prillid 4: nagu lasteaed

Alles mul oli nelikendtuhat klikki, aga nüüd on juba neligendüks. Üllatav populaaria. 
Uued prillid tekitavad teadmisjanu ja lubavad seda terve päeva rahuldada. Makatöös tuli kätte see kahetsusväärne hetk, kus mõtlesin, et miks ma pole sellega tegelenud iga päev vimased kaks aastat. See on ju huvitaaav – tähendab, huvitav on uurida teemasid, mis on seotud teemaga, mis on seotud teemaga, mis kaude on seotud teemaga, mis puutub makatöösse. 
Rõõmsalt tööga tiksuda pole aega vist enam antud, aga kiire kribamise vahele siiski tiksun ka. 
Täna kuulan seda lugu
Sõime India restoranis. Ostsime koju kohviube, head jahu, head müslit, head suhkrut. 
Otsustasin kvantiteeti vähendada ja kvaliteeti suurendada. 

Tegin saia. Mis nüüd tegin, aga. Meil on saiateomasin. Shol olid mingid punktid pangakaardil, mis tuli asjaks vahetada ja nii saime saiamasina. Paned vee ja jahu ja kõik vajaliku masinasse ja ta segab, kergitab ja küpsetab saia. 
Jaapanis on poe saiavalik närune. Muidugi, kui ühte õigesse pagariärisse minna, on palju head ja paremat, aga supermarketis on labased nisujahu+vesi=sai-saiad ja nii võttes on hea, kui saad ise teha saia – panna sisse täistera- ja/või rukkijahu ja jätta panemata ebavajalikke asju. 

Kell on juba kümme läbi ja et homme veel teadmisjanu kustutada, tasub vara ärgata ehk tuleb magama minna. 
Tänane ärkamine läks luhta. Me iga laupäev, muidu, oleme kell üheksa hommikul teleka ees, kohviveski käes ja vaatame “Shaun the Sheep‘i” Täna magasime sisse ja see rikkus sisuliselt kogu nädalavahetuse ära. 
Sho ümiseb multika teemalugu. Kui ta just parasjagu ei ümise seda prantsuskeelset lugu, mille taustal kassid plaksu löövad
Aeg-ajalt asetame käpa tasa teise laubale: bumm.
Keegi küsis Sholt, et noh, kuidas abielu on. Sho vastas, et nagu lapsemäng. 
Nagu lasteaed, tõepoolest. 

prillid 3

Peaksin välja mõtlema, kas ma olen nüüd see range iludus, kes kodust väljas käib läätsedega, aga kes kodus paneb nohiklikud prillid pähe (ja juuksed hooletusse krunni pealael) ja jätab seejuures üllatavalt armsa mulje, et nii et vaataja saab tutvuda tema salajase leebe poolega. 
Aga see tähendaks, et ma käiks väljas ikka sellisena, nagu ma olen ja rangest iludusest on asi kaugel.
Või peaksin olema vastupidi – see prillidega kole nohik, kes ükskord võtab prillid ära ja hoobilt pimestab oma iluga, mis seni prillide taga nõnna häästi varjul püsis. 
Selle ülesande esimese poolega saaks hakkama, teine vajab tööd. Pealegi kõik mäletavad, milline mu nägu prillideta on, nii et ma ei üllataks ega petaks ära kedagi. 
See on kõik, mida ma prillide kandmisest tean. 

Peaks jääma siiski algse Supermani idee juurde. 
Täna kuulan vist seda lugu. 

prillid 2

Ma kavatsen luua täiesti uue persona. Prillidega mina olen nagu ilma prillideta Clark Kent.
Ma ei tea, mis mu supervõime võiks olla. Tegelikult tean – see on nähtavaks muutumine! Kuigi esmapilgul võib mulje jääda, et prillid on nägemiseks, mitte nähtav olemiseks, siis mul on mingi oma kamm asjaga.
Mulle nimelt tundub juba pikemat aega, et ma olen ähmane, tuhmi värvi, nii et varsti hakkan ära kustuma ja siis ei näe mind enam keegi.
See on mingi äraspidine kompleks, mis tekkis küllap elades inimeste seas, kellel on kontrastseid värve ja kellega võrreldes näen ma ärapleekind välja oma helekollaste silmade-juuste-nahaga.
Nii et musta värvi prilliraamid teevad mu nähtavaks, on jutu mõte.

