hit me baby one more time

Ma olen viimaks saanud jälile tarkade ja tugevate jaapani naiste asukohale. Eile veetsin õhtu sellistega. Täiesti lõpp, ei mingit Marilyn Monroe’d, aga vinged naised. 
Tähendab, ma teadvustasin, et kõik jaapanlannad ei ole sellised, nagu ma arvan, et nad on. Nagu füüsikud jõuavad mingite absurdsete teooriateni, millest nad ise ka aru ei saa, aga mille toimimisse usuvad. Aga nüüd nägin ma oma silmaga, et tõesti on olemas väikeste masside kaupa väga kifte jaapanlannasid. Nii nagu füüsikud kunagi hiljem avastavad, et nende absurdsed teooriad vastavadki tõele. 
Näete, kuidas ma oskan enda triviaalsuste ja teaduse suursammude vahele ebaõiglasi paralleele tõmmata. 
Aga mulle meeldisid need naised ja ma olin esimest korda elus kohtumisel, mille ümber tugev feminismihõng. Feminismihõng on Jaapanis küllatki erinev Eesti omast. Ühiskond on teine jne, eksole. 
Vaadake, minu üldistus jaapanlannade pihta pole kunagi olnud lõplik. Ma teadsin, et kusagil on mulle sümpaatne inimtüüp olemas, aga mul oli neid lihtsalt keeruline üles leida, sest teate kui palju inimesi siin elab… Ja on ju sümpaatiagi olemuselt rangelt subjektiivne. 
Ma aga just lugesin netist mingist juhuslikust blogist ja vihastasin blogija peale – kes lähemal uurimisel paistab aga esindavat mingit suuremat “mõtlejate ringkonda”. “Mõtlejate” kogukonda.
Ta kirjutas oma mõtteid, seoses viimatise Minu-sarja raamatuga ja järeldas loetust, et
1) naisepeks ja -alandamine on ühe kultuuri loomulik osa, mitte ühe psühhopaadi eralõbu
2) tegelikult kogu rahvas (meessoost isendid eelkõige), kes elab väljaspool Eestimaa piiri – koondnimega “välismaalane” – on mingi monogeenne tõug, mille peamisteks tunnusjoonteks vägivaldsus, imelikkus ja vastikus.
Ma ikka imestan, kuidas ühe inimese mõtted nii prostad võivad olla. Ja õudsemalt loodan, et raamat, mis teda inspireeris, sellist ideed teadlikult ei kanna. 
Ärge ainult nüüd eeldage, et kuna ma olen välismaalasega abielus, siis see teema puudutab mind kuidagi eriliselt. Eip.
Lubage, ma üldistan: Igasugune lahmiv rumalus peaks riivama iga inimese õiglustunnet. 
Ja parimal juhul peaks ta õigluse eest välja astuma, leian ma, mitte teab kui originaalselt, aga…
Ma saan aru, et inime tahab mingit lihtsasti sõnastatavat – soovitatavalt ühe sõnaga kokkuvõtvat –  seletust kõikidele maailma nähtustele, millest tal keeruline aru saada. 
Aga kamoon, katsu nüüd (sellest üle) olla. Ära võta haamrit ja hakka ringi peksma lootuses, et see taob lahti sõlme, mida sul kohmakate näppudega harutada ei õnnestunud.
Kui kuidagi ei saa, siis jäta need sõlmed kas või esialgu sinnapaika.  Hiljem pöördu targemana tagasi. Ehk siis saad sõlme pisut lõdvemaks. Või avastad, et see polegi sõlm, see on hoopis lips. Või ninasarvik.

Ära peksa haamriga ninasarvikut, sa vägivaldne kaabakas!

quite interesting

Ma peaaegu alati jätan nõusid pestes ühe-paar pesemata, kraanikaussi oma järge ootama. Seepärast, et tühi kraanikauss on pelgalt korra illusioon. Keda sa petad? Ah?
Lisaks mõjub esimene uus must nõu psühholoogiliselt laastavalt. Näitab, kuidas su tasakaal oli vaid kaardimajake.

QI pritsib kulda. Mulle meeldivad XL osad, mis on korralikult pikad.
Siis ma mõtlen, et ma saan õudselt targaks ja võin kellegi ees tarkusega eputada. Aga siis mõtlen, et küllap need, kelle ees ma eputada ehk tahakski, on ise QI’d näinud ja juba teavad.
Ka on mu aju nagu sõelake. Vaevalt saab QI episood läbi, kui ma ei mäleta enam miskit, millega hiljem hoobelda võiks.
Lisaks panen ma tähele, et naeran laginal ikka eelkõige loomult küllaltki labaste naljade peale, millega saatekülalised intelligentsete teemade seas navigeerides maha saavad.

