jaapani jõul

Sho ütles, et ta luges mingist foorumist ühe poisi probleemi. Too oli hädas oma välismaa tüdruksõbraga, kes oli öelnud talle: Anna mulle üks mõistlik põhjus, miks ma peaksin jõulu puhul minema sinuga deidile, et siis pärast armuhotellis seksida. Kui ära põhjendad, siis olen nõus. 
Nii pöördub poiss foorumisse, sest ta tõesti ei leia ühtki mõistlikku põhjust, miks deit ja seks hotellis jaapani jõulutraditsiooni moodustavad. 
Foorumlased ka vabandasid: tõesti ei oska põhjust välja mõelda. 
Nii et meil oli ebatraditsiooniline jaapani jõul ehk traditsiooniline Eesti jõul, kuigi sõime jaapani toitu (mis oli totaalne edulugu). Aga päev enne tegime Dushyanthaga piparkooke. 
Pildid:
Minu tehtud taigen. Ma algul mõtlesin, et ei tee ja ostsime IKEAst piparkoogimajakese. Aga siis mõtlesin, et tahan ikka proovida ise teha, sest ma polnud kunagi ise tainast teinud. Natuke hele tuli, aga maitse ja struktuur kõik õige. 
 Pool on veel külmikus alles, ei tea mida teha. 
Oleks ma taignateol Sho appi võtnud, oleks see palju tumedam tulnud, sest, nagu hiljem selgus, Sho on suhkru sulatamise proff.
Dushyantha.
Täiega profilt sulatatud suhkur.
 Vahepeale. 
Üks asi, mis Sho netist leidis ja ma kohe tahtsin ära proovida. Sest kõik, mida sa netist leiad, tuleb kindlasti kodus järele teha. 
 Kõikidel IKEA asjadel on kokkupanemisjuhend. Ka piparkoogimajal.

Eelmised olid pühapäeva pildid. 
Edasi on jõululaupäeva ehk esmaspäeva pildid ehk minu suur söömaaeg. 
 Ma mängin toiduga. Mõned jaapani toidud teevad neba-neba. Ehk et on limased. Näiteks see mugul.
Mul võttis kokkamine poolteist rahulikku päeva. Koos puljongiteo ja dashiteo ja värkidega.
 Asjad ootel. See pott ehk nabe on üks hubasemaid asju mu meelest.
 Sho vanemad tulid ja olid elevil ja põnevil ja piilusid, mis ma köögis teen. Ma olin rahulikus rütmis sisuliselt terve päeva ainult süüa teinud, aga ikka ei jõudnud graafikuga õigesti. 
 Sellise asja tegin. Sinna valgesse laiku, kus muidu peaks espressotass käima, käib meil sojakaste. 
Pildistamiskeskkond pole just kõige kaunim. 
 See oli teine käik. Krevetid ja veel.
 See oli kolmas käik. Need valged rõngad on kalmaar, mille me ostsime, puhastasime ja… oh elukest. Ma oleks muidu kalmaari pildi pannud ka, aga ma nägin sellel pildil kole välja, nii et ma ei pannud. 
 Aga prae-makrell pole pildile jäänud. 
 Mängin toiduga. Ei, nii teevad profid pallikesi. Mis käivad allpool oleva nabe ehk… ma ei tea, ühepajatoidu? sisse. See pott on nabe ja see toit poti sees on ka nabe. Võta nüüd siis kinni. (Võta näpust? Ühendaks need kaks fraasi: Võta nüüd siis näpust kinni.)
 Ja mina, nagu näete, olin igavesti köögis. 
Selle tordi tegi Sho isa. Meil oli muidu magustoiduks kõrvitsapuding, mille tegi Sho ja mis pole ka pildile jäänud. 
Sho vanemad röökisid vaimustusest. Ei, nad ei röökinud. Aga nad olid totaalses vaimustuses. Sho oli ka totaalses vaimustuses. Tema vaimustust ma usun. Sho ütles, et nad õppisid taaskord, kui oluline on jaapani toite korralikult lahkelt valmistada. Et siis saab tavalisest maitsest suurepärane maitse. Terve õhtu nurrusin rõõmust, et mul kõik lihtsalt nii hästi välja tuli.
Ma tean, ma käin lihtsalt nii heas kokakoolis. 
Ma pole vist rääkinud. Kohe keisri kodu ääres on üks uhke maja, kus on palju uhkeid restorane ja nende restoranide peakokad annavad tunde selle maja keldrikorrusel, kerjustele. EI. Aga keldrikorrusel siiski.
Üks mu õpetaja and is näiteks just raamatu välja, mis räägib aastavahetuse pidusöögist. Terve raamat räägib sellest, kuidas teha üht umbes sellist kolme-korruselist toitu. Kui guugeldate “osechi”, tuleb veel ilusaid pilte.
Ühe elemendi jaoks ühes karbikeses on raamatus mitu lehekülge, koos seletustega ja laiendavate jutukestega sellest, kuidas jaapani toiduga ikka asjad on või ei ole.
Ta on kift õpetaja. 
Tunnis räägib ka, kuidas jaapani toiduga asjad ikka on või ei ole. Esineb avaldutega, et: aga vaadake lehma ja sea silmi. Need on nii lahked silmad, et nende liha lihtsalt peab olema maitsev. 
Tegelikult ta esineb väga paljude avaldustega, mis nii absurdselt ei kõla, vaid on väga õpetlikud.

