hit me baby one more time

Ma olen viimaks saanud jälile tarkade ja tugevate jaapani naiste asukohale. Eile veetsin õhtu sellistega. Täiesti lõpp, ei mingit Marilyn Monroe’d, aga vinged naised. 
Tähendab, ma teadvustasin, et kõik jaapanlannad ei ole sellised, nagu ma arvan, et nad on. Nagu füüsikud jõuavad mingite absurdsete teooriateni, millest nad ise ka aru ei saa, aga mille toimimisse usuvad. Aga nüüd nägin ma oma silmaga, et tõesti on olemas väikeste masside kaupa väga kifte jaapanlannasid. Nii nagu füüsikud kunagi hiljem avastavad, et nende absurdsed teooriad vastavadki tõele. 
Näete, kuidas ma oskan enda triviaalsuste ja teaduse suursammude vahele ebaõiglasi paralleele tõmmata. 
Aga mulle meeldisid need naised ja ma olin esimest korda elus kohtumisel, mille ümber tugev feminismihõng. Feminismihõng on Jaapanis küllatki erinev Eesti omast. Ühiskond on teine jne, eksole. 
Vaadake, minu üldistus jaapanlannade pihta pole kunagi olnud lõplik. Ma teadsin, et kusagil on mulle sümpaatne inimtüüp olemas, aga mul oli neid lihtsalt keeruline üles leida, sest teate kui palju inimesi siin elab… Ja on ju sümpaatiagi olemuselt rangelt subjektiivne. 
Ma aga just lugesin netist mingist juhuslikust blogist ja vihastasin blogija peale – kes lähemal uurimisel paistab aga esindavat mingit suuremat “mõtlejate ringkonda”. “Mõtlejate” kogukonda.
Ta kirjutas oma mõtteid, seoses viimatise Minu-sarja raamatuga ja järeldas loetust, et
1) naisepeks ja -alandamine on ühe kultuuri loomulik osa, mitte ühe psühhopaadi eralõbu
2) tegelikult kogu rahvas (meessoost isendid eelkõige), kes elab väljaspool Eestimaa piiri – koondnimega “välismaalane” – on mingi monogeenne tõug, mille peamisteks tunnusjoonteks vägivaldsus, imelikkus ja vastikus.
Ma ikka imestan, kuidas ühe inimese mõtted nii prostad võivad olla. Ja õudsemalt loodan, et raamat, mis teda inspireeris, sellist ideed teadlikult ei kanna. 
Ärge ainult nüüd eeldage, et kuna ma olen välismaalasega abielus, siis see teema puudutab mind kuidagi eriliselt. Eip.
Lubage, ma üldistan: Igasugune lahmiv rumalus peaks riivama iga inimese õiglustunnet. 
Ja parimal juhul peaks ta õigluse eest välja astuma, leian ma, mitte teab kui originaalselt, aga…
Ma saan aru, et inime tahab mingit lihtsasti sõnastatavat – soovitatavalt ühe sõnaga kokkuvõtvat –  seletust kõikidele maailma nähtustele, millest tal keeruline aru saada. 
Aga kamoon, katsu nüüd (sellest üle) olla. Ära võta haamrit ja hakka ringi peksma lootuses, et see taob lahti sõlme, mida sul kohmakate näppudega harutada ei õnnestunud.
Kui kuidagi ei saa, siis jäta need sõlmed kas või esialgu sinnapaika.  Hiljem pöördu targemana tagasi. Ehk siis saad sõlme pisut lõdvemaks. Või avastad, et see polegi sõlm, see on hoopis lips. Või ninasarvik.

Ära peksa haamriga ninasarvikut, sa vägivaldne kaabakas!

One thought on “hit me baby one more time

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s