jaapani jõul

Sho ütles, et ta luges mingist foorumist ühe poisi probleemi. Too oli hädas oma välismaa tüdruksõbraga, kes oli öelnud talle: Anna mulle üks mõistlik põhjus, miks ma peaksin jõulu puhul minema sinuga deidile, et siis pärast armuhotellis seksida. Kui ära põhjendad, siis olen nõus. 
Nii pöördub poiss foorumisse, sest ta tõesti ei leia ühtki mõistlikku põhjust, miks deit ja seks hotellis jaapani jõulutraditsiooni moodustavad. 
Foorumlased ka vabandasid: tõesti ei oska põhjust välja mõelda. 
Nii et meil oli ebatraditsiooniline jaapani jõul ehk traditsiooniline Eesti jõul, kuigi sõime jaapani toitu (mis oli totaalne edulugu). Aga päev enne tegime Dushyanthaga piparkooke. 
Pildid:
Minu tehtud taigen. Ma algul mõtlesin, et ei tee ja ostsime IKEAst piparkoogimajakese. Aga siis mõtlesin, et tahan ikka proovida ise teha, sest ma polnud kunagi ise tainast teinud. Natuke hele tuli, aga maitse ja struktuur kõik õige. 
 Pool on veel külmikus alles, ei tea mida teha. 
Oleks ma taignateol Sho appi võtnud, oleks see palju tumedam tulnud, sest, nagu hiljem selgus, Sho on suhkru sulatamise proff.
Dushyantha.
Täiega profilt sulatatud suhkur.
 Vahepeale. 
Üks asi, mis Sho netist leidis ja ma kohe tahtsin ära proovida. Sest kõik, mida sa netist leiad, tuleb kindlasti kodus järele teha. 
 Kõikidel IKEA asjadel on kokkupanemisjuhend. Ka piparkoogimajal.

Eelmised olid pühapäeva pildid. 
Edasi on jõululaupäeva ehk esmaspäeva pildid ehk minu suur söömaaeg. 
 Ma mängin toiduga. Mõned jaapani toidud teevad neba-neba. Ehk et on limased. Näiteks see mugul.
Mul võttis kokkamine poolteist rahulikku päeva. Koos puljongiteo ja dashiteo ja värkidega.
 Asjad ootel. See pott ehk nabe on üks hubasemaid asju mu meelest.
 Sho vanemad tulid ja olid elevil ja põnevil ja piilusid, mis ma köögis teen. Ma olin rahulikus rütmis sisuliselt terve päeva ainult süüa teinud, aga ikka ei jõudnud graafikuga õigesti. 
 Sellise asja tegin. Sinna valgesse laiku, kus muidu peaks espressotass käima, käib meil sojakaste. 
Pildistamiskeskkond pole just kõige kaunim. 
 See oli teine käik. Krevetid ja veel.
 See oli kolmas käik. Need valged rõngad on kalmaar, mille me ostsime, puhastasime ja… oh elukest. Ma oleks muidu kalmaari pildi pannud ka, aga ma nägin sellel pildil kole välja, nii et ma ei pannud. 
 Aga prae-makrell pole pildile jäänud. 
 Mängin toiduga. Ei, nii teevad profid pallikesi. Mis käivad allpool oleva nabe ehk… ma ei tea, ühepajatoidu? sisse. See pott on nabe ja see toit poti sees on ka nabe. Võta nüüd siis kinni. (Võta näpust? Ühendaks need kaks fraasi: Võta nüüd siis näpust kinni.)
 Ja mina, nagu näete, olin igavesti köögis. 
Selle tordi tegi Sho isa. Meil oli muidu magustoiduks kõrvitsapuding, mille tegi Sho ja mis pole ka pildile jäänud. 
Sho vanemad röökisid vaimustusest. Ei, nad ei röökinud. Aga nad olid totaalses vaimustuses. Sho oli ka totaalses vaimustuses. Tema vaimustust ma usun. Sho ütles, et nad õppisid taaskord, kui oluline on jaapani toite korralikult lahkelt valmistada. Et siis saab tavalisest maitsest suurepärane maitse. Terve õhtu nurrusin rõõmust, et mul kõik lihtsalt nii hästi välja tuli.
Ma tean, ma käin lihtsalt nii heas kokakoolis. 
Ma pole vist rääkinud. Kohe keisri kodu ääres on üks uhke maja, kus on palju uhkeid restorane ja nende restoranide peakokad annavad tunde selle maja keldrikorrusel, kerjustele. EI. Aga keldrikorrusel siiski.
Üks mu õpetaja and is näiteks just raamatu välja, mis räägib aastavahetuse pidusöögist. Terve raamat räägib sellest, kuidas teha üht umbes sellist kolme-korruselist toitu. Kui guugeldate “osechi”, tuleb veel ilusaid pilte.
Ühe elemendi jaoks ühes karbikeses on raamatus mitu lehekülge, koos seletustega ja laiendavate jutukestega sellest, kuidas jaapani toiduga ikka asjad on või ei ole.
Ta on kift õpetaja. 
Tunnis räägib ka, kuidas jaapani toiduga asjad ikka on või ei ole. Esineb avaldutega, et: aga vaadake lehma ja sea silmi. Need on nii lahked silmad, et nende liha lihtsalt peab olema maitsev. 
Tegelikult ta esineb väga paljude avaldustega, mis nii absurdselt ei kõla, vaid on väga õpetlikud.

