väljasõit rohelusse

Just vaidlesin ühe uksele tulnud jehoova tunnistajaga vist pool tundi või tunni. Ma ei tea, ajataju kadus ära. Väitlused usukuulutajaga on hea jaapani keele praktika. 
Riputan üles me kolmepäevase autotripi pilte. Käisime Nagano prefektuurini, kusagile mägede sisse, pisikesse külakesse, kus on onsenid. liiga palju onsene. 
Riisipõld.
Tunneleid on palju. Kes see üle mägede jaksab minna, kui läbi saab. Üks oli isegi selline, nagu näete – läks keskelt kaheks teeks laiali. 

Jõudsime oma esimesse sihtkohta. Külakesse keset mäge. Ümbritsevad mäed paistavad nii madalad seepärast, et me olime lihtsalt nii kõrgel.

 See on sells mägikülas, üks vanamees, vanakoer.

See on ka onsen. Maa seest tuleb kuuma vett, mis parata. Bussipeatuses.
See oli üks avalik onsen, kuhu sai möödaminnes sisse istuda. Aga see oli liiga kuum, nii et läksime veel ühte teise külakesse, mis oli täiesti surutud mägede vahele. Seal polnud mitte üht tasapinnalist teed. Aga me fotoka aku sai tühjaks, nii et pilti ei saa näidata. Igatahes sürr koht oli. Onseni vesi oli valge. 
 Vahepeal loobusime tunnelitega mugavatest teedest ja vongerdasime mööda kiitsakat teed mäetippu. Pilt pilve sees.

Kauneid mäevaateid rikub a-la-ti mingi elektriliin. Üle kõige kõrgemate mägede jooksevad ka liinid, mäel on kitsas puudest kiilaks aetud riba, kuhu istutatakse elektripostid.

Ilm on eriti äge. Ühel pool mäge on särav päike, teisel sellised pilved. Temperatuurid kõikusid ka 13 kraadi ja 33 kraadi vahel.

Isegi pühamu esisest kätepesupaigast tuleb auravkuuma vett.

Hiiglaslik elektrijaam. Pildilt on raske vist aru saada, kui hiiglaslik on. Need kaared seintel on inimesele kõndimiseks.
Teisel pool seda seine on suur tammiga piiratud järv. Kujutate, kui see katki läheb….

Sho isal on suurepärane auto, mille kasutamise rõõme me naudime ja mille omamisega kaasnevaid muresid väldime.
Pilt on tagasiteel Fuji mäe ühe järve ääres.

Teepeal oli Suntory viski- ja veetehas. Sho’l on viimastel kuudel uus armas nohiku-hobi: vesi. Nii et läksime sinna vaatama. Saime sõita ringi elektribussiga. Ainult, et see on nagu troll, lihtsalt ilma sarvedeta.

Selle pildi tegin seepärast, et see on nagu Eesti mets. See on viskitehase aladel ja seal oli igal pool selline mõnus magus lõhn.

Ja siis veel, et ma sõin toorest hobuseliha.
Selline keeruline lugu, sest “hobused on nii nunnud” või “neil on nii intelligentsed silmad” ei ole mu meelest argument, miks hobust, erinevalt lehmast, seast ja teistest loomadest süüa ei tohiks. Kuna ma pole suutnud olla nii hea inimene, et kõikide loomade söömisest loobuda, leian, et võin ka toore hobuseliha suhu pista. Ei olnud maitsev.
Ah ja siis sõin värske tuunikala peast võetud lihast sushit. Ehk et käisime ühes sushikohas, kus oli eriti ärgas vana mees, kes otse mu nina all (õnneks küll pisut kõrgema leti taga) lõikus kala pead ja siis aeg-ajalt nalja pärast vibutas erinevate kalatükkidega. Ma parasjagu pistsin just suhu miskit maitsvat, kui ta tõstis üles suure kalasilma koos selle taga oleva lihamassiga, et kes tahab silma, kes tahab silma. No and silma ei söö, aga ta pidas silmas (silmas, haha) silma taga olevat maitsvat liha.

Nüüd sai vist enam-vähem öeldud. 

One thought on “väljasõit rohelusse

  1. Maarja,Ma ka sõin ükskord toorest hobuseliha. Ketija ei olnud nõus sööma, aga mina mõtlesin jälle, et oh! milline harukordne võimalus. peab ära proovima. Ma täpselt ei mäleta kuidas see maitses, aga halb ei olnud mu meelest.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s