka palju põnevam kui Eesti oma. Viimased paar päeva on olnud pilvine ja lämbe. Aga me ootame taifuuni. Televisioonis hoiatatakse ja räägitakse erakordselt suurest. Iga teine taifuun tundub olevat erakordselt suur. Oht, et puhub autosid pikali. Selle serv jõuab õhtuks siia, aga põhiline möll toimub lääne pool, nii et telekast on karm, aga akna taga leebem variant.
Tomatid on nii pikaks veninud ja esimesed on punased. Sho juba mitu nädalat vaatas tomateid, et kõik täitsa olemas, aga kas nad kunagi üldse punaseks lähevad. Kannatust on vaja, kannatust. Aga täna on oht, et tomatid tuleb hoolimata nende hiigelkasvust kuidagi tuppa varju alla saada. Või vähemalt rõdul kuidagi tuule eest kaitsta.
Muidu on selline vaikne elu. Kirjutan toda raamatut, sest tähtaeg polegi kaugel, ja vahepeal täiega vaimustun ja mõtlen, et küll tuleb hea raamat. Siis tulen taas maapeale.
Aga sellise asja kirjutamine kasvatab tohutult. Esiteks tekib terve hulk probleeme ja siis tuleb neile lahendusi leida. Kusjuures selliste praktiliste probleemide juurde tekib veel palju sügavamaid asju, millest üle saada – enda ego, näiteks. Enda ego peamiselt.
Inimene tahab ikka rääkida, kui suurepärane ta on ja see (suurepärane) enesekesksus peegeldub kõige paremini blogidest. Vaadake ükskõik millist blogi (siinkirjutaja kaasa-arvatud. Juba sõna “siinkirjutaja” kõlab nagu egopasun).
Blogisse kirjutatu sisu kõrvale jättes (ma ikka ei saa kõrvale jätta: “Ma olen selline ja mulle meeldib see asi ja ükskord see inimene ütles, et ma olen hästi tore inimene ja siis see teine inimene ütles, et ma olen hästi ilus ja siis see kolmas ütles, et ma olen hästi sümpaatne. No ma ei tea, kas see nüüd tõsi on, aga kindlasti on”), siis juba blogi pealkirjad vihjavad egotripile. “Minu moodi maailm.” “Maailm läbi minu silmade” “Minu pilk kõigele”. “Tibukese päevaraamat” (blogijatele meeldib ise-ennast hellitusnimega kutsuda). “Vaata mind” ja nii edasi. Uuuh, mis teil (meil) viga on?!
Heal juhul sõbrad viitsivad lugeda (aitäh, sõbrad). Võõraste blogisid suudan harva lugeda, sest valdavalt kõlab kogu tekst mulle nii: “minaminaminaminamina-ja-minu-see-asi-minamina”.
See on kirjaniku ja niisama-kirjutaja vahe – et niisama-kirjutaja ei oska oma ego peita. Kõik, mis ta kirjutab, lähtub sellest.
See on minu tagasihoidlik arvamus – minu isiklikus blogis, mida ma pean, et inimesed minu arvamuste ja tegemiste kohta lugeda võiks – lugeda ja leida, et küll see Maarja on tore. Hihii.
Lihtsalt, et olgu blogi nagu ta on, aga kui peab kirjutama midagi, mis paberile pannakse ja ära köidetakse, jääb ego ette ja sellega tuleb diilida.
Inimene tahab ikka rääkida, kui suurepärane ta on ja see (suurepärane) enesekesksus peegeldub kõige paremini blogidest. Vaadake ükskõik millist blogi (siinkirjutaja kaasa-arvatud. Juba sõna “siinkirjutaja” kõlab nagu egopasun).
Blogisse kirjutatu sisu kõrvale jättes (ma ikka ei saa kõrvale jätta: “Ma olen selline ja mulle meeldib see asi ja ükskord see inimene ütles, et ma olen hästi tore inimene ja siis see teine inimene ütles, et ma olen hästi ilus ja siis see kolmas ütles, et ma olen hästi sümpaatne. No ma ei tea, kas see nüüd tõsi on, aga kindlasti on”), siis juba blogi pealkirjad vihjavad egotripile. “Minu moodi maailm.” “Maailm läbi minu silmade” “Minu pilk kõigele”. “Tibukese päevaraamat” (blogijatele meeldib ise-ennast hellitusnimega kutsuda). “Vaata mind” ja nii edasi. Uuuh, mis teil (meil) viga on?!
Heal juhul sõbrad viitsivad lugeda (aitäh, sõbrad). Võõraste blogisid suudan harva lugeda, sest valdavalt kõlab kogu tekst mulle nii: “minaminaminaminamina-ja-minu-see-asi-minamina”.
