muusikahuumor

Ma nüüd ei saa üle muusikahuumori teemast.
Arendan siin vaikselt oma muusikahuumori valemit, vaadet muusikalisele huumorile, sest mul pole täna muud elu, ja see kõlab nii: 
kõigepealt tuleb luua (sõnadega) kontekst, nii et muusikat kuulates noodid ise naerma ajaks. Mitte vastupidi. 
Kontekst on muidugi kõiksuguse nalja alus, aga.
Aga muusikanalja näide Tim Minchinilt. (Ükskõik, kas teile ropp huumor meeldib või ei meeldi üldse, tegemist on tehnilise näitega.) 
Minu meelest on kõva sõna, et armastuslaulus täispuhutava nuku vastu on klaverisoolos esinevad sekundid (need kõrvuti valged klahvid ehk see kõrva kriipiv ebakõla) naljakad. 
Vaat see see on, see muusikahuumor.

uneharidus

Mul oli täna hariv unenägu. 
Unes keegi küsis minult: Kus oligi see Machu Picchusse viiv inkade rada? (Unes küsis, kus on inca trail, sest ma ei teadnud, kuidas seda eesti keeles öelda. Siiani ei tea.) Ja ma vastasin: Kas see polnud mitte Mehhikos?
Aga ise mõtlesin, unes, et äkki mul ei ole ikka õigus. Igaks juhuks, unes, võtsin google maps’i ette ja otsisin ja leidsin, et inca trail on hoopis Peruus. 
Ärgates mõtlesin, kas tõesti, ja võtsin igaks juhuks google mapsi ette.  Ja oligi. Nii et ma tegelen unes enese harimisega. Ööülikool või miskit. 
Mul täna ei õnnestu kuidagi asjalik olla. Selle võib ajada viiruse süüks, kellega ma laupäeval võitlesin, aga ma arvan, et eelkõige on see siiski minu küündimatus olla võimekas inimene. 
Vaatasin Bill Bailey “Remarkable Guide to the Orchestra“, aga ma ei tea, mis mul viga on, et see mu täitsa külmaks jättis. Sellel oli palju potentsiaali, mis ei realiseerunud, tundub. Sest kohati natuke naljakat, aga suht juhuslikku teksti kurva-rõõmsa-kurjakuulutava-kerglase orkestrimuusika taustaks rääkida oskaksin ma isegi. Alles eile mängisin ma kitarril oma nelja duuri (vt i want you) ja improviseerisin selle peale Jaapani päevapoliitilis-satiirilisi laulutekste, kuni Sho mõtles, millist parteid valida. 
Ühesõnaga, mind jättis külmaks, aga paljusid võtab kuumaks, nii et ma igaks juhuks linkisin ikka. 
Aga minu meelest on näiteks Tim Minchin’i show intro “I am so fucking rock” ka erinevate pillidega ja muusika-huumori teemast, aga palju paremini välja kukkunud. See oli jumalavallatu võrdlus ehk, sest orkestri-show’sse on kõvasti rohkem panustatud.  
Minchinist rääkides, siis tema 9-minutine rütmipoeem “Storm” on väga kõva. 

uus tuba

Blogger võttis mõistuse pähe ja lubab nüüd mul fotosid laadida. 

 See on kõige parem kütmismasin. Teeb kiiresti väga soojaks ja õhk ei lähe nõmedaks, nagu õhukonditsioneeriga.

 Meie uus tuba ja mina, lõdva randmega oma nelja duuri harjutamas.

 Uus tuba ja mänd, mille me siiski suutsime ära tappa. Täitsa lõpp, kui kiiresti üks mänd surra võib, kui talle miski ei meeldi. (Mina näiteks.)

 Käisime ühes pühamus, kuhu ikka minnakse, kui lapsi tahetakse saada. (Mitte seepärast ei läinud.)
Alumisel pildil on soovid, tavaliselt, et sünniks ilus terve laps. Aga keegi on sinna pannud ka oma aluspüksid, kilekotti.

Selliseid asju sööme.