Vahepala: vihmavarjuhoidja jõudis kohale ja see oli hea valik.

Ma lähen homme Hiroyoga workshopile, kus ise endale kimonot selga õpitakse panema. Ja siis üht filmi vaatama. Ma ei tea, kas kimonot kandes või mis.
Mul on endiselt puue e-kirjadele vastamisega seoses, jään neid muudkui piinlikult võlgu. Ma lubasin Hiroyole saata fotosid me eelmisest kooshängimisest. Aga ma ei suuda. Lihtsalt ei suuda. Niisiis püüan veel suuremat katastroofi vältida, vastates viimasel ajal kõikidele kutsetele “väga tore, ma kindlasti võtan osa” ilma kutse sisusse süüvimata.
Pühapäeval lähen ma näiteks Sho ema ja tema keskkooli-aegsete sõbrannadega veiniistandusse. Ma ei tea, kuidas see juhtus. 

valikud ja vastutus

Sho isa käis kellegi matustel ja Jaapanis on selline süsteem pulmade-matustega, et külalistele tehakse kingitus. Tihtipeale pole see kingitus aga üks konkreetne asi, vaid on terve kataloog, pea-aegu head träni täis, millest tuleb üks valida ja siis see postiga saadetakse sulle. 
Olen mõnel korral pidanud sellisest pulmakataloogist valima ja tean, et asjad on nagu enam-vähem, aga mitte eriti…. ja see ajab närvi. Viimati saime panni, mis on kena vaadata, aga mis jätab asju põhja kinni. 
Sho ema ütles, et nemad tõesti ei taha midagi sellest kataloogist, me Shoga valigu hoopis endale midagi. Võtsin kataloogi koju kaasa ja siis lappasime Shoga, et mis see võiks olla. Kott, püksivöö, tass, ripsmekoolutaja? Vihmavari, käekell, täiskasvanumähkmed, kohvikann? Pann, riiul, kalastustarbed, magamiskott? 
Ja edasi samas vaimus. Pikalt vaidlesime, et kas võtame fööni, mida me küllap ei kasuta, Villeroy&Boch taldrikud, mida me eriti ei vaja, aga mis natuke meeldivad, või võtame puust kenasti nikerdatud riisikasti, kuhu mahub 10 kilo. 
Viimaks otsustasime riisikasti kasuks, sest see tundus stiilne ja… Siis Sho kirjutas postkaardile (millega tellitakse) riisikasti numbrikoodi ja siis ma ütlesin: Aga vaat kui naljakas, matuse-kataloogist valisime me välja kõige rohkem kirstu meenutava asja. 
Sho ütles: MA EI TAHA SEDA ENAM.
Ja palju ma teda ka ei veenaks – et äkki on just hea märk, et me kirstu-laadse asja valisime… ja nii … Sho ei olnud nõus. 
Mõtlesime siis, et kui riisikirst kohale tuleb, siis me kohe põletame selle ära. 
Mõtlesime, et miskit peaks kirstu enne panema. 
Ja siis, nagu ühest suust: Aga paneme kassi sisse!
Kaks asja vaja öelda. 
1) et me ei abiellunud omavahel juhusest. 
2) et see kassi-mõte ei ole puhtalt sadismist ajendatud, nagu võiks arvata – sellel on oma lugu. 
Nimelt olin ma kunagi tunnistajaks stseenile (mida hiljem lahkelt Shoga jagasin), kus tänaval oli surnud kass ja seda olid ära koristama tulnud kohalikud politseinikud jalgrattaga. 
Politseijalgratastel ja -motikatel on taga selline valge kast, kuhu asjad sisse mahuvad. 
Politseinikud mähkisid kassi lina sisse ja tõstsid kasti. 
Sellest ajast peale kutsume Shoga politsei ratta kasti “nekobako” ehk “kassikast”. 
Ühesõnaga me otsustasime, et pole mõtet kirstu osta ja põletada ja siis alustasime kataloogist valimist jälle algusest ja suurema stressiga. 
Tänapäeva inimese murevalem tuli kohe kenasti ilmsiks: valikuid on nii retsilt palju, et ühe kasuks otsustamine tähendab kõikidest teistest – potentsiaalselt parematest – valikutest loobumist ja see valimine ja valimisega kaasnev vastutus, mis tänapäeva inimesel on, eksole, tekitab stressi, masendust, depressiooni ja puhuti viib suitsiidini.
Nüüd avastasime, et on ju ka lille-alus, mida me mõtlesime, et vajame, sest – nagu varasema postituse fotolt näha – seda funktsiooni kannab praegu lihtne tool. 
Aga lillealus tundus nässakas. 
Vihmavarjuhoidja tundus hea mõte, sest vihmavarjud on meil nurgas natuke kaoses ja vahel kukuvad pikali, samas kui lihtne vihmavarjuhoidja võiks tuua esikusse enneolematut harmooniat. 
Aga kui sul on valida pea-aegu ükskõik mida – ja sa valid vihmavarjuhoidja…….. See on selgelt kõige halvem valik, kui sa võiks valida uhke lillevaasi, traditsioonilises stiilis supikausid….
Ja föön tundus ka päris hea ideena siiski. 
Stress ja masendus. 
Ema helistas, rääkisin mure ära, ema ütles, et valige vihmavarjuhoidja. Valisime.

