õuna-rabarberi kook

Ma tahtsin teha õunakoogi. Mul oli kontseptsioon. Õunakook pidi olema korraga magus, soolane ja hapu. 
Ma tean, see kõlab jõledalt. 
Aga tõesti, seda tahtsin ma saavutada. 
Tegelikult pidin tegema õuna-rabarberi kooki. Sest ma jalutasin ringi poeriiulite vahel ja leidsin rabarberi. Ma muidugi teadsin, et rabarberi-laadseid aga täiesti teistsuguseid asju siin müüakse ja et rabarberi otsa komistamine oleks tõeline lotovõit. Aga see seal tõesti pidi olema rabarber, sest midagi nii sarnast, nagu see, ei saa olla mitte-rabarber. 
No ja siis ma tulin koju, õnne täis, haukasin igaks juhuks “rabarberit” ja see maitses…. nagu üks õudsemalt lääge asi. Kõige enam oli ta magusapoolne, aga siiski pigem maitsetu. Igatahes mitte rabarber. 
Rabarberit on õunakooki vaja, sest Jaapanis ei eksisteeri hapusid õunu. (Kui keegi vastupidist väidab, toogu mulle tõend ja ma teen tõendi koogiks.)
Jaapani õunad on kõik täiuslikud punapõsed, või rohepõsed, aga sellisel juhul täiuslikult rohelised. Nad on kõik ühe suuruse ja kujuga ja maitsevad nagu täiuslik õun – mahlaselt magusalt. 
Just nimelt magusalt. 
No ja seepärast ma olin õnnelik selle rabarberi üle, mis oli tegelikult mitte-rabarber. 
Aga õunakoogi isu juba oli. Ma võtsin siis need mõttetud õunad. Ma tahtsin algul magusat ja soolast kooki – sest ainult magus on igav ja ainult soolane on igav. 
Mulle meeldivad sellised, keerukad asjad, nagu kurvad lood, mis naerma ajavad või… Teate. 
Või on Jaapani-elu mu maitsemeeled ära retsinud. (Retsimise asemel oleks tahtnud head roppu sõna kasutada.)  Soolased toidud on magusad ja magusad vahel kergelt soolased ja… 
Aga juba mu vanaema ütles, et magusates asjades peab soola olema, see toob magusa maitse esile. Ja puhuti vastupidi ka. 
Aga nüüd polnud haput rabarberit, nii et kontseptsioon muutus – tahtsin teha korraga hapu ja soolase ja magusa koogi. 
No ja siis ma panin palju sidrunimahla ja panin palju suhkrut, mille karamelliks tegin ja siis panin suhkru sisse soola ja. Natuke liialdasin.
Tegelt suht maitsev tuli. Vist. Intensiivne maitse. Ja tõepoolest magus, soolane ja hapu. Parem igatahes, kui te praegu ette kujutate. 
Sho tuli koju, rääkisin oma kontseptsioonist, et tahtsin nelja-maitselist kooki teha. “Hapu, magus, soolane ja…” loetlesin ja siis Sho hingas kergendunult, kui ütlesin, et ups, tegelt mõtlesin kolme-maitselist. 
Sho rõõmustas selle asja üle, mis ma rabarberi pähe ostnud olin. Ütles, et see on super hea ja lõhnab super hästi. “Nuusuta ainult!” Ma nuusutasin, aga see lõhnas ainult mitte-rabarberina, nii et mis iganes…

retooriline vastus

Ma olen viisa-pikendusega jälle (tähenduses “jälle, nagu kõikide doku-asjadega”) viimasele hetkele jäänud. Pidin ühe dokumendi saama, ühe sürri dokumendi veel, mida näidata immigratsioonibüroos, ainult et mul on seda dokumenti vaja Mie prefektuurist (mis on kaugel ja ma üldse ei hakkagi seletama, kuidas siin see dokumendisüsteem käib) ja doku-taotlus ja doku-saatmine käib tigupostiga. 
Nonii. Ja siis ma mõtlesin, et kui ma juba nii kaugele kirja saadan, siis saadan sinna veel teise taotluse – et nad mu vana nime seal uue vastu vahetaksid. (Ma ei viitsinud seda seni teha, sest – tigupost ja Mie prefektuur, kamoon. Kuni see mind pepust ei hammusta, seni ei pole vaja miskit, aga kui ma juba ühe taotluse saadan, siis miks mitte kaks.)
See oli viga. 
Sest et viisa saab kolmapäeval otsa. 
Ma muide eelmisel nädalal kirjutasin töölepingule alla, panin templi tegelikult. Ja sellega seoses oli ühel dokumendil vaja kirjutada, kaua mu viisa kehtib. Kirjutasin, et järgmise nädalani. Sain töö ikka, möhöhöö.
Aga-aga! Dokumendiga, mida mul viisa jaoks isegi vaja pole, on probleeme. Jätsin saatmata nime-muutmis-tõendi (üks närune pisike paber: “selle paragrahvi selle lõigu alusel muudeti te nimi”) ja selle jaapanikeelse tõlke. Mie prefektuurist tuli Shole kõne. 
See oli neljapäeval.
Sho ütleb: aga saatke siis vahepeal see viisaks vajalik dokument meile ära. 
Nemad ütlevad: me ei saa seda teha enne nime vahetust.
Sho ütleb: kas nimevahetus-taotlust ei saa siis katkestada?
Nemad ütlevad: ei saa, kuna juba taotluse saatsite…
Ok, saatsin selle paberi ja tõlke ka ära, kiir-tigupostiga.
Aga täna helistab Sho mulle töölt, et nüüd nad tahavad, et ma tõlgiksin selle paragrahvi nimeseadusest, mille alusel mu nimi vahetus, jaapani keelde. 
Ma hängisin parasjagu Sho emaga, sest tal oli vaja (pange tähele, vaja) ühes imemaitsvas hiina restoranis lõunat süüa – mingi kupongi pärast, mis nädala lõpus kehtivuse kaotab.
Ja siis ma läksin tema juurde – tal on faks – faksiga lubati seekordne tõlge saata. Me läksime taksoga, sest bussini oli aega ja ilm on sitt.
Taksojuht-vanamees oli vahva. Ma otsisin taksos telefonist nimeseaduse välja ja me rääkisime mingitest sellega seotud asjadest ja mitte eriti seotud asjadest ja siis, et kuidas Eestis miski asi on ja siis mingi 20 minutit hiljem taksojuht ütleb me jutule vahele: Ototot! Ma arvasin, et mul taksos kaks jaapanlast! 
Et vot kui hästi ma jaapani keelt räägin jne. Kõige parem, ta ütles: “Nüüd võin küll rahus surra.”
No ja siis, olles just saanud siira komplimendi oma keeleoskuse kohta, veetsin ma parajalt palju aega arvuti ees juukseid peast kiskudes, et mõnd rida nimejuttu jaapani seaduskeelde panna. 
Ühesõnaga, kui täiega veab, tuleb vajalik dokument homme ja siis saan ülehomme rahulikult immigratsioonibüroosse minna.
Aga tõenäoliselt tuleb vajalik doku ülehomme (aga mitte tingimata hommikul) ja siis ma olen nagu süte peal, kohe jooksmas büroosse või siis ilma dokuta minemas ja ütlemas, et vaadake, mul on kõik need teised dokud ridamisi olemas, aga see üks on praegu postiljoni kotis.
Miks ma kuu-kaks tagasi viisa-pikendusega ei alustanud. (Retooriline küsimus ei vaja küsimärki.)
Retooriline vastus: hasardi pärast.
Kas retoorilisi vastuseid on olemas?