See on kirjaniku ja niisama-kirjutaja vahe – et niisama-kirjutaja ei oska oma ego peita. Kõik, mis ta kirjutab, lähtub sellest.
See on minu tagasihoidlik arvamus – minu isiklikus blogis, mida ma pean, et inimesed minu arvamuste ja tegemiste kohta lugeda võiks – lugeda ja leida, et küll see Maarja on tore. Hihii.
Lihtsalt, et olgu blogi nagu ta on, aga kui peab kirjutama midagi, mis paberile pannakse ja ära köidetakse, jääb ego ette ja sellega tuleb diilida.
Kuna raamat on Tokyost, siis on mul eneselegi üllatuseks tekkinud Tokyo vastu huvi. Hehee. Varem olen seda linna kuidagi ära kasutanud – et minna punktist A punkti B, aga nüüd ma tõesti tahan teada, mida ta mõtleb ja mis ta elus muidu toimub.
Köha on ja jalad on nati villis, sest pidevalt kannan mingeid uusi kingi. Mitte pidevalt tegelikult, aga lihtsalt villide paranemine võtab aega.
japanische musik
Kuulan jaapani muusikat väga vähe. See pole teadlik valik, lihtsalt nii on. Aga Alo tutvustas suurepärast lugu, bändi nimi on Relatiivsusteooria.
Hohohooo need laulusõnad panevad põsed õhetama. Väga üldine kokkuvõte tõlkes:
Sensei, mul on veel küsimusi, mis siis, et olen teist noorem, vastake, sensei, sensei. Viimasel ajal on raske magama jääda, miks, sensei? Sensei, kutsuge mind eesnime pidi. Sensei, tahan teile midagi öelda, aga ei saa. Nii valus, nii raske. Sensei, lõpuaktus on lähedal, aga ei taha veel hüvasti jätta.
Teist suurepärast nähtust jaapani muusikamaastikul tutvustas mulle Kadi, kommentaariga, et see on täiesti üle võlli ja semiootiliselt tiine. On tõesti. See tüdruk (vaadake mis video) pigistab välja jaapani poppkultuuri essentsi ja süstib selle siis otse veeni.
Tsukematsukeru, teine suurepärane lugu. Tsukematsuge tähendab kunstripsmed ja tsukeru tähendab nagu et “külge panema” või kuidas öeldakse. Tsukematsukematsukematsuge. Kas kunstrips on Eestis ka sama popp kui siin? Videos on nii vahva pluus, kunstripsmed kaarduvad rinna all. Ja lõvid tantsivad.
tööintervjuu
Ma mäletan, ma nii mõned kuud tagasi sirvisin tuimalt tööportaale ja lugesin kuulutusi ja katkestasin lugemise alati selle koha pealt, et “Otsime entusiastlikku…” Eip, mitte mina.
“Otsime tulemustele orienteeritud…” Eip, järgmine.
“Otsime enesekindlat…” Ei.
“Otsime väga hea suhtlusoskusega…” Ei.
Ma ei leidnud seda tööd, mis otsiks just sellist inimest, nagu mina.
“Otsime väsinud alamotiveeritud kogemusteta töötajat, kes täidab osaliselt need ülesanded, millele ülemus näpuga osutab.”
Kõige haigem sõna on self-motivated. Mis paganama pärast peaksin ma olema nagu ise-süttiv pomm. Sütitama peab. Keegi peab kranaadist nõela välja tõmbama, keegi peab pomminöörile tikuga tule otsa panema. (Ainus pomm, mida ma tunnen, on see, millega Jerry multikas aeg-ajalt Tommy õhku laseb.)
Ise-motiveeritud, ise-rahulduv, ise-paljunev…. Need on kõik sellised bakterile iseloomulikud näitajad.
Mind peab siiski mu tegevus motiveerima. Mitte, et juhe stepslisse ja isemotivatsioon alaku. Vedrujänes kontorilaua taga põtkimas.
See oli mõni kuu tagasi, aga praegu olen ma teistsugune. Seesama mina miinus depressioon. Nii et ma võin säravate silmadega rääkida sellest, kuidas ma tõesti väga olen vaimustatud teie suurepärase firma visioonist ja tõesti tunnetan, et seesuguses firmas ma tahaksin tööd teha.
