bi

Kahel mu lemmik inglise mehel on bipolaarne häire, tuleb välja. Üks on Stephen Fry, oi ma ei väsi temast. Teine on Russell Brand. See on nii elementaarne, kui jälgida teda kas või 1 minuti. Aga ma miskipärast  ei tulnud selle peale.  

Brandiga on see lugu, et tema suust tulevad pärlid ja luule. Kusjuures mitte niivõrd tema standup-etteastetes, aga teleintervjuud – kuldne poiss, teda on nii nauditav kuulata-vaadata. See näiteks (teine pool siin) või see (pärast pikka ülistuskõnet tema välimusele, ta vastab, et aitäh, aga ilu on püsitu ja ükspäev meie sinuga sureme ära) või see (teine pool siin) või ükskõik mis, tegelikult. Ah ja see on väga-väga hea (teine, kolmas, neljas osa).  Väga hea on intervjuu Larry Kingile, kes on temast totaalses vaimustuses. (Ainult video kvaliteet on õudselt kehv.) Eriti tobe on neid linke laduda, nagu te ise youtube’i “Russell Brand” tippida ei oskaks. 

Vaatasin viimaks Fry dokut bipolaarsusest (teine osa siin). Enne ei tahtnud vaadata, aga nüüd vaatasin ikka. 

Tema vist ütles mingis intervjuus, et keegi olla talle kadedal meelel öelnud, et tal on kõik eeldused saada hollywoodi superstaariks: ta on juut, ta on gei ja ta on bipolaarne, hihii.