nali

Isa rääkis sellise nalja:

Kunagi kandis ajaleht Postimees nime Edasi ja oli ilge defka, seda ei saand ei tellida ega osta.
Ja üks mees siis ühel päeval ostis putkast, pani raha leti peale ja võttis lehe, aga kogemata võttis kaks.
Kioskitädi märkas seda, pistis pea putkaluugist välja ja lausus heleda ja kõva häälega
Edasi-tagasi
Edasi-tagasi

mereteemadel

Kas nüüd on juba hilja merebioloogiks hakata?
Ah, ma ei tea… Mul oli vaja, tähendab mul paluti teha üks nimekiri teadlaste ja nende ajakohaste kontaktandmetega, mis tähendas, et googeldasin neist igaüht ja polnud mitte üht, kes oleks olnud mõttetu. 
Kõik olid nagu supermanid. Üks teiste, võrdsete seas, oli Barbara Block, kes TED’is tuunikaladest loengut peab. Sa pead olema inspireeriv, et TEDis loengut pidada. Järelikult on ta inspireeriv. Dämit.
Ja ma mõtlen, et äkki ma magasin midagi maha. Äkki ma oleks pidanud ikka olema… mis sõna see on…. sihikindel? Aga ma pole isegi mitte mõelnud merebioloogiast enne, kui, ütleme…. Ah, tegelikult ma ikka olen mõelnud merebioloogiast, aga pole huvitatud olnud. 
Mulle tundub, et kui inimene tahaks end ideaalselt harida, siis ta peaks minema ülikooli kõigepealt reaal-alale ja seejärel peaks minema humanitaar-alale. Ainult üks või teine ei tee head ja humanitaar enne reaali oleks valepidi – kõigepealt õpi maailma ja siis õpi seda mõtestama, mitte et kõigepealt õpid mõtestama (mida?) ja siis õpid maailma.

Igatahes ma natuke mängisin mõttega, et läheks mereteadlaseks, aga siis tuli mulle meelde see tormine laevasõit Helsingi ja Tallinna vahel, mis oli lihtsalt kohutav. 
Ühtlasi, mida vähem ma pean kokku puutuma matemaatika, keemia, füüsika, bioloogiaga, seda rohkem arvan ma, et see ei olegi üle mõistuse keeruline ja küll ma hakkama saaks.
Tegelikult piisaks küllap ühest ainsamast sissejuhatavast loengust, et ma pastaka nurka viskaks.

