minu frisbi tugigrupp

Ma ei tea, miks see nii on, aga ma arvan, et kui peaksin koostama 2012. aasta kõige toredamate sündmuste top 10, siis sinna sisse läheks need kolm korda, kui ma Tsukubas olen käinud. Sest mul on seal lihtsalt nii hea olla. 
Esimene kord oli aastavahetusel ja teine oli, kui sattusime frisbit mängima. Aga eile läksime ka ja sattus jälle olema see päev, kui tüübid frisbiga parki kogunevad. 
Enne saime Annikaga kokku, jalutasime ringi ja käisime raamatukogu Starbucksis. Arvatavasti oli see suve viimane kuum päev. Ei tea ka, muidugi. Aga täna peaks saabuma taifuun, mis asjad pahupidi pöörab jälle. 
Lõpuks andis Annika mulle paki Geisha komme ja ma olin meeleliigutusest sõnatu. Siis andis ta ühe paki veel. 
Frisbit ta mängima ei tulnud, muud tegemised olid ees, aga me läksime ja…. no see on nii tore, nii tore. Nad on kõik nii toredad. Ma ei saa sellest üle. Te peaksite nendega frisbit mängima. 
Suur osa neist töötab ühes laboris, selles, kus Sho varem ka oli. Tehisintellekt. See olla vist kogu ülikooli kõige tuusam ja paremate tulemustega labor. 
Aga mitte kõik pole sealt. Teistest laboritest on ka, aga peamiselt ikka robotimehed. Keegi oli vist matemaatik…. Ah ma ei tea. Ja üks india mees, kes Tsukubas poppi baari peab, käib ka mängimas. Eile oli üks inglise mees ka, ma ei tea, kes ta on. 
Neil ei ole mingit põhjust, miks nad peaksid omavahel nii soojalt hästi läbi saama. Neil ei ole mingit ühist värki, mida suure pieteeditundega koos vededa või põhjust, miks tiimivaimu ülal hoida. Ja kultuurierinevustest pole üldse mõtet rääkida. Sead ja käod koos. 
Igaüks ajab oma asja. Isegi mingeid plikse pole, kelle sabas tiirelda. Üks või kaks Venetsueela tüdrukut käivad vahel mängimas – no ja mina, juba teist korda. 
(Mul tuleb mäng muide päris hästi välja ja ma olin pea-aegu et hinnatud tiimikaaslane.) 
Aga muidu on suuresti poiste seltskond. Algul loobime lihtsalt ringis. 
Ameerika kutt on kõige tugevam mängija, kui tiimideks ja võistluseks läheb. India ja Süüria kutid on ka hullult tugevad, ja Dushyantha. 
Ma arvan, et ameerika kutt on tuus seepärast, et ta on ameerika jalgpalli mänginud ja see tundub olevat enam-vähema sarnane – selles mõttes, et pead frisbi üle joone saama, üksteisele heites ja vastastiimi eest põigeldes. Ma ei tea päris hästi ameerika jalgpalli reeglistikku, aga… 
Siis pärast läks jutt Soomele (sest ma pakkusin neile Soome “Geishat” (tänu Annikale, taas…) Ja Iisraeli kutt ütles, et ta oli täpselt siis Soomes, kui meie Shoga. 
Üks põhjus veel, miks nad mulle meeldivad, on see, et neil ei ole ka kindlat seltskonda, millesse kuuluda või millest välja jääda – näiteks mina, noh, ma pole nende kandi tüüp, ma isegi ei õpi Tsukubas, pole oma viis aastat õppinud – ja kui õpiks, siis kindlasti mitte robootika laboris. 
Aga ma olen kohe kambas sees, nagu naksti – nagu ma oleks koguaeg nende kambas olnud. See on mu meelest vinge kvaliteet, kui inimesed suudavad teises sellise tunde tekitada. 
Pärast läksime Dushyantha juurde dushi alla ja siis õllefestivalile ja olime niisama, natuke sama, natuke teistsuguse seltskonnaga ja siis läksime koju. 
Nii et hea enesetunde nimel tasub aeg-ajalt paar tundi Tsukubasse ja paar tundi tagasi sõita.

