kontra-misjonär

Shibuya jaama ees seisid ajuvärd-inimesed suure sildiga “olge ettevaatlikud korealaste valede suhtes”. MIDA SEE TÄHENDAB?! Liisa, kes muidu on vist hakkaja vihane maailmaparandaja, oli seekord see tasakaalukam pool ja ütles, et ärme ikka lähe ligi ja ärme ikka küsi küsimusi, sest me vihastame muidu üle võlli. 
Õnneks pole ma nende liiki, mõtlesin. 
Nüüd lugesin Eesti ajakirjandust, ää rassismikaart ja vene õilsad jalkafännid ja briti õilis vanatädi, ää. Ja mingi teine arvamusartikkel, et marx saab hitleriga võrreldes liiga vähe bad publicity’t ja humanismiga ollakse liiale läinud. Mämmämmämm.
Ja siis, et ma pidin jehoovatunnistajale seletama, et evolutsioon on täitsa olemas. 
“Aga me ei näe ju seda oma silmaga,” ütleb mulle inimene, kelle kogu maailmavaade toetub ideele, et on olemas keegi, keda ta ei näe. 
Ma rääkisin talle keelegeenist, mis hiirtele süstiti. Olen kontra-misjonär. 
Ta üldse alustuseks küsis, et miks sa ei usu, kas sa oled teist usku. Või oled sa minevikus raskusi kogenud. Ma ütlesin, et ei, ma lihtsalt olen igasuguseid asju mõelnud ja sellisele järeldusele jõudnud. Ta kohmetus.
Ma ei vaielnud temaga selleks, et teda nätaki-nätaki näkku peksta. Leebelt esitasin oma vaadet tema väja toodud teemade ringis. Oleks ta esitanud mulle ühe ainsamagi mõtte, mida tõsiselt kaaluda, oleksin seda tõsiselt kaalunud. 
Aga ta rääkis mulle, et pärast maailma lõppu saavad kõik inimesed muredest vabaks ja igavese õnne. 
“Igavese?”
“Igavese.” 
“Miks tahate te igavest õnne?” küsisin. “Isegi õnneseisundis olles tundub igavik liiga pikk aeg.” Ta kohmetus.
Ta rääkis, et maailmas on asjad läinud ainult hullemaks. Inimesed tapavad üksteist – ja looduskatastroofid. Kõik viitab tulevale maailmalõpule. Ma ütlesin, et ehk on asi lihtsalt meediumis. Vanasti polnud meil elutoas kohutavatest uudistest kupatavat telekat. Ja paratamatult tunnetad maailmalõppu paremini äsja maavärina üle elanud Jaapanis kui “maailma ohutuimas riigis” Eestis. 
Ta ütles, et pole kohutavamat sajandi alguse maailmasõdadest. Ma ütlesin, et Aafrikas toimunud nottimised on täiesti arvestatavad.
Ta ütles, et haigused tapavad massiliselt inimesi, kuigi meil on meditsiin. Ma ütlesin, et kohe kindlasti tappis haigus enne meditsiini suurepärast arengut kõvasti rohkem inimesi. (Mulle tundus, et ta võiks sellist arvamust ka kuulda.)
Küsisin, mida nemad ühe või teise asja kohta arvavad, siis ta pani vastuseks tööle makilindi. No kujuteldava makilindi – ja laskis sealt tulla. 
Vahepeal tema kaaslane ütles, et ta veel heal meelel kuulaks huvitavat juttu, aga peab minema. Ta viipas kaaslasele, et okei, mine, ma tõmban siin asjad kokku. 
Ta ütles: “Ma ei palugi sul kohe uskuda. Ma ise ka algul ei uskunud, aga siis ma uurisin tõestust. Kõigepealt otsi meie väidetele kinnitust ja siis usu.”
“Kust ma kinnitust otsin?” küsisin. 
“Piiblist,” vastas tema. 
Ma rääkisin talle teistest suurepärastest raamatutest, maailmatasemel geniaalsetest raamatutest, mis inimesed kirja on pannud. Ja teistest religioonidest ja sektidest, kus usutakse neid ja teisi asju. Veidraid asju. Ta pööritas silmi ja ütles, et tõõõeeeesti, kuidas on võimalik, et inimese midagi  s e l l i s t  usuvad.
Tahaks praegu kirjutada, et jehoovatunnistaja vastas minu väidetele argumentidega “aga niiviisi” või “aga naaviisi”, kuid ta eriti ei osanud vastata, vaid kuulas mind, suu ammuli. Korrutas et küll on huvitav ja küll sa oled ikka sügavalt mõelnud ja küll sa oled lugenud. Ma ütlesin, ümber nurga küll, et soovitan talgi mõelda ja lugeda. 
Ma, va kontra-misjonär, loodan teda veel näha. 

