Mööbeldamisega oli pea-aegu nagu selle rabarberikoogiga.
Tahtsime tuppa kuuske tuua ja mõtlesime, kuhu seda panna. Mitte otse, aga kaude tuli mul äkkmõte. Me olime juba riided seljas ja kuuse järele minemas, kui ütlesin, et kuule, paneks teleka sinna, kus praegu diivan on ja diivani sinna, kus telekas. Põnev oleks.
Sellel korteril on peaaegu et ette nähtud, kuidas mööbel asetsema peab. Telekal on ainult üks koht. Diivan, loogish, käib teleka vastasseinas. Ja teisel pool laud söömiseks. Ma ei tulnud selle pealegi, et mõni muu lahendus selles toas mõistlik oleks.
Nii et Sho oleks pidanud vastama: miks?
Või: ei tea…
Või midagi sellist. Aga ta ütles ilma mõtlemata: Okei.
Läksime kuuske tooma. Kõik kuused olid juba surnud ja närused ja mõtlesime, et sel aastal kuuske ei tule. Aga siis leidsime ühe ainsama pisikese nunnu.
No ja siis tulime koju ja kohe hakkasime mööblit tõstma. Aga teleka kaabel oli liiga lühike, et telekat vastasseinani vedada.
Selle asemel, et alla anda, pöörasin vindi hoopis peale ja ma ütlesin mõtlemata: Aga tõstame diivani hoopis sinna ja paneme laua sinna ja teleka siia ja…
Ja näitasn sõrmega juhuslikesse ilmakaartesse.
See oli lihtsalt mingi sõnade rodu, mis mu suust välja tuli ja nimetissõrm kaotas ühenduse ajuga.
Aga selle koha peal, kus oleks pidanud algama abielusõda, ütles Sho: okei.
Siis ma vaatasin teda mõistmatul pilgul.
Aga hakkasime mööbeldama ja nüüd meil on täiega hea kodu.
Ja ma sain aru, miks me kodus, lapsepõlvekodus, pidevalt mööbeldasime. Seepärast, et põnev oleks, et uudne oleks.
Viimasel ajal olen pidevalt mänginud kolimismängu. Kuigi mulle see korter väga meeldib, aga tahaks nagu uut ja põnevat. Iga mõne kuu tagant võiks kolida, mõtlesin. Ma olin lihtsalt lahenduse ära unustanud.
Lahendus on mööbeldamine.
Ma ei saa fotosid juurde panna, sest google ütleb, et olen kasutanud ära kogu fotomahu. Ma olen praegu nii segaduses, et ei teagi kohe, mida ette võtta…
maarjablogi.com 