Panin uued prillid pähe ja hetkega tekkis tunne: oot, kuidas ma enne üldse midagi nägin.
Mul on nimelt selline viga silmadel, et pilt koguaeg väriseb. Mitte et ma seda oleks ise tähele pannud, aga mulle öeldi ja kui prillid ette panin, sain aru, et enne oli imelik tõesti.
Värinaid on mitut pidi, mõne puhul, kellel üles-alla väriseb, aitab silmade kissitamine fokusseerida, aga poiss ütles mulle, et mul väriseb mingi… diagonaalis või midagi, igatahes silmade kissitamine ei aita, vaid tekitab kortse ainult. (Hihihi-huhuhu, naersin selle peale.)

Aga nüüd ma pean laskma teha endale veel ühed prillid, sest mul on vaja selliseid ka, mis ei ole tumedate klaasidega, vaid tavalised ja need saab teha hästi odavalt (sest esimesed olid kallid).
Tegelikult need prillid, mis ma sain, on ikka natuke liiga heledate klaasidega päikese jaoks. Parem kui mitte midagi, aga päike on ikka päike, veendusin koduteel.

Lühinägelik poiss, kes prille müüs, ta pole mitte ainult lühinägelik, aga ta silmad ka kuidagi liiguvad koguaeg. Ma ei tea, mingi närviteema? 

Aga mõni noormehe “viga” võib neiule südamesse pugeda ja tema silmis hoopis armsana paista. Poistel veab, ma ütlen, sest mulle tundub, et vastupidi ei toimi. Et ütleme, poiss mõtleb: see tüdruk kõõritab nii armsasti, et armu või ära.
Tüdruk võib pöörasematel armumis-hetkedel mõelda: mulle meeldivad selle poisi käed justnimelt seepärast, et tal pöial puudu on. Kas pole?

Läksin hommikupoole, sest pärastlõunal too müügimees ei ole prillipoes, vaid töötab haiglas. Kangelane. 
See kõlab minusuguste kõrvus nagu, et “pärastlõunal tegelen haigete laste ravimisega ja hüljatud kutsikate turgutamisega…” 
Ma tean, kuidas ta lapsepõlves lühinägelikkuse ja muude silmahädadega võitles ja siis otsustas: kui ma suureks saan, hakkan ma aitama inimesi, kellel on ka silmadega häda. Sest ma  m õ i s t a n  neid. 
Tegelikult ei võlunud ta mind sugugi sellisel määral, nagu eelnevast mulje võiks jääda. Pigem püüan ma teid temasse armuma panna.
Ja kui juba tegelikkusest rääkida, siis tegelikult see poiss täna minuga ei tegelenudki, vaid üks teine poiss tegeles ja see tegi mu algul tusaseks, aga eelnevad asjad tahtsin lihtsalt selle poisi kohta üles märkida.

Igatahes mulle tundub, et nüüd ma kuulun uude salaklubisse. Nende sekka, kes teavad, kui paha on, kui hästi ei näe ja kes teavad, kui hea on, kui siis jälle hästi näeb. 

pool-sügav

Täna tunnen end makatöö suhtes paremini.  Saaks selle järgmiseks nädalaks valmis, oleks nii lahe elu lihtsalt. Aga järgmiseks nädalaks ehk ikka ei saa. 
Mulle meeldib see laul. Esiteks võiks seda laulda mõni poistebänd, sihuke lugu on. 
Ma ei tea, kas mul on oskust ja jaksu ja mõtetki seletada, miks täpselt see lugu mu täna elust ja armastusest ja armusuhetest mõeldes sammu mõistmisele lähemale tõukas. (Hoolimata sellest, et ta selline irooniline on, eksole. Aga tegelt on see väga armastav lugu ja selles iva ongi.)
Aga kui ikka lühidalt öelda püüda, siis mulle lihtsalt meeldib mõte, et inimsuhted on protsess, mitte asi või nähtus. Ja kui õnnestub, siis pidev tõmbumis- mitte tõukumisprotsess. (Ja kiindumus kasvab “nagu seen või merisiga või… banaan”.)
Ja meeldib, et ma olen ühe inimesega koos seepärast, et ma tahan ja ta tahab, mitte seepärast, et see on kusagil mujal ära otsustatud saatus. 
Nii et täna siis sellised pool-sügavad teemad inspireerituna huumorilaulust. Piinlik-piinlik.

so rock

Ma olen oodanud terve igaviku, et linkida Tim Minchinile ja hüüda: “I am so fucking rock, I am so god damn rock…..” Ja nii edasi. 
Sest valmis sai!
VALMIS!
Raamat, kahjuks, mitte magistritöö. (Miks ma pidin makatööd üldse mainima, see rikkus praegu kogu lõbu ära.)
Ja “valmis” tähendab seda, et edasi on veel ränk toimetajatöö ja nii edasi… Aga ikkagi.
Valmis. 
Mähh.
See pidi olema triumf-postitus.