Tuunikaladest rääkides, siis ma teen jõuluõhtul Shole ja tema vanematele super-roa, jaapani viiekäigulise õhtusöögi. Viienda käigu eest hoolitseb küll Sho. 
Ma olen seda juba nädalaid planeerinud. (Ja ma ei planeeri midagi kunagi nädalaid, kõige vähem õhtusöögimenüüsid.) Mul on poenimekiri, mis juba katab terve A4 lehekülje, aga pole veel täielik.  Ma valmistan skeeme, et millised ettevalmistused tuleb teha eelmisel päeval (lisaks poeskäigule muidugi) ja millised sama päeva hommikul, lõuna-ajal ja vahetult enne külaliste saabumist. Ja milline on läbiviidavate liigutuste seeria siis, kui külalised juba söövad. 
Aga esimeseks käiguks on sashimi ehk toores kala ja muidugi ma kasutan tuunikala, sest see on maitsev.
Kuidas teie sellesse probleemi suhtute, öelge. 
Probleem on selline: ma tean juba ammuilma, et tuunikala on ohustatud liik ja ma tahaks teha enda poolt selle heaks, et ta välja ei sureks.
Aga poeleti ees seistes ma näen punast tuunikalaliha ja mõtlen: aga see kala on juba surnud. Selle söömata jätmine oleks hoopis raiskamine. See tähendaks, et kala on surnud täiesti mõttetut surma.

Seejuures ei piisa mulle teadmisest, et tuunikala enam maapeal-veepeal ei ole, aga vähemalt MINA pole selles süüdi.
Eesmärk võiks ikka olla kala allesjäämine, muidu pole ju mõtet.

Samuti on kõikvõimalike nahkesemetega, eksole. Või lihaga või liha-asemel-sojaga, mis head öko-nägu teeb, aga siis vihmametsadega selga pussitab.
Või kiir-moega või… Tegu on juba tehtud ja riie on juba poes ja keegi ju ei tee statistikat: ahaa, see blond tüdruk vaatas seda kampsunit, kirtsutas nina ja jättis demonstratiivselt ostmata. Kohe saadame raporti Bangladeshi ja palume järgmises kvartalis ühe kampsuni vähem valmistada. Ei. Liigsed kampsunid lähevad lihtsalt hävitamisele. Ja kellele see hea on?
Samuti pole rahuldavad mõtted, et “muutus algab iseendast” ja “veepiiskadest ju ookean moodustabki”. Aga teate. Ookeanis on liiga palju ignorantseid veepiisku.
Muidugi ei tasu ise probleemi veel suuremaks teha, kui ta on. Minna tuunikalajahile, õigustades, et niikuinii kõik lähevad või prügi maha loopimine, öeldes, et maa on prügi täis ja kõik ju loobivad, oleks probleemile kaasa aitamine, samas, kui surnud kala poeletil ei suurenda ju probleemi, ütleb minu mõtteloogika, aga ei vähenda ka.

Vaielge vastu. 

Ja ma pole üldse seda usku, nagu need 21. detsembri õiekesed, kes arvavad, et midagi küll ei plahvata, aga klõps käib ära ja kogu inimkond – kõik inimesed – saavad heaks.
Inimesed ei saa kunagi heaks, olgu kuupäev mis tahes. Heaks ehk teadlikuks ja osavõtvaks ja otsustavaks. Tähendab, inimesed jäävad alati ignorantseks. See lihtsalt on nii. Ma tean, sest ma tean. 
Muuseas, tahaks teada, et millal järgmine maailmalõpp tuleb. Kaua on vaba aega hingata jäänud. Eelmine oli mu mäletamist mööda aastal 2000. Tänasega saab 2012. aasta oma mööda. Järgmine on Jehoova tunnistajate oma? Aga neil vist konkreetset kuupäeva ei ole. Lihtsalt, et kohe nüüd varsti kohe NÜÜD. Või on veel teisigi maailmalõppe?
Aga jah. Ma ei oska enda jaoks ökokäitumis-probleemi lahendada, sest kõik tundub mõttetu. Ideid?

Ken Robinson tsiteeris kedagi, kes ütles, et kui maailmast kaoksid kõik putukad, saaks see planeedile hukatuslikuks. Kui kaoks kogu inimkond, siis läheks kõik õitsele.

Ja QI’s oli hea küsimus: Mis on ühist sellel Islandi vulkaanil, mis hiljuti tossu välja ajades Euroopa lennuliikluse segi ajas ja Mongoli impeeriumi loojal Tshingis-khaanil?