väljasõit rohelusse

Just vaidlesin ühe uksele tulnud jehoova tunnistajaga vist pool tundi või tunni. Ma ei tea, ajataju kadus ära. Väitlused usukuulutajaga on hea jaapani keele praktika. 
Riputan üles me kolmepäevase autotripi pilte. Käisime Nagano prefektuurini, kusagile mägede sisse, pisikesse külakesse, kus on onsenid. liiga palju onsene. 
Riisipõld.
Tunneleid on palju. Kes see üle mägede jaksab minna, kui läbi saab. Üks oli isegi selline, nagu näete – läks keskelt kaheks teeks laiali. 

Jõudsime oma esimesse sihtkohta. Külakesse keset mäge. Ümbritsevad mäed paistavad nii madalad seepärast, et me olime lihtsalt nii kõrgel.

 See on sells mägikülas, üks vanamees, vanakoer.

See on ka onsen. Maa seest tuleb kuuma vett, mis parata. Bussipeatuses.
See oli üks avalik onsen, kuhu sai möödaminnes sisse istuda. Aga see oli liiga kuum, nii et läksime veel ühte teise külakesse, mis oli täiesti surutud mägede vahele. Seal polnud mitte üht tasapinnalist teed. Aga me fotoka aku sai tühjaks, nii et pilti ei saa näidata. Igatahes sürr koht oli. Onseni vesi oli valge. 
 Vahepeal loobusime tunnelitega mugavatest teedest ja vongerdasime mööda kiitsakat teed mäetippu. Pilt pilve sees.

Kauneid mäevaateid rikub a-la-ti mingi elektriliin. Üle kõige kõrgemate mägede jooksevad ka liinid, mäel on kitsas puudest kiilaks aetud riba, kuhu istutatakse elektripostid.

Ilm on eriti äge. Ühel pool mäge on särav päike, teisel sellised pilved. Temperatuurid kõikusid ka 13 kraadi ja 33 kraadi vahel.

Isegi pühamu esisest kätepesupaigast tuleb auravkuuma vett.

Hiiglaslik elektrijaam. Pildilt on raske vist aru saada, kui hiiglaslik on. Need kaared seintel on inimesele kõndimiseks.
Teisel pool seda seine on suur tammiga piiratud järv. Kujutate, kui see katki läheb….

Sho isal on suurepärane auto, mille kasutamise rõõme me naudime ja mille omamisega kaasnevaid muresid väldime.
Pilt on tagasiteel Fuji mäe ühe järve ääres.

Teepeal oli Suntory viski- ja veetehas. Sho’l on viimastel kuudel uus armas nohiku-hobi: vesi. Nii et läksime sinna vaatama. Saime sõita ringi elektribussiga. Ainult, et see on nagu troll, lihtsalt ilma sarvedeta.

Selle pildi tegin seepärast, et see on nagu Eesti mets. See on viskitehase aladel ja seal oli igal pool selline mõnus magus lõhn.

Ja siis veel, et ma sõin toorest hobuseliha.
Selline keeruline lugu, sest “hobused on nii nunnud” või “neil on nii intelligentsed silmad” ei ole mu meelest argument, miks hobust, erinevalt lehmast, seast ja teistest loomadest süüa ei tohiks. Kuna ma pole suutnud olla nii hea inimene, et kõikide loomade söömisest loobuda, leian, et võin ka toore hobuseliha suhu pista. Ei olnud maitsev.
Ah ja siis sõin värske tuunikala peast võetud lihast sushit. Ehk et käisime ühes sushikohas, kus oli eriti ärgas vana mees, kes otse mu nina all (õnneks küll pisut kõrgema leti taga) lõikus kala pead ja siis aeg-ajalt nalja pärast vibutas erinevate kalatükkidega. Ma parasjagu pistsin just suhu miskit maitsvat, kui ta tõstis üles suure kalasilma koos selle taga oleva lihamassiga, et kes tahab silma, kes tahab silma. No and silma ei söö, aga ta pidas silmas (silmas, haha) silma taga olevat maitsvat liha.

