halli varjundid & uus mõistmine

Fifty Shades of Grey, millest nüüd muudkui räägitakse…. see ei jäta mind rahule. Harry Potteri pärast. 
Kuidas võib see raamat Potteri rekordeid ületada. See ei ole aus. 
Harry Potter on sisukas, hästi kirjutatud, põneva narratiiviga, sügav, fantaasiat õhutav, mitmetahuline, humoorikas…
Lugesin erootika-romaani sisukokkuvõtet ehk sündmustikukirjeldust wikipediast. Katsu sa kõiki Potteri raamatute sündmusi mõnekümne sõnaga kirjeldada.
Kohe alguses, kui oli kirjas, et see iga-naise-unistus domineeriv sensuaalne SMees on 27-aastane, siis mul tuli suust kõval pettunud häälel: MHHHHH ja oligi kogu eropotentsiaalil kriips peal.
Ma saan varsti 27 ja ma olen lapsuke. Võib-olla mitte lapsuke, aga igatahes ei kujuta ma ette, et mingi minuvanune kutt võiks olla “miljardärist kirglik kuum SMees”.
Üldse, kui öelda, et miljardär ja öelda, et 27-aastane, siis tuleb pähe ainult Feisbuki omanikmees ja no kui enne seda oli veel mingigi võimalus, et asi töötaks, siis pärast sellist kujutluspilti enam küll mitte.
Mitte, et mul Zuckerbergile midagi ette heita oleks. Kui, siis “Mark, miks sa ei ole SMees…miks Mark… miks.”(Aga ossa, ma praegu tsekkasin wikipediast, ta ongi 27-aastane.)

Ma ei tea, aga minu kujutelmades (sadu-masu omades, nagu meil, keskealistel briti naistel, kombeks – kuigi praegusel ajal oleks padu-masu parem sõna… aaa ma olen vaimukas. Ma olen väsinud tegelt), mul ei käi need isikuomadused, mida kirjatüki meeskangelasele (wikipedias) omistatakse, kokku selle vanusega. Mees peab olema vähemalt nelikümmend.
Näiteks filmis “Secretary” oli meespeaosa täisealine. (Ma pole seda filmi näinud, aga.)
Okei, kolmkümmend seitse-kaheksa, aga parem nelikümmend kuus.

Kas ei?

Võib-olla on see mu isiklik kiiks, mille jälgi saab ajada lapsepõlve, kui ma kümnesena tahtsin seitsmekümnese leonardcoheniga abielluda. Või oli see viieteistkümneselt seitsmekümne viiese leonardcoheniga, ma ei tea.

See selleks. Aga täna.
Ma sain täna KÕIGEST aru. Pea lõi selgeks hoobilt. Kõigest, mis on rongidega seotud, vähemalt ja laiemalt kuni me tsivilisatsiooni alustaladeni. Selle ajendiks oli hommikune kogemus.
Kell pool kaheksa hommikul püüdsin rongile saada, et läbi Yokohama ja siis teisele poole Tokyot ja edasi sõita. Esimesele rongile ei saanud. Püüdsin, surusin. Inimsein oli vastas. Tavaliselt, kui seda inimseina lükata, siis tekib imeväel just nii palju vaba ruumi, et saad ka rongi. Aga tänane inimsein oli nagu kivisein.
Üks tüdruk jäi rippuma uste vahele niiviisi, et perrooniväravad juba sulgusid, aga rongiuksed ei saanud sulguda, sest tüdruk oli vahel. Hirmus vaatepilt.
Vahel on nii palju inimesi perroonil, et mõni kukub üle serva raudteele. Ausõna. Ja siis rongid hilinevad, nagu täna.

Suddenly it all made sense to me.
Ma sain aru, miks on varastes rongides vagun ainult naiste jaoks. (Ma olin litsutud inimeste vahele ja ütlen ausalt, et tegelikult oleks kuidagi natuke parem olnud, kui nad oleks kõik naissoost olnud.)
Mul tekkis elav ettekujutlus, mis tunne võis küüditajate vagunis olla. (Ja oo ma tean, et ma tegelikult ei aimagi ja see on kohutavalt ebaõiglane võrdlus.)
Ma sain aru, miks konditsioneer peab täiel tuuril möllama.
Sain aru, miks rongid peavad puhtad olema ja inimesed peavad puhtad olema.
Et hommikune hambapesu on heategu.
Et inimesed, Jaapani omad ka, võivad olla ärritunud ja pahur-vihased.
Miks zombi-filmid õudsed on.
Ja veel hulk otse ja kaude rongiga seotud asju, mis hetkel meelde ei tule. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s