Vastus:
Kuigi vulkaan purskas välja tohutul hulgal süsihappegaasi, jäi ära nii palju lennureise, et kokkuvõttes paiskus õhku ikka vähem paha gaasi, kui siis, kui lennud tavalise graafiku järgi toimunud oleks.
Tshingis-khaan tappis aga oma vallutustel nii tohutult massiliselt inimesi, et terved maa-alad jäid tühjaks, põllud jäid sööti, aga loodus läks õitsele ja metsad hakkasid uuesti vohama. 

Võta näpust.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma ei saa üldse aru, mida “võta näpust” tähendab.

Aga teadmine, et kõige ökom tegu oleks enesetapp teha, nagu ka ei aita. Kui mõni seda ideed liiga tõsiselt võtab ja mõtleb, et veel parem oleks maailm päästa nii, et endaga veel kümneid-sadu-tuhandeid inimesi “kaasa” võtta, saab uue Bondi filmi.
Seejuures on kõige-kõige olulisem, inimkonna eksistentsi fundamentaal-küsimus: Kas me tõesti vajame veel üht Bondi filmi? Või oleks uus Mission Impossible etem?

muusikahuumor

Ma nüüd ei saa üle muusikahuumori teemast.
Arendan siin vaikselt oma muusikahuumori valemit, vaadet muusikalisele huumorile, sest mul pole täna muud elu, ja see kõlab nii: 
kõigepealt tuleb luua (sõnadega) kontekst, nii et muusikat kuulates noodid ise naerma ajaks. Mitte vastupidi. 
Kontekst on muidugi kõiksuguse nalja alus, aga.
Aga muusikanalja näide Tim Minchinilt. (Ükskõik, kas teile ropp huumor meeldib või ei meeldi üldse, tegemist on tehnilise näitega.) 
Minu meelest on kõva sõna, et armastuslaulus täispuhutava nuku vastu on klaverisoolos esinevad sekundid (need kõrvuti valged klahvid ehk see kõrva kriipiv ebakõla) naljakad. 
Vaat see see on, see muusikahuumor.

uneharidus

Mul oli täna hariv unenägu. 
Unes keegi küsis minult: Kus oligi see Machu Picchusse viiv inkade rada? (Unes küsis, kus on inca trail, sest ma ei teadnud, kuidas seda eesti keeles öelda. Siiani ei tea.) Ja ma vastasin: Kas see polnud mitte Mehhikos?
Aga ise mõtlesin, unes, et äkki mul ei ole ikka õigus. Igaks juhuks, unes, võtsin google maps’i ette ja otsisin ja leidsin, et inca trail on hoopis Peruus. 
Ärgates mõtlesin, kas tõesti, ja võtsin igaks juhuks google mapsi ette.  Ja oligi. Nii et ma tegelen unes enese harimisega. Ööülikool või miskit. 
Mul täna ei õnnestu kuidagi asjalik olla. Selle võib ajada viiruse süüks, kellega ma laupäeval võitlesin, aga ma arvan, et eelkõige on see siiski minu küündimatus olla võimekas inimene. 
Vaatasin Bill Bailey “Remarkable Guide to the Orchestra“, aga ma ei tea, mis mul viga on, et see mu täitsa külmaks jättis. Sellel oli palju potentsiaali, mis ei realiseerunud, tundub. Sest kohati natuke naljakat, aga suht juhuslikku teksti kurva-rõõmsa-kurjakuulutava-kerglase orkestrimuusika taustaks rääkida oskaksin ma isegi. Alles eile mängisin ma kitarril oma nelja duuri (vt i want you) ja improviseerisin selle peale Jaapani päevapoliitilis-satiirilisi laulutekste, kuni Sho mõtles, millist parteid valida. 
Ühesõnaga, mind jättis külmaks, aga paljusid võtab kuumaks, nii et ma igaks juhuks linkisin ikka. 
Aga minu meelest on näiteks Tim Minchin’i show intro “I am so fucking rock” ka erinevate pillidega ja muusika-huumori teemast, aga palju paremini välja kukkunud. See oli jumalavallatu võrdlus ehk, sest orkestri-show’sse on kõvasti rohkem panustatud.  
Minchinist rääkides, siis tema 9-minutine rütmipoeem “Storm” on väga kõva. 

uus tuba

Blogger võttis mõistuse pähe ja lubab nüüd mul fotosid laadida. 

