süsteemid

Kui ma pesu kuivama panen, siis ma hoolitsen selle eest, et asjad oleks tasakaalus. Sest kui on kiiva, siis võib juhtuda, et märg riie puutub vastu teist märga riiet ja see omakorda võib tähendada, et pesu ei soorita kuivangut.
Ütlen kohe ette ära, et kõik teaks: ma pole mingi pesu-monster ega ka meeleheitel. Lihtsalt pesupesu on regulaarne tegevus ja siis tekivad süsteemid.
Esiteks peab olema tasakaalus see asi, mille külge ma pesu riputan. Ma ei tea selle nime. Mis see on?
Aga sellest tasakaalust algavad kõik tasakaalud. Ma tean, kuhu panna need ja teised asjad, kuidas rätid ja rätikud, püksid ja püksikud.
Ma kaalun mõttes sokke. Riputan neid ühele ja teisele poole võrdselt.

Kaks kontseptsiooni on. Ütleme kohe et paradigmat. Ühes mängib põhirolli idee, et ühe paari sokid peavad kuivama lähestikku, sest pärast on neid siis lihtne leida, kokku panna ja pesusahtlisse asetada.

Teine kontseptsioon aga seda mõtet ei toeta. Vastupidi. Sest see on tulevikuta paradigma.
Oluline on kompositsioon ja tasakaal kuivamise protsessi jooksul ja kuna on ülimalt tõenäoline, et sama paari sokid kaaluvad sama palju, siis on mõttekas asetada need kuivama üks ühele ja teine teisele poole tasakaaluks. Seda muidugi eeldusel, et ma olen kogu ülejäänud pesust moodustanud samuti kaks üksteist peegledavat võrdset poolt.
Ja sarnasele kaalule lisandub veel boonusena kompositsiooni värviharmoonia.

Eelnevast võiks jääda mulje, nagu võtaks pesu kuivama panek hirmus kaua aega, sest ma komponeerin & kombineerin. Ühtlasi, et ma olen imelik pedantne inimene. Aga ma ei ole. Ma olen tavapärane, tõesti. 

Ma olen päris kindel, et vähemalt pooltel pesukuivamapanijatel on süsteem. Ülejäänud pooled ei tegele selle asjaga piisvalt (regulaarselt).

Aga mitte ainult pesuga, vaid kõikvõimalike asjadega on süsteemid. Nõnda huvitav, et niisugune suures plaanis kaootiline elu, nagu mul ja teistel inimestel on (püüan kõiki teid ikkagi kaasosaliseks teha), täidab igapäevaselt tegelikult hulk pisisüsteeme.  
Isegi, kui niiväga tähele ei panegi. Need eksivad. (Ma tahtsin kirjutada eksisteerivad, aga kirjutasin miskipärast eksivad. Mis võiks ju olla lühike eesti keele pärane vaste.)

Näiteks, et on olemas head ja halved kella-ajad, milleks hommikune alarm sättida.

Sest mingid numbrikombinatsioonid on lihtsalt paremad kui teised. 

Sisuliselt toimub sama värk. Pesu kuivama riputamine eeldab mingit süsteemi loomist. Puht praktilises mõttes – vaja on pesu mingite vahenditega mingile konkreetse mahuga ruumile kuivamis-efektiivselt paigutada. Ülejäänud pahna nuputab aju ajaviiteks välja.

Kella-aja puhul pead sa valima numbrid ühest kaheteistkümneni. Sa muidugi võid seda teha, mõeldes ainult sellele, mis kell üleval pead olema. Aga edasi on juba lihtne libastuda numbritesse…

Aga mingi 7.38 üles ärgata ei ole hea. Lihtsalt ei ole.
Aga vahel just on. 

Vahel ma panen nimme 7.38. See on umbes nagu vene avangardism.
Vahel olen mässaja, panen 7.01.

Praegu on mul äratus 7.07, järgmine on 7.21. Siis on 7.42. Lihtne. Labaselt lihtne.

Ja siis on see va multitaskingu teema. See pole vist isegi multi, see on hajus-hägus-sebimine.
Ütleme, et on situatsioon: tulen töölt koju, poekotid käes. Astun kohe tuppa, jopet ära ei võta. Panen poekotid maha ja kõigepealt panen me koduse soojategija põlema, sest – mida kiiremini ma seda teen, seda varem hakkab mõnus soe ja seda mitte teha oleks lihtsalt rumal aja väärkasutus.
Siis mõtlen, et võtaks jope ära, aga mõtlen veel enne: palju meeldivam oleks jope ära võtta ja kaup külmikusse laduda hea muusika saatel.
Teen arvuti lahti, aga samal ajal ühendan seda juba kõlaritega, et aega kaotsi ei läheks.
Valin muusika ja ühtlasi vaatan, ega uusi kirju pole tulnud. Ei ole.
Muusika mängib, toal on soojenemispotentsiaal. Nüüd võin jope ära võtta.
Aga kohe saan teadlikuks oma rinnahoidjast ja ei suuda veeta enam sekunditki ilma, et selle seljast võtaks. See on nagu koerarihm või suukorv, mille kandmine annab kutsale märku, et esiteks: jee, saab õue luusima minna, aga teiseks: nüüd peab lubama end kaela pidi paela otsas ringi talutada, suu ümber hannibali-mask.

Niisiis sammun tagasi toidukottide juurde, aga siis tuleb pähe: kas poleks tore, kui ma saaks toitu külmikusse ladumise järel kohe maitsvat kohvi ka juua. Raiskamine oleks kohv panna tulele alles pärast.
Nii et ma jätan toidukoti hetkeks veel, et kohvimasinasse vett ja kohvi panna. Seejuures lülin ma masina sisse mõne sekundi enne, kui sellesse kohvikannu sätin. Sest niiviisi võidan…. võidan need mõned sekundid.
No ja siis on aeg toit külmkappi panna.

Ma arvan, et järgnevaid tegevusi pole vaja kirjeldada, aga selliseid mustreid on nii tohutult palju. Selliseid, et ma teen kõiki asju hästi segamini, sest mulle tundub, et mõndasid asju on parem teha enne kui teisi ja seepärast ka, et üha uusi ja uusi asju tuleb meelde.
Lugesin kusagilt pealkirja: multitasking teeb lolliks. Ma kardan rumalaks minna.

Ah, sai südamelt ära räägitud.