õuna-rabarberi kook

Ma tahtsin teha õunakoogi. Mul oli kontseptsioon. Õunakook pidi olema korraga magus, soolane ja hapu. 
Ma tean, see kõlab jõledalt. 
Aga tõesti, seda tahtsin ma saavutada. 
Tegelikult pidin tegema õuna-rabarberi kooki. Sest ma jalutasin ringi poeriiulite vahel ja leidsin rabarberi. Ma muidugi teadsin, et rabarberi-laadseid aga täiesti teistsuguseid asju siin müüakse ja et rabarberi otsa komistamine oleks tõeline lotovõit. Aga see seal tõesti pidi olema rabarber, sest midagi nii sarnast, nagu see, ei saa olla mitte-rabarber. 
No ja siis ma tulin koju, õnne täis, haukasin igaks juhuks “rabarberit” ja see maitses…. nagu üks õudsemalt lääge asi. Kõige enam oli ta magusapoolne, aga siiski pigem maitsetu. Igatahes mitte rabarber. 
Rabarberit on õunakooki vaja, sest Jaapanis ei eksisteeri hapusid õunu. (Kui keegi vastupidist väidab, toogu mulle tõend ja ma teen tõendi koogiks.)
Jaapani õunad on kõik täiuslikud punapõsed, või rohepõsed, aga sellisel juhul täiuslikult rohelised. Nad on kõik ühe suuruse ja kujuga ja maitsevad nagu täiuslik õun – mahlaselt magusalt. 
Just nimelt magusalt. 
No ja seepärast ma olin õnnelik selle rabarberi üle, mis oli tegelikult mitte-rabarber. 
Aga õunakoogi isu juba oli. Ma võtsin siis need mõttetud õunad. Ma tahtsin algul magusat ja soolast kooki – sest ainult magus on igav ja ainult soolane on igav. 
Mulle meeldivad sellised, keerukad asjad, nagu kurvad lood, mis naerma ajavad või… Teate. 
Või on Jaapani-elu mu maitsemeeled ära retsinud. (Retsimise asemel oleks tahtnud head roppu sõna kasutada.)  Soolased toidud on magusad ja magusad vahel kergelt soolased ja… 
Aga juba mu vanaema ütles, et magusates asjades peab soola olema, see toob magusa maitse esile. Ja puhuti vastupidi ka. 
Aga nüüd polnud haput rabarberit, nii et kontseptsioon muutus – tahtsin teha korraga hapu ja soolase ja magusa koogi. 
No ja siis ma panin palju sidrunimahla ja panin palju suhkrut, mille karamelliks tegin ja siis panin suhkru sisse soola ja. Natuke liialdasin.
Tegelt suht maitsev tuli. Vist. Intensiivne maitse. Ja tõepoolest magus, soolane ja hapu. Parem igatahes, kui te praegu ette kujutate. 
Sho tuli koju, rääkisin oma kontseptsioonist, et tahtsin nelja-maitselist kooki teha. “Hapu, magus, soolane ja…” loetlesin ja siis Sho hingas kergendunult, kui ütlesin, et ups, tegelt mõtlesin kolme-maitselist. 
Sho rõõmustas selle asja üle, mis ma rabarberi pähe ostnud olin. Ütles, et see on super hea ja lõhnab super hästi. “Nuusuta ainult!” Ma nuusutasin, aga see lõhnas ainult mitte-rabarberina, nii et mis iganes…