 See on kõige parem kütmismasin. Teeb kiiresti väga soojaks ja õhk ei lähe nõmedaks, nagu õhukonditsioneeriga.

 Meie uus tuba ja mina, lõdva randmega oma nelja duuri harjutamas.

 Uus tuba ja mänd, mille me siiski suutsime ära tappa. Täitsa lõpp, kui kiiresti üks mänd surra võib, kui talle miski ei meeldi. (Mina näiteks.)

 Käisime ühes pühamus, kuhu ikka minnakse, kui lapsi tahetakse saada. (Mitte seepärast ei läinud.)
Alumisel pildil on soovid, tavaliselt, et sünniks ilus terve laps. Aga keegi on sinna pannud ka oma aluspüksid, kilekotti.

Selliseid asju sööme.

lapsepõlv

Üks tähelepanek veel. Ma ei tea, kas see on vananemisega seotud või millega, aga mulle vanasti tundus, et mul pole eriti mälestusi.
Hea on, kui on blogi ja kui paned asjad kirja blogisse või päevikusse, siis on pärast ka meeles, aga ma mõtlen lapsepõlvemälestusi.

Aga nüüd tuleb järjest meelde mingeid asju. 

Ehk on see vananemisega seotud, mõtlen seepärast, et näiteks vanaema räägib koguaeg oma lapsepõlve-mälestusi ja asju ja ma mõtlen, et kuidas ta neid asju mäletab.
Aga ehk ta polegi neid asju algusest peale mäletanud, vaid need on talle vahepeal meelde tulnud? Kas võib olla?

Eile, näiteks, kui Sho koju tuli, siis me hakkasime rääkima ämblikest ja tema viitas, et ma ei salli ämblikke. Et kui ma mõnd näen, siis ma tahan ta kohe õue vabastada.

Ma ütlesin: On the contrary, my man, ma olen olnud täielik ämblikuarmastaja.
Sest mul tuli meelde lapsepõlvest, kuidas me K’ga maja taga heinamaal ringi jooksime. Meil oli purk ja me püüdsime heinamaa ämblikke, et neid siis ära kodustada.
Me palvetasime heinamaal jumala poole: palun, jumal, tee nii, et ma leiaks veel ühe ämbliku!

Ja siis läksime koju, purk ämblikega kaenlas. Pesa oli ka neile purgis – rohtu ja kive ja mida iganes.

Ja nüüd ma mõtlen, et lapsevanema elu on ikka rets küll.
“Emme-issi, ma tõin purgitäie ämblikuid meile koduloomaks.”
“Okei, lapsuke.”
Üks hetk neid ämblikuid enam purgis polnud.

Igatahes ütlesin Sho’le: HAA! Ära ütle, et ma ämblikke ei salli. Minu elu tõestab vastupidist. Kas sina oled ämblikke purgis pidanud või nende nimel jumalat palunud, ah?
Sho ei olnud.
Ja ma jätkasin: Enamgi veel, Sho! Ma armastan kõiki koduloomi.
Kunagi meil oli hiir. Me avastasime ta niiviisi, et ma mängisin oma toas ja järsku kuulen krõbinat.

See on jõululugu, muide.

Nii, mängin jõulu aegu oma toas ja järsku kuulen krõbinat, nagu keegi püüaks hambad sisse lüüa mingisse väga kõvasse pipakooki. 

Vaatan, kus see heli tuleb. See tuleb nurgast, kus tõepoolest on maas üks väga kuiv ja kõva piparkook ja üks hall hiireke järab seda kõigest  väest. 
Panime hiirele nimeks Ferdinand ja söötsime teda edaspidi tihti. Ta muutus järjest julgemaks koduhiireks.
Kuni ükskord tuikus Ferdinand me köögipõrandale hüvasti jätma ja siis kukkus surnult maha. 
Me korterelamu naabrid vist ei armastanud Ferdinandi nii palju, kui meie armastasime ja ehk andsid mürki või midagi. 
Ma nutsin haledalt ja kaua.

