kontra-misjonär

Shibuya jaama ees seisid ajuvärd-inimesed suure sildiga “olge ettevaatlikud korealaste valede suhtes”. MIDA SEE TÄHENDAB?! Liisa, kes muidu on vist hakkaja vihane maailmaparandaja, oli seekord see tasakaalukam pool ja ütles, et ärme ikka lähe ligi ja ärme ikka küsi küsimusi, sest me vihastame muidu üle võlli. 
Õnneks pole ma nende liiki, mõtlesin. 
Nüüd lugesin Eesti ajakirjandust, ää rassismikaart ja vene õilsad jalkafännid ja briti õilis vanatädi, ää. Ja mingi teine arvamusartikkel, et marx saab hitleriga võrreldes liiga vähe bad publicity’t ja humanismiga ollakse liiale läinud. Mämmämmämm.
Ja siis, et ma pidin jehoovatunnistajale seletama, et evolutsioon on täitsa olemas. 
“Aga me ei näe ju seda oma silmaga,” ütleb mulle inimene, kelle kogu maailmavaade toetub ideele, et on olemas keegi, keda ta ei näe. 
Ma rääkisin talle keelegeenist, mis hiirtele süstiti. Olen kontra-misjonär. 
Ta üldse alustuseks küsis, et miks sa ei usu, kas sa oled teist usku. Või oled sa minevikus raskusi kogenud. Ma ütlesin, et ei, ma lihtsalt olen igasuguseid asju mõelnud ja sellisele järeldusele jõudnud. Ta kohmetus.
Ma ei vaielnud temaga selleks, et teda nätaki-nätaki näkku peksta. Leebelt esitasin oma vaadet tema väja toodud teemade ringis. Oleks ta esitanud mulle ühe ainsamagi mõtte, mida tõsiselt kaaluda, oleksin seda tõsiselt kaalunud. 
Aga ta rääkis mulle, et pärast maailma lõppu saavad kõik inimesed muredest vabaks ja igavese õnne. 
“Igavese?”
“Igavese.” 
“Miks tahate te igavest õnne?” küsisin. “Isegi õnneseisundis olles tundub igavik liiga pikk aeg.” Ta kohmetus.
Ta rääkis, et maailmas on asjad läinud ainult hullemaks. Inimesed tapavad üksteist – ja looduskatastroofid. Kõik viitab tulevale maailmalõpule. Ma ütlesin, et ehk on asi lihtsalt meediumis. Vanasti polnud meil elutoas kohutavatest uudistest kupatavat telekat. Ja paratamatult tunnetad maailmalõppu paremini äsja maavärina üle elanud Jaapanis kui “maailma ohutuimas riigis” Eestis. 
Ta ütles, et pole kohutavamat sajandi alguse maailmasõdadest. Ma ütlesin, et Aafrikas toimunud nottimised on täiesti arvestatavad.
Ta ütles, et haigused tapavad massiliselt inimesi, kuigi meil on meditsiin. Ma ütlesin, et kohe kindlasti tappis haigus enne meditsiini suurepärast arengut kõvasti rohkem inimesi. (Mulle tundus, et ta võiks sellist arvamust ka kuulda.)
Küsisin, mida nemad ühe või teise asja kohta arvavad, siis ta pani vastuseks tööle makilindi. No kujuteldava makilindi – ja laskis sealt tulla. 
Vahepeal tema kaaslane ütles, et ta veel heal meelel kuulaks huvitavat juttu, aga peab minema. Ta viipas kaaslasele, et okei, mine, ma tõmban siin asjad kokku. 
Ta ütles: “Ma ei palugi sul kohe uskuda. Ma ise ka algul ei uskunud, aga siis ma uurisin tõestust. Kõigepealt otsi meie väidetele kinnitust ja siis usu.”
“Kust ma kinnitust otsin?” küsisin. 
“Piiblist,” vastas tema. 
Ma rääkisin talle teistest suurepärastest raamatutest, maailmatasemel geniaalsetest raamatutest, mis inimesed kirja on pannud. Ja teistest religioonidest ja sektidest, kus usutakse neid ja teisi asju. Veidraid asju. Ta pööritas silmi ja ütles, et tõõõeeeesti, kuidas on võimalik, et inimese midagi  s e l l i s t  usuvad.
Tahaks praegu kirjutada, et jehoovatunnistaja vastas minu väidetele argumentidega “aga niiviisi” või “aga naaviisi”, kuid ta eriti ei osanud vastata, vaid kuulas mind, suu ammuli. Korrutas et küll on huvitav ja küll sa oled ikka sügavalt mõelnud ja küll sa oled lugenud. Ma ütlesin, ümber nurga küll, et soovitan talgi mõelda ja lugeda. 
Ma, va kontra-misjonär, loodan teda veel näha. 

5 thoughts on “kontra-misjonär

  1. Ma sattusin mõni aeg tagasi Kiievis kokku kellegi-millegi tunnistajaga, kes oli samuti Jaapanist pärit. Tal oli muuseas ka Palestiina-Iisraeli konfliktile lahendus: “Nad võiksid rahu nimel kõik kristlasteks hakata!”

    Like

  2. Aa ja huvitaval kombel tunduski ta otsivat tänavapildis tumedamaid, igatahes hõikas ta mulle ja mu isale lootusrikkalt: “Iran? India?” Minut hiljem jõudsid järele ka isa töökaaslased, samuti Iraagist, see tundus “tunnistajale” eriti rõõmu tegevat, igatahes sai üks töökaaslastest omale araabiakeelse piibli…

    Like

  3. Vot kui hea, et inimesed teavad lihtsaid lahendusi :pMinu jehoovatunnistaja tahtis mulle jaapanikeelse piibli anda, aga ta oli unustanud selle kaasa võtta 😀

    Like

  4. Awww … sa ei saaanudki jaapanikeelset piiblit? Ometi nägid nii palju vaeva :)Mina vestlesin Soomes ka kunagi keelepraktika ettekäändel jehoovatunnistajatega. Nad olid väga kenad ja viisakad, aga … õõvastavad siiski. Mina kardan neid ikka. Natuke nagu telefonis kaubitsejad, aga nad nagu usuks ka kõike, mida nad räägivad. Vähemalt need rea-jehoovatunnistajad, kes tänavalt ja korteriuste taga UKT punkte teenivad.Kunagi käisid meil maal sellised viksid mustades ülikondades, musta autoga jehoovikud. Kui nad teist korda tulid juba ei viitsinud keegi nendega enam rääkida – ema siis küsis mingi nende jutu peale, et kui see kõik nii on, kuidas te siis nii kenasti riides olete ja nii ilusa autoga sõidate? Enam pole neid nähtud. Piiblit ka ei andnud – ühe maapealse paradiisi raamatu ainult (ilusate piltidega!) ja vahitorne… MaarjaJ

    Like

  5. ÜKT ikka 🙂 Ja tahtsin veel lisada, et Lasnamäel on jehoovatunnistajad vist juba täispakett teenus. Helistavad altukse telefonist ja küsivad viisakalt: “Jehoovatunnistajad?”. Sina saad siis vastata, et kas “ei, aitäh” või “jah, palun”.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s