retooriline vastus

Ma olen viisa-pikendusega jälle (tähenduses “jälle, nagu kõikide doku-asjadega”) viimasele hetkele jäänud. Pidin ühe dokumendi saama, ühe sürri dokumendi veel, mida näidata immigratsioonibüroos, ainult et mul on seda dokumenti vaja Mie prefektuurist (mis on kaugel ja ma üldse ei hakkagi seletama, kuidas siin see dokumendisüsteem käib) ja doku-taotlus ja doku-saatmine käib tigupostiga. 
Nonii. Ja siis ma mõtlesin, et kui ma juba nii kaugele kirja saadan, siis saadan sinna veel teise taotluse – et nad mu vana nime seal uue vastu vahetaksid. (Ma ei viitsinud seda seni teha, sest – tigupost ja Mie prefektuur, kamoon. Kuni see mind pepust ei hammusta, seni ei pole vaja miskit, aga kui ma juba ühe taotluse saadan, siis miks mitte kaks.)
See oli viga. 
Sest et viisa saab kolmapäeval otsa. 
Ma muide eelmisel nädalal kirjutasin töölepingule alla, panin templi tegelikult. Ja sellega seoses oli ühel dokumendil vaja kirjutada, kaua mu viisa kehtib. Kirjutasin, et järgmise nädalani. Sain töö ikka, möhöhöö.
Aga-aga! Dokumendiga, mida mul viisa jaoks isegi vaja pole, on probleeme. Jätsin saatmata nime-muutmis-tõendi (üks närune pisike paber: “selle paragrahvi selle lõigu alusel muudeti te nimi”) ja selle jaapanikeelse tõlke. Mie prefektuurist tuli Shole kõne. 
See oli neljapäeval.
Sho ütleb: aga saatke siis vahepeal see viisaks vajalik dokument meile ära. 
Nemad ütlevad: me ei saa seda teha enne nime vahetust.
Sho ütleb: kas nimevahetus-taotlust ei saa siis katkestada?
Nemad ütlevad: ei saa, kuna juba taotluse saatsite…
Ok, saatsin selle paberi ja tõlke ka ära, kiir-tigupostiga.
Aga täna helistab Sho mulle töölt, et nüüd nad tahavad, et ma tõlgiksin selle paragrahvi nimeseadusest, mille alusel mu nimi vahetus, jaapani keelde. 
Ma hängisin parasjagu Sho emaga, sest tal oli vaja (pange tähele, vaja) ühes imemaitsvas hiina restoranis lõunat süüa – mingi kupongi pärast, mis nädala lõpus kehtivuse kaotab.
Ja siis ma läksin tema juurde – tal on faks – faksiga lubati seekordne tõlge saata. Me läksime taksoga, sest bussini oli aega ja ilm on sitt.
Taksojuht-vanamees oli vahva. Ma otsisin taksos telefonist nimeseaduse välja ja me rääkisime mingitest sellega seotud asjadest ja mitte eriti seotud asjadest ja siis, et kuidas Eestis miski asi on ja siis mingi 20 minutit hiljem taksojuht ütleb me jutule vahele: Ototot! Ma arvasin, et mul taksos kaks jaapanlast! 
Et vot kui hästi ma jaapani keelt räägin jne. Kõige parem, ta ütles: “Nüüd võin küll rahus surra.”
No ja siis, olles just saanud siira komplimendi oma keeleoskuse kohta, veetsin ma parajalt palju aega arvuti ees juukseid peast kiskudes, et mõnd rida nimejuttu jaapani seaduskeelde panna. 
Ühesõnaga, kui täiega veab, tuleb vajalik dokument homme ja siis saan ülehomme rahulikult immigratsioonibüroosse minna.
Aga tõenäoliselt tuleb vajalik doku ülehomme (aga mitte tingimata hommikul) ja siis ma olen nagu süte peal, kohe jooksmas büroosse või siis ilma dokuta minemas ja ütlemas, et vaadake, mul on kõik need teised dokud ridamisi olemas, aga see üks on praegu postiljoni kotis.
Miks ma kuu-kaks tagasi viisa-pikendusega ei alustanud. (Retooriline küsimus ei vaja küsimärki.)
Retooriline vastus: hasardi pärast.
Kas retoorilisi vastuseid on olemas?

