tõde

Üks punkt jehoovatunnistajatele. Nad tabasid mind lõunauinakult ja andsid mulle voldiku sulaselge eestikeelse pealkirjaga “Kas tahaksid teada tõde?
Ma olin zhestist nii meelitatud ja unine, nii et oleks peaaegu kõigega nõus olnud, mis nad ütlesid ja kihistasin, nagu sünnipäevalaps: uhuhu-hihihi, te tõite mulle eestikeelse! Aga nad rääkisid mulle jälle, mis saab pärast surma ja ma ärkasin selle peale virgeks. Ja hirmsa külma peale, mis ust lahti hoides tuppa kiirgas.
Tõsi, nad polnud küll see proua oma kaaslasega, kellega meil kord tuline vaidlus oli. Kangelastegu oleks sellel proual mu uksele tagasi tulla, aga ta pole tulnud. 
Nad olid aga need teised, kes eelmine kord põgenesid kohe, kui neid pikemale vestlusele kutsusin. Samas,  nii armas neiu ja punkt läheb ikkagi kirja. 
Käisin hommikul õpetaja juures tunnis. Vägaäge vägaäge, aga väsitav, nagu selgus eelnevast.
Kes jaapani keelt teavad, need teavad, et öeldakse “mai”, mitte “odori”, mis tähendab tantsu. 
“Odori” ja “mai” vahe on selles, et esimeses on vertikaalseid liikumisi ka, teises on need harvaks erandiks ja peamiselt tegu jalgade libistamisega mööda põrandapinda. Nii et ma olen täiega hädas selle asja nimetamisega eesti keeles, sest sõna “tants” kõlab nagu polka või kaerajaan, aga seda pole see mitte. 
Tõest rääkides, siis mina hääletan igatahes mustanahalise paavsti poolt. Punases mõjuvad nad efektsemalt, vaatasin praegu postimehe piltidelt, ja efekt on ju oluline. 
Ma ootaks, lisaks punasele, uut Obama-ehvekti.

eelmine blogi

Ma lugesin oma eelmist blogi. Mul oli nii hea blogi, täitsa lõpp. Lugesin sellest ajast, kui Tartus olin. Aga vahepeale tulid sellised ajad, kus mul polnud jaksu naljakas olla.
Ega olnud joodikust naabrimeest ega midagi. 
Rohkem ei tahtnudki öelda. 
Mul on shokolaadimürgitus, nii et raske on üldse midagi öelda. Tegin trühvleid, sest valentiin tulekuul ja kõrvalt muudkui sõin.  
Loodan vaikselt, et me ükskord kolime Bangaloresse, aga vaevalt. Sho läheb sinna ärireisima, enne astub Bangladeshist läbi. Nii et ma vaatasin wikipediast Bangladeshi ja Bangalore kohta ja sain teada. 

hobi

Käisime M-ga eile Rotterdami Filharmoonikuid ja seda imelast kuulamas Suntory Hall’is. Eelmisel aastal oli Baden-Badeni Filharmoonikud ja teine solist. 
Sho isalt saan ma neid pileteid. Loodan, et järgmisel aastal ta ka ei saa minna ja annab pileti mulle üle, sest see on üks igati meeldiv sündmus olnud sajal protsendil kordadest ehk kahel korral. 
Teine Sho isaga seotud hiljutine asi, et ta viis mu kokku oma no-õpetajaga, kelle juures ma nüüd tunde hakkan võtma. Lehvik käes mööda tatamituba paremale-vasakule, edasi-tagasi ja diagonaalis kõndimist õppima.
Tema naine põlvitas ja kummardas tervituseks. Ja kandis kimomot. Ta kannab vist iga päev kimonot. Sürr. 
Täna päike ei paista kuidagi tuppa, hämar on. Kuigi taevas on sinine. Tekitab segadust. Ja siis veel, et ma tahaks kohvi juua, aga ma juba jõin ja ma tean, et liig ei tee head. Pärast ei saa üldse keskenduda jne. 
Kaks definitsiooni hobile. Üks ütles mulle hiljuti. 
Esimene: sa saad nimetada hobiks ainult neid asju, millega tegeled vähemalt kord nädalas.
Teine: kui sa ei kuluta sellele vähemalt miljon jeeni, pole see su hobi. 
Teise definitsiooni unustame kohe kiirelt ära. Esimest definitsiooni järgides on meil nüüd kohvi-hobi. 
Sho kügeles juba varem asjaga algust tegelema, aga ikka hoidsime end tagasi. Aga nüüd on meil kohviveski, selline, mida käsitsi vändata. Ja siis läksime läheduses ühte kõrgtasemelisse kohvipoodi, mille müüjal olid ümmargused kuldraamidega prillid. 
Korvides olid erinevat sorti kohvioad, röstimata. Ja siis valid miskit välja ja ta röstib kuumadel kividel ära. Nii et poes pole mitte see tavaline röstitud kohvi lõhn, aga kohvi röstimise lõhn.  
Sosistasin Shole: küsi ometi, küsi küsi küsi nõu!
Sho tegi küsimisotsa lahti, siis ma küsisin edasi. Järgmine kord, kui läheme, küsime veel. 
Sain igatahes kinnitust veendumusele, et hapuka maitsega kohv pole õige asi. 
Täna on haigelt külm ja vastik tuul, aga alles oli üks päev, kui temperatuur oli kakskümmend plusskraadi. Täiesti sürr, keset talve, mil isegi siin peaks korralikult külm olema. 
Ma siiski võtan ühe kohvi ja siis katsun kirjutada raamatupeatükki. See on viimane peatükk. Siis on veel epiloog ja siis on valma. 

tokyo trip

Tokyo jalgrattamatk. Seekord jäime püsima lääne poolele. Kilometraazhiga ei saa uhkeldada. Näiteks vahepeal käisin jaapani toidu tunnis (see võttis pool päeva) ja vahepeal saime Sho sõbraga kokku, et siis linnas joomishängida (teise pool päeva). 

 Päriselus oli palju parem kui fotol: hakkad üle tee minema, vaatad vasakule ja… FUJI. Fotol on ainult mingi kühmuke, aga päriselus oli efekti.

 Tripi suurim vaatamisväärsus mu jaoks oli Asagaya kandis üks maja. Vaadake, seal elavad papagoid sees. Ja mida kõike seal ei olnud.

 Sõitsime kitsaid tänavaid.

 Ja laiu tänavaid.

Ja mitmekordseid tänavaid.