ämblik

Mul käisid täna jälle jehoova tunnistajad. Ma avasin avala naeratusega ukse ja ütlesin, et vabandage, mul praegu on kiire, kas te saate tunni pärast tagasi tulla. (Mul oli vaja üks töötest teha. See oli imelik test. Veel imelikum, kui selle läbi peaksin kukkuma.) Nad olid üllatunud.
Nad tulid täpselt tunni pärast tagasi ja ma võtsin and vastu veel avalama naeratusega – ma naeratasin tõesti nii, nagu naeratab ämblik kärbsele, kes ta võrku sattus. 
Nad tsiteerisid piiblit ja andsid mulle pamfleti ja hakkasid midagi veel rääkima, aga ma ütlesin, naeratades, et kui jutt ehk pikaks venib, siis tulgu parem sisse. Ma heal meelel jutleks. Ainult, et nad teaks, et ma pole nendega jehoova asjus kaugeltki ühte meelt. 
Nad ütlesid: ei-ei, jutt ei lähe pikaks. Me täna lihtsalt jagame voldiku ja siis plaanime koju ära minna. Nad andsid voldiku ja lahkusid kiiresti ära koju. Aga suur aitäh, et nii lahkelt kohe uksele tulite, tänasid enne. Nad olid ülimalt üllatunud. Ma ütlesin, tulge kindlasti jälle ja räägime juttu.
Ämblikul on kõht tühi. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s