audiobook

Eelmise teema täienduseks. Gilbert Gottfried loeb halli varjundite raamatut. 
See on see mees, kes muuseas on esinenud kõige legendaarsema versiooniga rõvedast aristokraatide-naljast. (Kes kannatab, vaadake seda, kes arvab, et ei kannata, vaadake seda. Kellele kohe üldse ei meeldi rõvedad naljad, ärge vaadake üldse. )

halli varjundid & uus mõistmine

Fifty Shades of Grey, millest nüüd muudkui räägitakse…. see ei jäta mind rahule. Harry Potteri pärast. 
Kuidas võib see raamat Potteri rekordeid ületada. See ei ole aus. 
Harry Potter on sisukas, hästi kirjutatud, põneva narratiiviga, sügav, fantaasiat õhutav, mitmetahuline, humoorikas…
Lugesin erootika-romaani sisukokkuvõtet ehk sündmustikukirjeldust wikipediast. Katsu sa kõiki Potteri raamatute sündmusi mõnekümne sõnaga kirjeldada.
Kohe alguses, kui oli kirjas, et see iga-naise-unistus domineeriv sensuaalne SMees on 27-aastane, siis mul tuli suust kõval pettunud häälel: MHHHHH ja oligi kogu eropotentsiaalil kriips peal.
Ma saan varsti 27 ja ma olen lapsuke. Võib-olla mitte lapsuke, aga igatahes ei kujuta ma ette, et mingi minuvanune kutt võiks olla “miljardärist kirglik kuum SMees”.
Üldse, kui öelda, et miljardär ja öelda, et 27-aastane, siis tuleb pähe ainult Feisbuki omanikmees ja no kui enne seda oli veel mingigi võimalus, et asi töötaks, siis pärast sellist kujutluspilti enam küll mitte.
Mitte, et mul Zuckerbergile midagi ette heita oleks. Kui, siis “Mark, miks sa ei ole SMees…miks Mark… miks.”(Aga ossa, ma praegu tsekkasin wikipediast, ta ongi 27-aastane.)

Ma ei tea, aga minu kujutelmades (sadu-masu omades, nagu meil, keskealistel briti naistel, kombeks – kuigi praegusel ajal oleks padu-masu parem sõna… aaa ma olen vaimukas. Ma olen väsinud tegelt), mul ei käi need isikuomadused, mida kirjatüki meeskangelasele (wikipedias) omistatakse, kokku selle vanusega. Mees peab olema vähemalt nelikümmend.
Näiteks filmis “Secretary” oli meespeaosa täisealine. (Ma pole seda filmi näinud, aga.)
Okei, kolmkümmend seitse-kaheksa, aga parem nelikümmend kuus.

Kas ei?

Võib-olla on see mu isiklik kiiks, mille jälgi saab ajada lapsepõlve, kui ma kümnesena tahtsin seitsmekümnese leonardcoheniga abielluda. Või oli see viieteistkümneselt seitsmekümne viiese leonardcoheniga, ma ei tea.

See selleks. Aga täna.
Ma sain täna KÕIGEST aru. Pea lõi selgeks hoobilt. Kõigest, mis on rongidega seotud, vähemalt ja laiemalt kuni me tsivilisatsiooni alustaladeni. Selle ajendiks oli hommikune kogemus.
Kell pool kaheksa hommikul püüdsin rongile saada, et läbi Yokohama ja siis teisele poole Tokyot ja edasi sõita. Esimesele rongile ei saanud. Püüdsin, surusin. Inimsein oli vastas. Tavaliselt, kui seda inimseina lükata, siis tekib imeväel just nii palju vaba ruumi, et saad ka rongi. Aga tänane inimsein oli nagu kivisein.
Üks tüdruk jäi rippuma uste vahele niiviisi, et perrooniväravad juba sulgusid, aga rongiuksed ei saanud sulguda, sest tüdruk oli vahel. Hirmus vaatepilt.
Vahel on nii palju inimesi perroonil, et mõni kukub üle serva raudteele. Ausõna. Ja siis rongid hilinevad, nagu täna.