Beat that! ütlesin Shole. 
Tegelikult me ei räägi inglise keeles, aga praegu kirja pannes tunduvad ingliskeelsed fraasid coolid öelda. Inglise keel on tänapäeva ladina, ergo seda kõnes kasutada on boss ja kindlasti loob see lugejate viharinde. 
Kõige kurvem on lugeda neid ingliskeelseid fraase, millele on täiesti kattuva tähendusväljaga eestikeelne vaste olemas. Näiteks “käisime door-to-door”. Miks? Ukselt-uksele on see sõna.
Ja kui keegi ütleb “Literally”. Eriti, kui ta ütleb umbes nii, et ma literally kõikusin elu ja surma vahel. Kuidas sa seda teed, palun, sõna otseses mõttes?
See selleks. 
Siis Sho ütles, et hiired on rõvedad. (Jaapanlasd ei tee suurt vahet rotil ja hiirel, nii et ma pean seletama, et ma ei söötnud kodus suurt nahksaba, vaid pisikest hamstri moodi Ferdinandi.)
Ja kui sabadest juba rääkida, siis miks on nahksabaga loomake rõve, samas kui muidu väga sarnane, aga koheva sabaga oravake, on numminummi, ah?
Sho täpsustas: aga ta oli hall, onju. Hamstrid on pruunid või mustad või valged.
Ma ütlesin: Sa rassist!
(Siis me lõkerdasime natuke aega niisama naerda.)
Ise oled rassist, ütles Sho. Mis prussakal viga on? Nad on ka koduloomad, nagu hiired, ja umbes sama suured. Neil on vahvad tundlad. (Ta tegi sõrmed tundlaks.) Miks sa prussakaid ei armasta? Sest nad pole karvased? 
Aga-aga hiired nagistavad armastasti piparkoogi kallal, ütlesin. 
Prussakad nagistavad ka, ütles Sho.
Ai ma tean seda naginat, see on maailma kõige rõvedam asi. Seda pole võibolla isegi olemas, aga see heli hakkab kõrvus kõlama, kui üht prussakat näed. 
Ehk siis, mulle tulevad lapsepõlvest asjad meelde. 

