quite interesting

Ma peaaegu alati jätan nõusid pestes ühe-paar pesemata, kraanikaussi oma järge ootama. Seepärast, et tühi kraanikauss on pelgalt korra illusioon. Keda sa petad? Ah?
Lisaks mõjub esimene uus must nõu psühholoogiliselt laastavalt. Näitab, kuidas su tasakaal oli vaid kaardimajake.

QI pritsib kulda. Mulle meeldivad XL osad, mis on korralikult pikad.
Siis ma mõtlen, et ma saan õudselt targaks ja võin kellegi ees tarkusega eputada. Aga siis mõtlen, et küllap need, kelle ees ma eputada ehk tahakski, on ise QI’d näinud ja juba teavad.
Ka on mu aju nagu sõelake. Vaevalt saab QI episood läbi, kui ma ei mäleta enam miskit, millega hiljem hoobelda võiks.
Lisaks panen ma tähele, et naeran laginal ikka eelkõige loomult küllaltki labaste naljade peale, millega saatekülalised intelligentsete teemade seas navigeerides maha saavad.

Vahepala: vihmavarjuhoidja jõudis kohale ja see oli hea valik.

Ma lähen homme Hiroyoga workshopile, kus ise endale kimonot selga õpitakse panema. Ja siis üht filmi vaatama. Ma ei tea, kas kimonot kandes või mis.
Mul on endiselt puue e-kirjadele vastamisega seoses, jään neid muudkui piinlikult võlgu. Ma lubasin Hiroyole saata fotosid me eelmisest kooshängimisest. Aga ma ei suuda. Lihtsalt ei suuda. Niisiis püüan veel suuremat katastroofi vältida, vastates viimasel ajal kõikidele kutsetele “väga tore, ma kindlasti võtan osa” ilma kutse sisusse süüvimata.
Pühapäeval lähen ma näiteks Sho ema ja tema keskkooli-aegsete sõbrannadega veiniistandusse. Ma ei tea, kuidas see juhtus.