Suddenly it all made sense to me.
Ma sain aru, miks on varastes rongides vagun ainult naiste jaoks. (Ma olin litsutud inimeste vahele ja ütlen ausalt, et tegelikult oleks kuidagi natuke parem olnud, kui nad oleks kõik naissoost olnud.)
Mul tekkis elav ettekujutlus, mis tunne võis küüditajate vagunis olla. (Ja oo ma tean, et ma tegelikult ei aimagi ja see on kohutavalt ebaõiglane võrdlus.)
Ma sain aru, miks konditsioneer peab täiel tuuril möllama.
Sain aru, miks rongid peavad puhtad olema ja inimesed peavad puhtad olema.
Et hommikune hambapesu on heategu.
Et inimesed, Jaapani omad ka, võivad olla ärritunud ja pahur-vihased.
Miks zombi-filmid õudsed on.
Ja veel hulk otse ja kaude rongiga seotud asju, mis hetkel meelde ei tule. 

masendav lugu

Kui ma akna ära pesen, tuleb hiljemalt kolme päeva jooksul torm, mis akna poriseks pritsib. 
Vingusin niiviisi, sest tõesti nõnda kipub olema. Aga võtsin end kokku ja pesin akna jälle puhtaks, sest tormid on nüüdseks ehk möödas ja… 
No ja siis ühe päeva vaatasin puhtast aknast välja, järgmisel päeval tuli torm ja pritsis akna räpaseks. 
Masendav lugu. 
‘Hea lugu on see, et me saime endale väikese männipuu. Sho vaatab männi taustal jalgpalli, nigu tõeline mees. 
Mitu puud on pildil?

 Sammal männi all

 Karule meeldib poseerida, tal on nina küll natuke selline, nagu Chaplini vunts.

 Ämblik koduses keskkonnas või tööl, kontoris. Aga ta töötab kodus. Ämblik kodukontoris. Ta näeb välja nagu oleks terve sillasamba suurune. Päris nii suur ei ole, aga suur on küll.

 Mandariinipuu

 Daikon

 Veepiisad kapsalehel

 Mahajäätud manga

immigrant

Mul on mitu immigrandist sõpra ja ma olen ka immigrant. 
Lugesin netist üht Soome-teemalist artiklit ja sinna alla kommentaare. Täitsa lõpp. “Soomlased on vaenulikud. Soomlastele ei meeldi eestlased, nad on meie suhtes ebaviisakad ja õelad. Kuradi rassistid, raisk.” 
Ma naersin: HA-HA-HA
Üks inimene võib esitada kõik järgnevad väited, tabamata selles mingit ebakõla: 
Need immigrandid, mis nad tulevad siia! (Ja rassistlik sõim.) 
Mina olen siin riigis seepärast, et mul on vaja praegu olla. Ega ma mingi immigrant ei ole.
Need immigrandid võtavad meie ausatelt inimestelt töö ära!
Ma lähen välismaale parema palga peale.
Need immigrandid ei segune kohalikega üldse, keelt ära ei õpi ja hoiavad isekeskis.
Ah, mul pole kohalikku keelt üldse vaja õppida, sest inglise keelega ja käte-jalgadega saab hakkama ja niikuinii suhtlen valdavalt teiste kohalike eestlastega.
Nu ei oska oma kogemust ega iseennast analüüsida, kõrvalt vaadata, konteksti asetada. Nii kahju. Võiks ju osata. Nii paljust jääb ilma, kui sellist asja teha ei suuda.
Aga ega see olegi lihtne.  Mul võttis parajalt aega, et läbida näiteks järgnevad mõttepunktid: 
Üks: 
Jaapanlased pole sugugi kõik üht nägu. (Selleni jõudsin kohe. Piisas mõne jaapanlase lähedalt nägemisest.)
Kaks: 
Eestlased on kõik üht nägu – tähendab, eestlaste seas on nii, nagu jaapanlaste ja teistegi rahvaste seas, olemas loetud arv näotüüpe ja siis pisikesed variatsioonid teemal. 
See, et ühel on silma värv lähedalt vaadates rohkem sinakas ja teisel hallikas, ühel juuksed värske kartuli ja teisel talvise kartuli koore värvi, ei mängi välimuse üldpildis nii palju rolli, kui meile meeldiks mõelda. Seda eriti juuksevärviajastul.
Lõppeks oleme kõik inimesed – kahe silma, ühe nina ja suuga…
Kolm: 
Väide 1: eestlased on üht nägu. 
Väide 2: mina olen eestlane. 
See on see keeruline osa: nende kahe väite põhjal loogilise järelduse tegemine võttis terve igaviku. Sest kogu maailmas olen ainult mina endale omase erilise näoga, eksole. 
Immigrandiks olemisega on sama lugu: kõik teised on immigrandid. Need korealased ja need hiinlased ja… Mina vä? Ei, mina lihtsalt hängin siin. 
Ja kui keegi tõesti minu Jaapanisse elama kolimise lugu kuulata tahab, siis räägin neile armastusloo. Nood teised räägivad kindlasti sellest, kuidas nad parema elu peale tahtsid saada, sest muid lugusid neil ei ole – nad on ju immigrandid. 