heameel

Mmmmmmm ma ei tea. 
Mulle meeldib, et aeg on. 
See kohmakas ja vaieldav sõnastus asendab lauset: “Mulle meeldib, et ma vananen.” 
Vanasti olin ma kümnene ja siis juba üheteistkümnene ja selgelt palju vanem ja arenenenenum, rääkimata siis viieteistkümnest-kuueteistkümnest. 
Kuigi ma nägin koguaeg välja nagu kaheksane.
Vanemad ei ostnud mulle tükk aega bussipiletit, väites neile, kes küsisid, et ma olen kuuene. 
Aga nüüd on lood nõnda, et ma tõesti enam ei kasva, vaid vananen. 
Järgmisel nädalal on mul sünnipäev ja ma praegu, poole jutu pealt, saan aru, et see on ajakohane teema.
Eakohane.
Tähendab, ma tahan märkida üles mõned tähelepanekud. 
Üks. (Etteruttavalt: ainult üks tähelepanek ongi.)
Ma kujutasin ette, et ma küll saan targemaks, “kogenenenenumaks”, aga ma ei kujutanud ette, et mu iseloom muutub. Aga mu iseloom on muutunud küll. 
Kindlasti mitte põhijoontes, aga siiski olulistes. 
Näiteks, kui ma väike olin (24 ja 14 ja 4), siis olin ma nii. Kui tuli mingi hea asi, näiteks võimalus midagi suurepärast teha, a’la Jaapanisse või mujale väljamaale reisida või kuskile kooli põnevale erialale sisse astuda või mida iganes ma piisavalt erutavaks pidasin – siis ma mõtlesin, et see on just minu jaoks ja kogu maailm kollaboreerib selle nimel, et ma saaks seda, mida ma tahan. Ja kui miskit sellist mu silma ette jääb, siis on see saatus ja minu plaan A ja B ja C. Varuvariante pole vaja. 
Ja sain ka.
Aga nüüd on nii, et isegi, kui on hea asi, siis ma rõõmustan küll, aga kõhklen ja pigem ei hakka…
Ema ütleb: mis seljataga, see saatus. 
Ütleb siis, kui lohutab. 
Aga tõsi, seljataga on saatus, aga tulevikus seda küll kirjas pole, nii et kollaboreeriva maailma idee ei ole minu teema. (Jätame selle TEGELIKULT-aeg-pole-lineaarne-jutu teiseks korraks.)
Ma ei tea, kas tulemus on sama ja asi on ainult enesetundes või on tõesti hoopis nii, et kui ma mõtlen, et see või too asi on mu saatus, siis ma saavutan selle tõenäolisemalt. (Ma tean, oli raamat “Secret” või “The Secret” ja siis kõik need teised raamatud, kus jutt ühte auku käib. Teevad egole pai ja patsu patsu ja kinnitavad üle, nagu horoskoobidki, et just sina saad selle, mida sa tahad. Ambur, oled see eriline tüdruk, kes võtab ikka selle noole ja küll ta ikka sihib kaugele ja vaat tababki märki. 
Ui tõesti-tõesti ma sihin ikka alati kaugele ja alati ikka taban märki, ma ütli ma ütli. Küll ma olen üks sihikindel tüdruk, kui ma juba detsembri keskel sündisin.
Kas ma tõesti pean ainult selleks, et mul asjad paremini välja kukuksid, end maailma nabana tundma? Loodan, et ei.
Iseloomu-muutuse näide:
Ma nüüd käin tööl, teine töönädal lõppes. (Ma käin kolm päeva nädalas, seepärast.)
Töö on Tokyo Ülikoolis, mis on Jaapanis magic word. Ümber on suurepärased inimesed. Tohutult lahked veel. Mul on Tokyo Ülikooli logoga visiitkaart. (Miskipärast oli mulle tohutult oluline saada visiitkaart, sest ma tundsin end eikellegina ilma selleta. Ja nüüd on mul Tokyo Ülikooli oma, täiesti legaalne magic word card.)  
Ja töö sisu on suurepärane. Hoolin sellest, mille nimel ja tean, kuidas. Ideid on. 
Õhkkond on vaba. Kiidetakse. Jaanuaris lähen reisule Tohoku piirkonda.
Raha saan parasjagu, et kevadel õppelaen ära maksta (mööndustega – ma ei puutu oma pangakontot enne kevadet). Tegelikult saan vähe raha, aga mittte nii vähe, kui kartsin. Ja arvestades, et kõik ülejäänu on nii suurepärane, ei ole rahast mõtet mõeldagi. 
Töökoht on kahe tunni kaugusel kodust – tegelikult isegi natuke kaugemal. Aga ma hängin netis või loen raamatut või mõtlen. Arvestades minu lähiminevikku, oleks puhas silmakirjalikkus väita, et need neli tundi mu päevas netis surfamiseks liiga väärtuslikud on. Raamatu lugemisest rääkimata.
Mõtlemisaeg on oluline. 
Esimest korda elus sain aega mõtlemiseks, kui keskkooli läksin. Siis hakkasin bussiga käima ja igal hommikul oli oma pool tundi aega mõelda ja õhtul veel pool tundi. 
Põhikoolis oli otse voodist jalgsi kümme minutit koolipinki. 
Aga jutt käis iseloomust. 
Iva on selles, et ma olen leebelt rõõmus. Ma pole hurraaa-ma-olen-kunn-rõõmus (varasem mina oleks olnud). Mul on hea meel ja kõik. 
Ma ütlen, iseloom on muutunud. 
Mul ei ole enam depressiooni, nii et see pole see. Võib-olla on see depressiooni tüsistus. 
Teised asjad on vananedes ka toredad. Väikelapsel on asjad must-valged ja hea-halvad ja õige-valed. Ja muidugi kõik teavad, et edasi läheb asi segasemaks ja segasemaks ja.  (Kui Sul ei lähe, siis…)
Aga ma rõõmustan selle üle, et läheb veel segasemaks, kui ma arvasin. Olen ma fantaasiavaene või mis, aga kujutlus ei tule järele sellele reaalsusele, et kui segane paik see siin tegelikult on. Selle üle on ka hea meel. 
Sho tuli koju. Hurraa-rõõm. (Kustutasin hüüumärgid ära, sest see oleks olnud liig mis liig.)