karjäär & ämm & 3D elu

Sho ema on nii tore. See oli Tiina vist, kes küsis, et miks sa ei ütle “ämm”. 
Hehee, ma mõtlesin siis, et ta on liiga tore, et ämmaks sõimata. Seda sõna võiks muidugi viisakalt ka kasutada, aga igatahes ütlen ma “Sho ema.”
Tuleb tunnistada, et kindlasti oma kaalu tema sümpaatias asjaolu, et mina talle väga meeldin. Siis me meeldime üksteisele vastastikku ja korda-mööda. 
Me rääkisime telefonis mingi nelikümmend minutit täna ja homme saame kokku. Asjalikku juttu, selles mõttes, et kuidas ma tööd ei saanud jne. 
Ma ei saanud seda tööd, kuhu minekust ma viimati rääkisin ega ka seda tööd, millest ma ei rääkinud. 
Esimese tööintekas neist oli mõttetu, ma läksin sinna kohale ja sain hoobilt aru, et seal ma töötada ei tahaks. Intervjuu kulg oli iseenesest okei, aga mul on oma lühikese tööotsingu-aja jooksul tekkinud küllaltki kõrge standard intervjueerijale. 
Sellele standardile vastas viimatine mees ja firma, mida ta esindas. Ta on Lõuna-Aafrika vabariigist – ütleb tema FB konto. 
Ja ta on hästi intensiivne ja energiline ja võib-olla küllaltki konfliktne. Ilusate silmadega, kiilaneva pealaega. Karvaste kätega. Uuris ja puuris mind tunnikese.
Ja tuli välja jälle- minu kogemuse põhjal – sellele valdkonnale klassikalise trikiga: ütles, et mõtle nädalavahetusel korralikult, et kas sa ikka tahad seda tööd ja nii ja siis kirjuta ja ma kirjutan vastu, mis mina nädalavahetusel mõtlesin. 
“Kuula järgmist kümmet sekundit hoolikalt,” ütles, “sest see võib olla parim karjäärinõuanne üldse.” Tahtmatult hakkasin oma peas sekundeid lugema, kuni ta ütles: “Kui sa ei suuda endale kodus peeglist otsa vaadates südamest ausalt öelda, et see on karjäär, mida sa tahad käia, siis ära hakka selleks.” 
Mis kuramuse peegel ja süda, ma mõtlesin ja kirjutasin talle, et tahan seda teha ja olen hea ja nii edasi. Ise mõtlesin, inimeste müümine algab enese müümisest, eksole. Noh, see on inimeste müümise töö – aga mitte orjaks ega kuidagi illegaalselt, aga ikkagi. (See kommentaar, mu sõbrad, on teile, kes te nüüd muretsete.)
Ta kirjutas vastu lahkelt ja pikalt, et oled tõesti hea, aga ma ei näe sinu loomuses “müügimentaliteeti”. 
Et küllap olen ma võimeline seda tööd tegema küll, aga see mentaliteet ei ole mul tema hinnangul sisse kodeeritud, mis teeb selle töö tegemise raskeks. 
Ma olen temaga täiesti nõus. 
Ja nüüd on seda öelnud mulle kaks potentsiaalset tööandjat, mõlema arvamus on mulle oluline, nii et ma uude samasugusesse kohta kandideerimise mängu enam ei mängi.
Ainult, et ma tahaks töötada koos kellegagi, kes on nagu tema: kirglik, professionaalne, täpse silmaga… teab, mida teeb… teeb seda hästi…. ei tee mõttetuid liigutusi, vaid huvitub asjade tuumast. 
Aga kui jutt on sellest, mis tööd ma teha tahaks, siis mul on tööle hoopis mingid muud tingimused, mis üldse ei aita aru saada, mis see töö sisuliselt olla võiks. 
Niikuinii, kui ma peeglisse vaatan ja iseendaga südamest südamesse rääkima hakkan (omast südamest peegli südamesse), siis tuleb välja, et ma tahan noori inimesi õpetada või teksti kirjutada või midagi… nagu loomingulised inimesed teevad. Ja kellele see hea on. Kust tuleb sull?
Sest mul ei ole soovi mitte kellekski saada. Aga on asju, mida ma tahaksin teha ja proovida. Need pole isegi ambitsioonid mitte. “Tahaks proovida” ei kõla ambitsioonikalt.  
Ja mis ma oma visiitkaardile siis kirjutan? 
To let myself go to let myself flow is the only way of being, ütleb tänane lemmiklaul. Üldse ei aita, raisk. Nende sõnade pärast see laul mulle eriti ei meeldi. Muidu meeldib.  
Elu on nii segadust tekitav. Kes tuleks ja aitaks? Level I oli 22. eluaastani, edasi tuli hüpe X levelile ja kõik läks lihtsalt nii keeruliseks, ma ei orienteeru enam. Ekraanil vasakult paremale jooksvast seeni ja kulda korjavast tegelinskist sai mingi fakin’ 3D zombide tulistamismäng, ma ei jaga matsu lihtsalt. 