nali

Isa rääkis sellise nalja:

Kunagi kandis ajaleht Postimees nime Edasi ja oli ilge defka, seda ei saand ei tellida ega osta.
Ja üks mees siis ühel päeval ostis putkast, pani raha leti peale ja võttis lehe, aga kogemata võttis kaks.
Kioskitädi märkas seda, pistis pea putkaluugist välja ja lausus heleda ja kõva häälega
Edasi-tagasi
Edasi-tagasi

mereteemadel

Kas nüüd on juba hilja merebioloogiks hakata?
Ah, ma ei tea… Mul oli vaja, tähendab mul paluti teha üks nimekiri teadlaste ja nende ajakohaste kontaktandmetega, mis tähendas, et googeldasin neist igaüht ja polnud mitte üht, kes oleks olnud mõttetu. 
Kõik olid nagu supermanid. Üks teiste, võrdsete seas, oli Barbara Block, kes TED’is tuunikaladest loengut peab. Sa pead olema inspireeriv, et TEDis loengut pidada. Järelikult on ta inspireeriv. Dämit.
Ja ma mõtlen, et äkki ma magasin midagi maha. Äkki ma oleks pidanud ikka olema… mis sõna see on…. sihikindel? Aga ma pole isegi mitte mõelnud merebioloogiast enne, kui, ütleme…. Ah, tegelikult ma ikka olen mõelnud merebioloogiast, aga pole huvitatud olnud. 
Mulle tundub, et kui inimene tahaks end ideaalselt harida, siis ta peaks minema ülikooli kõigepealt reaal-alale ja seejärel peaks minema humanitaar-alale. Ainult üks või teine ei tee head ja humanitaar enne reaali oleks valepidi – kõigepealt õpi maailma ja siis õpi seda mõtestama, mitte et kõigepealt õpid mõtestama (mida?) ja siis õpid maailma.

Igatahes ma natuke mängisin mõttega, et läheks mereteadlaseks, aga siis tuli mulle meelde see tormine laevasõit Helsingi ja Tallinna vahel, mis oli lihtsalt kohutav. 
Ühtlasi, mida vähem ma pean kokku puutuma matemaatika, keemia, füüsika, bioloogiaga, seda rohkem arvan ma, et see ei olegi üle mõistuse keeruline ja küll ma hakkama saaks.
Tegelikult piisaks küllap ühest ainsamast sissejuhatavast loengust, et ma pastaka nurka viskaks.

Tuunikaladest rääkides, siis ma teen jõuluõhtul Shole ja tema vanematele super-roa, jaapani viiekäigulise õhtusöögi. Viienda käigu eest hoolitseb küll Sho. 
Ma olen seda juba nädalaid planeerinud. (Ja ma ei planeeri midagi kunagi nädalaid, kõige vähem õhtusöögimenüüsid.) Mul on poenimekiri, mis juba katab terve A4 lehekülje, aga pole veel täielik.  Ma valmistan skeeme, et millised ettevalmistused tuleb teha eelmisel päeval (lisaks poeskäigule muidugi) ja millised sama päeva hommikul, lõuna-ajal ja vahetult enne külaliste saabumist. Ja milline on läbiviidavate liigutuste seeria siis, kui külalised juba söövad. 
Aga esimeseks käiguks on sashimi ehk toores kala ja muidugi ma kasutan tuunikala, sest see on maitsev.
Kuidas teie sellesse probleemi suhtute, öelge. 
Probleem on selline: ma tean juba ammuilma, et tuunikala on ohustatud liik ja ma tahaks teha enda poolt selle heaks, et ta välja ei sureks.
Aga poeleti ees seistes ma näen punast tuunikalaliha ja mõtlen: aga see kala on juba surnud. Selle söömata jätmine oleks hoopis raiskamine. See tähendaks, et kala on surnud täiesti mõttetut surma.