Tööintervjuu läks hästi, võib öelda. Hästi on ebamäärane sõna, aga parem oleks öelda, et tööintervjuu kulges ausalt. Ma sain hästi hakkama selle osaga, millega ma vanastigi hästi hakkama olen saanud: jätsin väga hea esmamulje, muutusin hoobilt sümpaatseks inimeseks. Leidsin intervjueerijaga ühise keele (tuleb välja, et ta on Suzuki sugulane ja tema mees oli vanasti Suzuki teatritrupis näitleja). Aga õigustatult muretseb ta, et kas ma ikka saan aru, et tegemist on väga kiire tööga ja Jaapani firmale omase “tööülesanded pole täpsustatud”-tüüpi töölepinguga, mis sunnib tegema hästi palju ja kõike ja kus vigu ei andestata. Ja kas ma oma suurepärase jaapani kõnekeele oskuse juures võin suhelda ka täiuslikus kirjakeeles ja kas ma suudan klientidega, kes on teiste suurte firmade bossid, suhelda täiuslikult viisakalt.
Vot selles on küsimus. (Ja lühike vastus on: ei. Aga pikk on: ei, aga ma olen valmis õppima.)
Ta pakkus, et võiksin alustada osaajaliselt ja kergemate ülesannetega ja vaadata, kas ma saan hakkama. See on vist hea lahendus. Ma küll õudselt kardan, sest see on jälle selline oma maailmamullist välja astumine: Roppongi klaaspilveka seitsmenda korruse peenes offisis töötamine. Samas alternatiiv tundub olevat me kodu esimesel korrusel. Neli seina ja igavene mehe töölt koju ootamine. Keeruline on see naise elu. Nagu me eile Aloga rääkisime, et tänapäeva naisel on kaks võimalust. (Ja siis naersime.) Kaks on ikka parem kui üks, tegelikult. Aga ainult natuke.
Aga mul vahel viskab kopsu üle maksa, kui inimesed eeldavad, et ma ei või, sest ma pole ju selline. Mõni kaugem sõbranna imestab senimaani: Maarja, SINUL on autojuhiload???????? Ma polevat seda nägu, et mul võiks load olla, ega seda nägu, et võiksin fäänsis offisis tööga hakkama saada. Aga miks näo järgi otsustada, lapsed, miks? Sest inimene on võimeline kiir-evolutsiooniks aka arenguks.
Muidugi pole miski paigas. Nad alles kirjutavad mulle, et mis nad otsustasid ja siis ma mõtlen, et kas ma ikka tahan ennast ületama hakata või sobib mulle praegune elu siiski paremini. “Tahaks nagu teha karjääri, aga mitte väga palju töötada” ei vii vist kaugele. Aga töölooma ja kodulooma variandid tunduvad ühtmoodi head ja halvad.
Need olid minu mõtted praegusel ootetunnil.
Need olid minu mõtted praegusel ootetunnil.
hääl
Oh häda, ma ei või. Mul on neljapäeval tööintervjuu, aga asjade praegust kurssi jälgides on ülimalt tõenäoline, et mul pole häält – lihtsalt pole.
See on, ma arvan, hea töö ja, ma arvan, sobib mulle suurepäraselt, aga pean niigi nahast välja pugema, et tööandjale jaapani keeles selgeks teha, et ma olen ideaalne. Nüüd, kui tõenäoline on hääl hoopiski kaotada, tundub jaapani keel päris meeldiva suhtlusvahendina. Igatahes parem kui nägusid teha ja kätega vehkida.
See on, ma arvan, hea töö ja, ma arvan, sobib mulle suurepäraselt, aga pean niigi nahast välja pugema, et tööandjale jaapani keeles selgeks teha, et ma olen ideaalne. Nüüd, kui tõenäoline on hääl hoopiski kaotada, tundub jaapani keel päris meeldiva suhtlusvahendina. Igatahes parem kui nägusid teha ja kätega vehkida.
Ainult korra elus on mul nii olnud. Ma mäletan täpselt, see oli, kui Sho tuli teist korda Eestisse. Kohtusime üle viie kuu ja olin nii ootust täis, aga jäin haigeks nende minutite jooksul, mil Tallinna bussijaamas maha astusin ja sammud lennujaama poole seadsin.
Iga hetkega hakkas järjest vastikum ja valusam ja kui Shoga lennujaamas kohtusime, olin juba palavikus. Palavik läks järgmisel päeval ära, aga niisamuti ka hääl ja ei tulnud tagasi enne, kui umbes nädal hiljem Shoga hüvasti jätsime. Nädal hiljem! Igatahes möödus me ühine nädal hästi romantiliselt kõrva sosistades.
Nu ja nüüd on täpselt sama seis – sarnane viirus ja praegu ei taha suust enam midagi kostuda. Tegin endale neti-diagnoosi ja paistab, et sellise viirus-häälepaelte-asja puhul ei aita mingi kuum tee ja mesi, vaid antibiots. Mää.
Proovisin praegu “mää” öelda. Ei saa.
maarjablogi.com 
