hit me baby one more time

Ma olen viimaks saanud jälile tarkade ja tugevate jaapani naiste asukohale. Eile veetsin õhtu sellistega. Täiesti lõpp, ei mingit Marilyn Monroe’d, aga vinged naised. 
Tähendab, ma teadvustasin, et kõik jaapanlannad ei ole sellised, nagu ma arvan, et nad on. Nagu füüsikud jõuavad mingite absurdsete teooriateni, millest nad ise ka aru ei saa, aga mille toimimisse usuvad. Aga nüüd nägin ma oma silmaga, et tõesti on olemas väikeste masside kaupa väga kifte jaapanlannasid. Nii nagu füüsikud kunagi hiljem avastavad, et nende absurdsed teooriad vastavadki tõele. 
Näete, kuidas ma oskan enda triviaalsuste ja teaduse suursammude vahele ebaõiglasi paralleele tõmmata. 
Aga mulle meeldisid need naised ja ma olin esimest korda elus kohtumisel, mille ümber tugev feminismihõng. Feminismihõng on Jaapanis küllatki erinev Eesti omast. Ühiskond on teine jne, eksole. 
Vaadake, minu üldistus jaapanlannade pihta pole kunagi olnud lõplik. Ma teadsin, et kusagil on mulle sümpaatne inimtüüp olemas, aga mul oli neid lihtsalt keeruline üles leida, sest teate kui palju inimesi siin elab… Ja on ju sümpaatiagi olemuselt rangelt subjektiivne. 
Ma aga just lugesin netist mingist juhuslikust blogist ja vihastasin blogija peale – kes lähemal uurimisel paistab aga esindavat mingit suuremat “mõtlejate ringkonda”. “Mõtlejate” kogukonda.
Ta kirjutas oma mõtteid, seoses viimatise Minu-sarja raamatuga ja järeldas loetust, et
1) naisepeks ja -alandamine on ühe kultuuri loomulik osa, mitte ühe psühhopaadi eralõbu
2) tegelikult kogu rahvas (meessoost isendid eelkõige), kes elab väljaspool Eestimaa piiri – koondnimega “välismaalane” – on mingi monogeenne tõug, mille peamisteks tunnusjoonteks vägivaldsus, imelikkus ja vastikus.
Ma ikka imestan, kuidas ühe inimese mõtted nii prostad võivad olla. Ja õudsemalt loodan, et raamat, mis teda inspireeris, sellist ideed teadlikult ei kanna. 
Ärge ainult nüüd eeldage, et kuna ma olen välismaalasega abielus, siis see teema puudutab mind kuidagi eriliselt. Eip.
Lubage, ma üldistan: Igasugune lahmiv rumalus peaks riivama iga inimese õiglustunnet. 
Ja parimal juhul peaks ta õigluse eest välja astuma, leian ma, mitte teab kui originaalselt, aga…
Ma saan aru, et inime tahab mingit lihtsasti sõnastatavat – soovitatavalt ühe sõnaga kokkuvõtvat –  seletust kõikidele maailma nähtustele, millest tal keeruline aru saada. 
Aga kamoon, katsu nüüd (sellest üle) olla. Ära võta haamrit ja hakka ringi peksma lootuses, et see taob lahti sõlme, mida sul kohmakate näppudega harutada ei õnnestunud.
Kui kuidagi ei saa, siis jäta need sõlmed kas või esialgu sinnapaika.  Hiljem pöördu targemana tagasi. Ehk siis saad sõlme pisut lõdvemaks. Või avastad, et see polegi sõlm, see on hoopis lips. Või ninasarvik.

Ära peksa haamriga ninasarvikut, sa vägivaldne kaabakas!

quite interesting

Ma peaaegu alati jätan nõusid pestes ühe-paar pesemata, kraanikaussi oma järge ootama. Seepärast, et tühi kraanikauss on pelgalt korra illusioon. Keda sa petad? Ah?
Lisaks mõjub esimene uus must nõu psühholoogiliselt laastavalt. Näitab, kuidas su tasakaal oli vaid kaardimajake.

QI pritsib kulda. Mulle meeldivad XL osad, mis on korralikult pikad.
Siis ma mõtlen, et ma saan õudselt targaks ja võin kellegi ees tarkusega eputada. Aga siis mõtlen, et küllap need, kelle ees ma eputada ehk tahakski, on ise QI’d näinud ja juba teavad.
Ka on mu aju nagu sõelake. Vaevalt saab QI episood läbi, kui ma ei mäleta enam miskit, millega hiljem hoobelda võiks.
Lisaks panen ma tähele, et naeran laginal ikka eelkõige loomult küllaltki labaste naljade peale, millega saatekülalised intelligentsete teemade seas navigeerides maha saavad.

Vahepala: vihmavarjuhoidja jõudis kohale ja see oli hea valik.

Ma lähen homme Hiroyoga workshopile, kus ise endale kimonot selga õpitakse panema. Ja siis üht filmi vaatama. Ma ei tea, kas kimonot kandes või mis.
Mul on endiselt puue e-kirjadele vastamisega seoses, jään neid muudkui piinlikult võlgu. Ma lubasin Hiroyole saata fotosid me eelmisest kooshängimisest. Aga ma ei suuda. Lihtsalt ei suuda. Niisiis püüan veel suuremat katastroofi vältida, vastates viimasel ajal kõikidele kutsetele “väga tore, ma kindlasti võtan osa” ilma kutse sisusse süüvimata.
Pühapäeval lähen ma näiteks Sho ema ja tema keskkooli-aegsete sõbrannadega veiniistandusse. Ma ei tea, kuidas see juhtus.