Seejuures ei piisa mulle teadmisest, et tuunikala enam maapeal-veepeal ei ole, aga vähemalt MINA pole selles süüdi.
Eesmärk võiks ikka olla kala allesjäämine, muidu pole ju mõtet.

Samuti on kõikvõimalike nahkesemetega, eksole. Või lihaga või liha-asemel-sojaga, mis head öko-nägu teeb, aga siis vihmametsadega selga pussitab.
Või kiir-moega või… Tegu on juba tehtud ja riie on juba poes ja keegi ju ei tee statistikat: ahaa, see blond tüdruk vaatas seda kampsunit, kirtsutas nina ja jättis demonstratiivselt ostmata. Kohe saadame raporti Bangladeshi ja palume järgmises kvartalis ühe kampsuni vähem valmistada. Ei. Liigsed kampsunid lähevad lihtsalt hävitamisele. Ja kellele see hea on?
Samuti pole rahuldavad mõtted, et “muutus algab iseendast” ja “veepiiskadest ju ookean moodustabki”. Aga teate. Ookeanis on liiga palju ignorantseid veepiisku.
Muidugi ei tasu ise probleemi veel suuremaks teha, kui ta on. Minna tuunikalajahile, õigustades, et niikuinii kõik lähevad või prügi maha loopimine, öeldes, et maa on prügi täis ja kõik ju loobivad, oleks probleemile kaasa aitamine, samas, kui surnud kala poeletil ei suurenda ju probleemi, ütleb minu mõtteloogika, aga ei vähenda ka.

Vaielge vastu. 

Ja ma pole üldse seda usku, nagu need 21. detsembri õiekesed, kes arvavad, et midagi küll ei plahvata, aga klõps käib ära ja kogu inimkond – kõik inimesed – saavad heaks.
Inimesed ei saa kunagi heaks, olgu kuupäev mis tahes. Heaks ehk teadlikuks ja osavõtvaks ja otsustavaks. Tähendab, inimesed jäävad alati ignorantseks. See lihtsalt on nii. Ma tean, sest ma tean. 
Muuseas, tahaks teada, et millal järgmine maailmalõpp tuleb. Kaua on vaba aega hingata jäänud. Eelmine oli mu mäletamist mööda aastal 2000. Tänasega saab 2012. aasta oma mööda. Järgmine on Jehoova tunnistajate oma? Aga neil vist konkreetset kuupäeva ei ole. Lihtsalt, et kohe nüüd varsti kohe NÜÜD. Või on veel teisigi maailmalõppe?
Aga jah. Ma ei oska enda jaoks ökokäitumis-probleemi lahendada, sest kõik tundub mõttetu. Ideid?

Ken Robinson tsiteeris kedagi, kes ütles, et kui maailmast kaoksid kõik putukad, saaks see planeedile hukatuslikuks. Kui kaoks kogu inimkond, siis läheks kõik õitsele.

Ja QI’s oli hea küsimus: Mis on ühist sellel Islandi vulkaanil, mis hiljuti tossu välja ajades Euroopa lennuliikluse segi ajas ja Mongoli impeeriumi loojal Tshingis-khaanil?

Vastus:
Kuigi vulkaan purskas välja tohutul hulgal süsihappegaasi, jäi ära nii palju lennureise, et kokkuvõttes paiskus õhku ikka vähem paha gaasi, kui siis, kui lennud tavalise graafiku järgi toimunud oleks.
Tshingis-khaan tappis aga oma vallutustel nii tohutult massiliselt inimesi, et terved maa-alad jäid tühjaks, põllud jäid sööti, aga loodus läks õitsele ja metsad hakkasid uuesti vohama. 

Võta näpust.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma ei saa üldse aru, mida “võta näpust” tähendab.

Aga teadmine, et kõige ökom tegu oleks enesetapp teha, nagu ka ei aita. Kui mõni seda ideed liiga tõsiselt võtab ja mõtleb, et veel parem oleks maailm päästa nii, et endaga veel kümneid-sadu-tuhandeid inimesi “kaasa” võtta, saab uue Bondi filmi.
Seejuures on kõige-kõige olulisem, inimkonna eksistentsi fundamentaal-küsimus: Kas me tõesti vajame veel üht Bondi filmi? Või oleks uus Mission Impossible etem?