uus puu

Maailmareisiplaan seinal.

 Keskmine puu on meil uus. Käisime eile jalutamas, astusime Ikeast läbi ja seal müüdi kehvakesi puukesi alla euroga, samas kui enne maksis pea 9 eurot. (Ma oskan nüüd hästi jeene eurodeks arvutada. Nullide mäng.)
Täna istutasime puu ümber suuremasse potti (mis maksis 4 eurot).

ja pildid

Sõime seda. 
Seal sõime. See on Naka-Meguro kandis. Selline stiilne pleiss. Nagu vana nagu uus. Nagu ida nagu lääs. 
Naka-Meguro on üldse selline hea pleiss, kus kõik on diibid ja moekad ühtaegu. Rattapoodidest saab ainult hipsterirattaid ja prillipoodidest hipsteriprille ja mood on kaasaegne ja originaalne ühtaegu, meinstriim ja alternatiiv kaks ühes.
Läheb igatahes mulle enam peale kui gyaru-mamade linnaosa, kus ma elan. 

Läksime Hiroyo sõbranna juurde poodi, kus ta nurka rentis ja oma villa-asju näitas ja tegi workshoppi.

Hiroyo on minu lemmik jaapanlanna.

 See on elus loom.

 Ma tegin sellise juukseklambri.

 Mari (keskel, jaapanlanna) teeb workshoppi. Nii sümpaatsed inimesed. Ütled: See muusika kõlab nagu Nikaido Kazumi. Mari ütleb: Ah, ei, see pole Nika-chan, see on minu sõbranna, kes laulab.
Esimene inimene siin, kellele see nimi miskit ütleb. Lisaks on neil kõigil Ricoh fotokad. Ja nad on toredad, vahetud, sümpaatsed.

Läksime sellisesse kohta, kus on voodi moodi kohtades pikutatakse ja süüakse.

Armas inglise keel, taas. “Me kardame väga, aga…”
Pole vaja karta, tahaks õlale patsutada.
See oli vaade mu tööintervjuu-paigast. (Hiljem liftide juurest, mitte kontorist, kus intervjuu toimus. Sealt oli parem vaade veel.) 

pildid III

 Soome ja korilased (nagu näete, kõik pildid suvalises järjekorras. Lihtsalt neid on nii palju, et raske on valida ja mul puudub süsteem).

 Vanamehed mängivad

 Kabukicho hostid lähevad tööle.

 Matsuri. Sellest paar kehva pilti juba panin. Aga leidsin natuke paremaid ka.

 Kahtlane linnaosa kahtlasel kellaajal. Ehk Kabukicho millalgi, noh, kui hämaraks läheb.

 Järgnevatel piltidel näitab, mis toimus maakeral, kui 2011. aasta märtsi maavärin oli.

 Ja 2057. aastal on Maal just nii palav.

 Odaiba

 Kaubamaja. (Don’t ask…)

 Ilma juhita rongi laadne toode.

 Akihabara kant.

 Siim magab Sho süles.