Nüüd sai vist enam-vähem öeldud. 

teaaater

Selline raadiosaate sari nagu “Narride laev” on päris hea. Aga viimatine on eriti hea.  Muidu on kuidagi selline tunne, et teatrimehed seavad end mõnusalt sisse ja ketravad hubaselt teatrijuttu ja kui vestlus ebamugavatele teemadele triivib, siis muutub jutt kuidagi… kujundlikuks ja lauseid öeldakse ainult poolepeale ja sõnu otsides ja nii. Aga viimase saate mees, Meelis, hääldab sõnad välja ja ütleb laused lõpuni. Ja kui saatejuht ütleb, et päris head mõtted ja küsib, et kas sa ei tahaks sellest raamatut kirjutada, siis ta ütleb: need ei ole minu enda mõtted – neil teemadel on hulganisti raamatuid kirjutatud, aga paistab, et teatrirahvas ei loe nii palju kui võiks.  
Nuvat. Mulle tundub ka. 
(See artikkel on ka hea lugemine.)
Mina hakkasin mõtlema, et midagi on valesti, kui avastasin, et mulle meeldib lugeda teatriteemalisi  teooriaid ja mõtteid ja mõlgutusi rohkem kui vaadata teatrietendust ennast. 
(“Katsu ise paremini teha siis!” Ei oska, aga ma võin endiselt olla lahkelt abiks teie vigadele osutamisel.) 
Eks mul ole kohalikud mõjutused ka külge hakanud. Mulle meeldib, kui näitleja on laval füüsiliselt võimas. 
Ma olen paar korda (mõlemal korral juhuslikult, esimese vihastades ja teisel naerdes) sattunud ühe blogi peale, mille autor arvustab, “arvustab”, või siiski – arvustab – nähtud etendusi. Peabki sellist teatriarvustusblogi.
Ta räägib, kuidas talle ei meeldi mingid teatrietendused, mille toimumispaika on tülikas minna ja kui toolid on ebamugavad ja saalid ebatraditsioonilised ja näitlejad ei paku meelelahutust. Ja kuidas talle pakub suurt põnevust mõelda, et kui näitlejatel on näiteks maskid peas, et siis kas ta tunneb ikka ära, millise maski taga kes näitleb. 
Nii huvitav, et ta peab vajalikuks neid mõtteid spetsiaalses teatrikriitika-blogis avaldada. 
Ühesõnaga igasuguseid inimesi on, kas pole. 
Ma ise siin… noh, ei suhtu ka Eesti teatripilti väga hästi. Seejuures väga rumalalt, sest pole ma igiammu ühtegi teatrietendust näinud ja tegelikult olen asjast tuhandete kilomeetrite kaugusel (kujundlikult ja päriselt), aga ma ikka kuidagi ei saa üle oma eelarvamusest. 
Samas, Jaapani teatri seis on omamoodi. Päris hull, võiks öelda. Inimesed ei teagi, mis teater on. Teatris, eriti traditsioonilises, käiakse massiliselt magamas. Olen oma silmaga näinud tervet pingirida tukastavate vanameestega. Mul endalgi on raske silmi lahti hoida. 
Kas süüdistada vanamehi või süüdistada teatrit? 
Ma ründan teatrit: näitlejad laval esitavad liigutusi, mis on kunstiks kuulutatud ja ära marineeritud. Austuse oreool on neile pea kohale super-liimiga kleebitud, ükskõik, kas laval toimuvat jälgida on parasjagu rõõm või pigem piin. Nii et Eesti teatritegijate ette heidetud teenimatu aupaiste probleem pole veel miski. 
Parem püsin kodus ja loen Zeamit, kui vaatan kaks-kolm tundi, kuidas üks mees maskis laval hästi aeglaselt liigutab. (Noh, on ka elamusi olnud, aga ainult natuke. Ja kui hästi üks selline kogemus ka ei algaks, lõpeb see paari tunni pärast hammaste kiristamisega: kamoon, liiguta end kiiremini ja me saame mõlemad õhtale.) No ja siis on kusagil mägises külakeses peidus maailmakuulus Suzuki, kes teeb omi asju, millest keegi suurt aru ei saa, aga vähemalt on visuaal võimas. 
Ah, ma ei tahtnud teatri teemal sõna võtta, ainult lingid üles riputada. Sest mul ei ole tegelikult õiglast ja empiiriliselt turvaliselt põhjendatud raudnael-arvamust ja kuni narride-saateni ma üldse ei huvitunudki teatrist juba mõnda aega. Võib-olla seepärast rõõmustas mind see saade, et inimesed, kelle arvamus  
p õ h i n e b  kogemusel, jagavad minu arvamust.