tessellate

Ma kuulasin nii kõriauguni tuhat korda Alt-J lugu “Tessellate” et nüüd lõpuks tüdinesin ja mulle hakkas meeldima selle Mumford and Sons’i versioon. Kuigi Alt-J originaal on ikka ka haigelt hea.
Ma ei saa, ma olen nüüd segaduses. 
Essa on vist originaali stuudioversioon. Tessa on Mumford & Sons live’is ja kossa on nemad ise live’is. 
Facebookis keegi kirjutas oma kogemuse, kuidas teda oli palutud kvartetiga mängima rikaste üritusele, lausa 7 tundi ja ilma puhkuseta. Aga asja orgunniv tädinz arvas miskipärast, et muusik töötab puhtast rõõmust ja raha ta ei vaja. 
Täiesti geniaalne mõtteviis. Pöördgeniaalne.
Mul on need ja teised sõbrad, ühed on kunsti alal ja teised on (hinge)harimise alal ja mõlematel juhtudel on aeg-ajalt tulnud ette situatsioone, kus keegi, kes neile mingit tööd pakub, pärast imestab, et oi sa tahad raha ka. Kas tegemisrõõmust iseenesest ei piisagi. 
Ma olen selles mõttes silmakirjalik, et isver kui vähe ma muusikat ostan ja kui palju ma youtube’ist lugusid aina uuesti ja uuesti kuulan. Tahaks endaga kokku leppida, et kui on lugu, mida ma tahan kuulata rohkem kui, ütleme, 2 korda, siis peaks minema iTunes’i ja ostu sooritama. 
Varsti jõuan tegudeni. 

võlukunst

Nii tore, ma lugesin üht peatükki üle ja avastasin, et olin kirjutanud sõna “võitluskunstide meister” asemele “võlukunstide meister”. Ma arvan, et see on alateadlik Harry Potteri mõju.  
Ma tunnen ennast nii hästi praegu, nagu… mingi… pikki aastaid tagasi. 
(Ja Sho on nii suurepärane. See käib iga jutu juurde vist, ma vabandan.)  
Tohutult ilus lugu on Lotte Kestner “I Want You”. Kitarrisaade on hästi lihtne ja ma eile haarasin kitarri ja veetsin kümme minutit, et need neli lihtsat akordi üles otsida ja vähemalt terve tunni,  et mängima harjutada. 
Sest ma ju ei oska kitarri mängida – kui mulle öelda, et pane A ja siis E ja siis F või misiganes, siis ma ei saa aru. Kes kitarri oskab, leiaks akordid minuti jooksul üles ja veel minuti jooksul võiks seda juba veatult mängida. 
Aga mul on vaja leiutada jalgratas ühe noodi haaval ja siis harjutada positsioone nii kaua, kuni sõrmed valutavad ja siis harjutada edasi, pidevalt “ai!” karjudes. 
Tänaseni valutavad.
Aga harjutades kõlavad senini viiuliõpetaja õpetussõnad peas, väga targad, praktilised ja abistavad.