rongireportaaž

Midagi vist käärib jälle. Ärkasin kella poole kuue ajal maavärina peale üles. Seda pole ikka väga ammu olnud. Ja nüüd astusin perroonile ja kõik lõgises ja logises ja see ei olnud mitte startiv rong. Pikalt ja hirmsalt värises. 
Tavaliselt on õues kõndides või muidu linnapeal olles maavärinaid raske tunda. Aga vot see praegune…. Oh jah. 
Mul lõppes esimene töönädal. Käin nüüd kolm päeva nädalas tööl kahe tunni rongisõidu kaugusel. Aga esimese nädala põhjal on see suurepärane töö, nii et ma raha ja aega ei loe. 
No ja praegu olen teel jaapanieestlaste jõulupeole hiinakas. 
Mida veel öelda lihtsalt selleks, et öelda. Hmm. Ei midagi vist. Raporteerisin Shibuya poole suunduvast rongist. 

lahendus

Mööbeldamisega oli pea-aegu nagu selle rabarberikoogiga. 
Tahtsime tuppa kuuske tuua ja mõtlesime, kuhu seda panna. Mitte otse, aga kaude tuli mul äkkmõte. Me olime juba riided seljas ja kuuse järele minemas, kui ütlesin, et kuule, paneks teleka sinna, kus praegu diivan on ja diivani sinna, kus telekas. Põnev oleks.
Sellel korteril on peaaegu et ette nähtud, kuidas mööbel asetsema peab. Telekal on ainult üks koht. Diivan, loogish, käib teleka vastasseinas. Ja teisel pool laud söömiseks. Ma ei tulnud selle pealegi, et mõni muu lahendus selles toas mõistlik oleks. 
Nii et Sho oleks pidanud vastama: miks? 
Või: ei tea… 
Või midagi sellist. Aga ta ütles ilma mõtlemata: Okei. 
Läksime kuuske tooma. Kõik kuused olid juba surnud ja närused ja mõtlesime, et sel aastal kuuske ei tule. Aga siis leidsime ühe ainsama pisikese nunnu. 
No ja siis tulime koju ja kohe hakkasime mööblit tõstma. Aga teleka kaabel oli liiga lühike, et telekat vastasseinani vedada.
Selle asemel, et alla anda, pöörasin vindi hoopis peale ja ma ütlesin mõtlemata: Aga tõstame diivani hoopis sinna ja paneme laua sinna ja teleka siia ja… 
Ja näitasn sõrmega juhuslikesse ilmakaartesse.
See oli lihtsalt mingi sõnade rodu, mis mu suust välja tuli ja nimetissõrm kaotas ühenduse ajuga. 
Aga selle koha peal, kus oleks pidanud algama abielusõda, ütles Sho: okei. 
Siis ma vaatasin teda mõistmatul pilgul.
Aga hakkasime mööbeldama ja nüüd meil on täiega hea kodu. 
Ja ma sain aru, miks me kodus, lapsepõlvekodus, pidevalt mööbeldasime. Seepärast, et põnev oleks, et uudne oleks. 
Viimasel ajal olen pidevalt mänginud kolimismängu. Kuigi mulle see korter väga meeldib, aga tahaks nagu uut ja põnevat. Iga mõne kuu tagant võiks kolida, mõtlesin. Ma olin lihtsalt lahenduse ära unustanud.
Lahendus on mööbeldamine. 
Ma ei saa fotosid juurde panna, sest google ütleb, et olen kasutanud ära kogu fotomahu. Ma olen praegu nii segaduses, et ei teagi kohe, mida ette võtta…