my mojo

Aa jee my mojo is back. Nagu South Parki viimatises osas Buttersil. 
Ma käisin täna väga meeldival tööintervjuul ja võib-olla saan selle töö. Võib-olla mitte. Aga meeldiv oli. Ja nad ütlesid, et sa oled analüütiline. 
Hinges õitses: jaa ma olen analüütiline!
Me näeme, sa oled väga intuitiivne, ütlesid nad. 
Ma hinges: jaa, ma olen tohutult intuitiivne! 
Nad ütlesid, et ma mõtleks nädalavahetusel, kas ma tõesti tahan seda tööd teha ja annaks neile esmaspäeval teada. Ja siis nad vastavad, kas nemad tahavad mind järgmisesse vooru kutsuda. 
Ma mõtlen ja kuulan, oo, seda laulu.
Video on selline: 

Tanpopo

Alo varjus (ehk tänu temale) nägin eile kinos filmi “Tanpopo”. Alo ja Sho olid seda varem näinud, aga vaatasid veel. Pärast läksime raamenit sööma ja pärast läksime jooma.
Nii hea film, geniaalseid stseene on. 
Kõige parem, et see on youtube’is tervenisti näha. (Seda ütles Alo kavalasti, kui kinno jõudsime.)
Subtiitrid on ka. Vaadakem.
Täna on muide üks aasta meie esimesest pulmapeost. Hõissa. 

palju pilte

Siin on pildid. 

 Ükskord sõime.

 Vääna-Jõesuu rand. Suvi?

 Must koer Hipi. Sho ütles: Ma ei saa veel tuppa tulla, mul on massaazh pooleli.

 Valge kass Siiiiiiiim

 Male on jõutreening.

 Siiiiiiim

  Tuomase ja Kadriga Soomes. Ootasid sadamas sellise sildiga.

 Mõningad mükoloog Sho ülesvõtted…

 Lilled Sho vanaemale. Sama florist tegi, kes kunagise tulbikimbu, mis ka näituseks panin. Äge mees, imelik mees.

 Unagi ehk angerjas.

 Ise tegin leiva. Nägi välja nagu leib, lõhnas nagu leib, maitses nagu leib.

 Uus kasutusviis espresso-alustassidele.

 Öisel pargiteel.

 Kass vaatab konnaga tõtt.

 Konn kugistab putukat.

 Laupäeva hommikul kalaturul.

 Tuunikala lõikumine.

 Aknapesijad.

 Kaleidoskoobipood. Kõige kallimad olid 10 000 eurot ja üle. Ja tõesti, imelisi asju oli.

 Näitan parasjagu Joonasele skaibis Shibuya õhtu keerist.

 Kalaturult soetasime austreid. Igavene jama nendega.

 Sho loeb raamatut Nokia eduloost. Igavene iroonia.

 Pilt pole fookuses. Raisk. Matsuri igatahes, Shin-Okubo kandis.

 Sho vanaisa haual.

 Templis enne tseremooniat Sho vanaisa auks.

reportaaž

Teise päeva õhtuks olen suutnud ära koristada pool tuba. 
Mis võiks olla saavutus, kui tuba oleks viiskümmend mitte viisteist ruutmeetrit. Ma ei tea, kas viisteistki. Igatahes tundub ta lõpp väike nüüd, kus Eestist tagasi olen ja ma ei suuda uskuda, et külalised kirjeldavad me korterit sõnaga “avar”. 
Pool-koristatud tuba võiks olla edulugu, kui ma suurt osa ühe toapoole pahna teisele poole poleks tõstnud.
Ja lisaks, mul pole selle ühe toapoolega ka kekata, sest ma pole isegi seda päris korda teinud, vaid enne tükkisin siia kelkima.
Mida ma üldse siin teen, piipl?
Mükoloog Sho mõtles Soome metsaseeni uurides, kuidas meie golfimuru-rohelisse põrandakattesse istutada vaiba-seened. Et kuidagi magnetiga ja. Ja kuidas saada loomulikku seene-värvi, sellist, mis servadest natuke teise tooniga kui keskelt ja.
Tahab valmistada ja müüa vaiba-seeni. Arvutas, et ühe seene tegemiseks kulub üks tööpäev, nii et üks müügiseen on 100 eurot töö eest pluss materjal pluss kasum (mulle). 
See on nali, ma arvan.  
Avan väikese eestikeelse raamatukogu ülemisel riiulil. Vaevalt jaksasime kohale vedada kaks kohvritäit asju, ühe riiuli jagu raamatuid. Seal on kultuuri- ja filosoofiakäsitlusi (mingi kaks-kolm, ei tegelt isegi viis-kuus), aga ka eesti ja võõrautorite romaane, eesti keeles. Liikmekaardi saamiseks pöörduge minu poole.
Okei, ma katsun nüüd võiduka pool-toa vahe-finishini rühkida.