Nokia tune

Eile õhtul oli nii tore. Meil on, eks, see kitarr, mida me kumbki mängida ei oska. Sho võttis kätte, et õpib Nokia tune’i selgeks. See on see geniaalne viisijupp, mida ka end musikaalseks pidav inimene ei suuda ühe korraga puhtalt järgi laulda. Vähemalt mina ei suuda. Igatahes Sho siis harjutas seda kitarril, nägu selline… Ah ma ei oska seda kirjeldada. Aga see on selline nägu, et kui te seda näeksite, siis te armuksite temasse kohe ära ja seda pole mulle küll vaja, nii et ma ei hakka üldse proovimagi seda kirjeldada.

Igatahes tegi ta seda uhkust ja rõõmu täis lapse nägu, aga iga kord, kui viisijupiga ühele poole sai, ohkas väsinult ja ütles: yareyare. Ja siis hakkas otsast peale.

Ma siis lindistasin teda, mõtlesin, et paneks oma telefoni helinaks sellise lonkava ja natuke valesid noote täis väsinud leinamarsi Nokiale, mis lõpeb suure ahhhi ja yareyarega.

Lindistuse käigus me lihtsalt naersime ja naersime, silmast pisarad. Nii hea.

Aga reedel läheme jalgrattaga matkale Tokyosse. Seekordne matk saab kestma kolm päeva ja me praegu veel plaanime, et mis eesmärgiks seada. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s