jälle taifuuni ootel

Jaapani ilmateade on ikka palju põnevam kui Eesti oma. Viimased paar päeva on olnud pilvine ja lämbe. Aga me ootame taifuuni. Televisioonis hoiatatakse ja räägitakse erakordselt suurest. Iga teine taifuun tundub olevat erakordselt suur. Oht, et puhub autosid pikali. Selle serv jõuab õhtuks siia, aga põhiline möll toimub lääne pool, nii et telekast on karm, aga akna taga leebem variant. 
Tomatid on nii pikaks veninud ja esimesed on punased. Sho juba mitu nädalat vaatas tomateid, et kõik täitsa olemas, aga kas nad kunagi üldse punaseks lähevad. Kannatust on vaja, kannatust. Aga täna on oht, et tomatid tuleb hoolimata nende hiigelkasvust kuidagi tuppa varju alla saada. Või vähemalt rõdul kuidagi tuule eest kaitsta. 
Muidu on selline vaikne elu. Kirjutan toda raamatut, sest tähtaeg polegi kaugel, ja vahepeal täiega vaimustun ja mõtlen, et küll tuleb hea raamat. Siis tulen taas maapeale. 
Aga sellise asja kirjutamine kasvatab tohutult. Esiteks tekib terve hulk probleeme ja siis tuleb neile lahendusi leida. Kusjuures selliste praktiliste probleemide juurde tekib veel palju sügavamaid asju, millest üle saada – enda ego, näiteks. Enda ego peamiselt.
Inimene tahab ikka rääkida, kui suurepärane ta on ja see (suurepärane) enesekesksus peegeldub kõige paremini blogidest. Vaadake ükskõik millist blogi (siinkirjutaja kaasa-arvatud. Juba sõna “siinkirjutaja” kõlab nagu egopasun).
Blogisse kirjutatu sisu kõrvale jättes (ma ikka ei saa kõrvale jätta: “Ma olen selline ja mulle meeldib see asi ja ükskord see inimene ütles, et ma olen hästi tore inimene ja siis see teine inimene ütles, et ma olen hästi ilus ja siis see kolmas ütles, et ma olen hästi sümpaatne. No ma ei tea, kas see nüüd tõsi on, aga kindlasti on”), siis juba blogi pealkirjad vihjavad egotripile. “Minu moodi maailm.” “Maailm läbi minu silmade” “Minu pilk kõigele”. “Tibukese päevaraamat” (blogijatele meeldib ise-ennast hellitusnimega kutsuda). “Vaata mind” ja nii edasi. Uuuh, mis teil (meil) viga on?!
Heal juhul sõbrad viitsivad lugeda (aitäh, sõbrad). Võõraste blogisid suudan harva lugeda, sest valdavalt kõlab kogu tekst mulle nii: “minaminaminaminamina-ja-minu-see-asi-minamina”.
See on kirjaniku ja niisama-kirjutaja vahe – et niisama-kirjutaja ei oska oma ego peita. Kõik, mis ta kirjutab, lähtub sellest.
See on minu tagasihoidlik arvamus – minu isiklikus blogis, mida ma pean, et inimesed minu arvamuste ja tegemiste kohta lugeda võiks – lugeda ja leida, et küll see Maarja on tore. Hihii.
Lihtsalt, et olgu blogi nagu ta on, aga kui peab kirjutama midagi, mis paberile pannakse ja ära köidetakse, jääb ego ette ja sellega tuleb diilida.

Kuna raamat on Tokyost, siis on mul eneselegi üllatuseks tekkinud Tokyo vastu huvi. Hehee. Varem olen seda linna kuidagi ära kasutanud – et minna punktist A punkti B, aga nüüd ma tõesti tahan teada, mida ta mõtleb ja mis ta elus muidu toimub.
Köha on ja jalad on nati villis, sest pidevalt kannan mingeid uusi kingi. Mitte pidevalt tegelikult, aga lihtsalt villide paranemine võtab aega. 
Mulle meeldib selle loo fiiling. See tunne, et oo ma olen vaba ja loominguline.

2 thoughts on “jälle taifuuni ootel

  1. mmiu!minabloogid võivad veel olla ka selleks, et üks mina saaks teisele head nõu anda:villide vastu aitab, kui jalgu kampripiiritusega igal õhtul tupsutada. siis enam ühel hetkel ville eriti ei tekigi.haardkoor tangotarkused;)

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s