rikas riik

Ma uhkeldan kiiresti ära, enne kui see kõik prügikasti lendab. Aga et ma hakkan vist väikest viisi tegema koostööd Tokyo Ülikooli mereuuringute instituudis ühe sellise projekti raames, mis püüab 2011. aasta märtsi katastroofi jälgi likvideerida ja ökösüsteemi tasakaalu taastada.  
Plussid 
1) hea eesmärgi nimel
2) Tokyo Ülikool tööandjana on väga tuus sõna laiali pilduda (isegi, kui reaalsus pole nii kenake, kui sõnad) 
3) saan asja käigus targemasks
4) suht vaba ja huvitav, alles algav ja igasugu võimalusi täis projekt, kus ma ka oma sõna sekka saan öelda – muidugi juhul, kui mul ikka miskit tarka öelda on
5) tõenäoliselt põnevad inimesed
6)  natuke raha (ma ei tea kui palju või natuke veel, aga kindlasti mitte liiga palju)

Miinused
1) Triivin eemale oma unistusest saada normaalseks karjääriinimeseks, kellel on pintsak, kindlad töötunnid viiel päeval nädalas ja – kõige olulisem – kõrge palganumber.
2) Esialgu töötan palju kodus, nii et vahet pole, kas Tokyo Ülikoolile või mitte, ikka samad neli seina. Aga hiljem saab olema mingeid käike ka arvatavasti. 
3) Töökoht, kui ma seal peaks regulaarselt käima hakkama, jääb siit ligi kahe tunni kaugusele.
4) Tutvuse kaudu kandideerisin, nii et nõme on, kui see töö mulle mingil põhjusel siiski ei sobi ja nõme on, kui ma neile peaks pettumuse valmistama.

Kõrgetest (palga)numbritest rääkides, siis me eile lõbustasime end sellise asjaga, et läksime “majaparki” – sellisesse kohta, kus on püsti pandud näidismajad ja saab ringi vaadata, millist endale ehitada lasta. Kusjuures me ei taha endale maja! Ega ka korterit, midagi ei taha.
Aga huvitav on ringi vaadata ja…

Ainus asi, et kui läheme vaatama maju, mida me ei taha või autosid, mida me ei vaja, siis Sho tunneb end järsku vaesena, sest me ei saa lubada endale kehvakest maja, kus on 100 ruutmeetrit kahe-kolme korruse peal ja 5 ruutmeetri jagu aeda, heal juhul, ja mis maksab 60 miljonit jeeni ehk 600 000 eurot. (Pool sellest summast on absurdselt näruse maalapi eest.)
Veel parem, et me tegelikult saaksime seda endale lubada – tingimuseks “ainult” 30-aastane pangalaen.
Aga kellele seda sitta vaja on?

Ma siis ütlen Shole, et mitte miski, mida sa ütled, ei suuda veenda mind meie vaesuses, kui ma kõrvutan neid asju, mida meie teeme või teha saaksime, sellega, kuidas asjad mu kodumaal on.
Jaapan on absurd-riik ja Eesti on teistpidi absurd-riik.
19 eurot lastetoetust? Veel parem – 19.17 eurot hooldajatoetust puudega lapse vanemale, ainult tingimusel, et ta ei saa lapse kõrvalt töötada (!!!!). See on lihtsalt nii kurb, ma ei või.
19 eurot on Jaapanis ühe keskpärase töö TUNNIpalk!
19 euroga saab Jaapanis heal juhul korra poes käia (korvis näiteks piim, jogurt, sai, tomateid, paar-kolm kurki, paarsada grammi liha, kapsas, paar sibulat, paar porgandit). Eestis saab ehk kaks korda poes käia? Või poolteist korda?

Aga isegi Eesti elanikud on maailma mõistes haruldaselt rikas rahvas, kui tuletada meelde näiteks, et neljandik maailma rahvastikust elab ilma elektrita või et iga päev sureb paarkümmend tuhat last vaesusest tingitud põhjustel – see on nii suur arv, et ei oska kaasa tundagi. Üks või kaks või kolm või kümme surevat last tekitab kaastunnet, aga paarkümmend tuhat iga päev… see on liiga abstraktne, kas pole.
Vot dak. Eesti on rikas riik.  

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s