prillid 4: nagu lasteaed

Alles mul oli nelikendtuhat klikki, aga nüüd on juba neligendüks. Üllatav populaaria. 
Uued prillid tekitavad teadmisjanu ja lubavad seda terve päeva rahuldada. Makatöös tuli kätte see kahetsusväärne hetk, kus mõtlesin, et miks ma pole sellega tegelenud iga päev vimased kaks aastat. See on ju huvitaaav – tähendab, huvitav on uurida teemasid, mis on seotud teemaga, mis on seotud teemaga, mis kaude on seotud teemaga, mis puutub makatöösse. 
Rõõmsalt tööga tiksuda pole aega vist enam antud, aga kiire kribamise vahele siiski tiksun ka. 
Täna kuulan seda lugu
Sõime India restoranis. Ostsime koju kohviube, head jahu, head müslit, head suhkrut. 
Otsustasin kvantiteeti vähendada ja kvaliteeti suurendada. 

Tegin saia. Mis nüüd tegin, aga. Meil on saiateomasin. Shol olid mingid punktid pangakaardil, mis tuli asjaks vahetada ja nii saime saiamasina. Paned vee ja jahu ja kõik vajaliku masinasse ja ta segab, kergitab ja küpsetab saia. 
Jaapanis on poe saiavalik närune. Muidugi, kui ühte õigesse pagariärisse minna, on palju head ja paremat, aga supermarketis on labased nisujahu+vesi=sai-saiad ja nii võttes on hea, kui saad ise teha saia – panna sisse täistera- ja/või rukkijahu ja jätta panemata ebavajalikke asju. 

Kell on juba kümme läbi ja et homme veel teadmisjanu kustutada, tasub vara ärgata ehk tuleb magama minna. 
Tänane ärkamine läks luhta. Me iga laupäev, muidu, oleme kell üheksa hommikul teleka ees, kohviveski käes ja vaatame “Shaun the Sheep‘i” Täna magasime sisse ja see rikkus sisuliselt kogu nädalavahetuse ära. 
Sho ümiseb multika teemalugu. Kui ta just parasjagu ei ümise seda prantsuskeelset lugu, mille taustal kassid plaksu löövad
Aeg-ajalt asetame käpa tasa teise laubale: bumm.
Keegi küsis Sholt, et noh, kuidas abielu on. Sho vastas, et nagu lapsemäng. 
Nagu lasteaed, tõepoolest. 

prillid 3

Peaksin välja mõtlema, kas ma olen nüüd see range iludus, kes kodust väljas käib läätsedega, aga kes kodus paneb nohiklikud prillid pähe (ja juuksed hooletusse krunni pealael) ja jätab seejuures üllatavalt armsa mulje, et nii et vaataja saab tutvuda tema salajase leebe poolega. 
Aga see tähendaks, et ma käiks väljas ikka sellisena, nagu ma olen ja rangest iludusest on asi kaugel.
Või peaksin olema vastupidi – see prillidega kole nohik, kes ükskord võtab prillid ära ja hoobilt pimestab oma iluga, mis seni prillide taga nõnna häästi varjul püsis. 
Selle ülesande esimese poolega saaks hakkama, teine vajab tööd. Pealegi kõik mäletavad, milline mu nägu prillideta on, nii et ma ei üllataks ega petaks ära kedagi. 
See on kõik, mida ma prillide kandmisest tean. 

Peaks jääma siiski algse Supermani idee juurde. 
Täna kuulan vist seda lugu. 

prillid 2

Ma kavatsen luua täiesti uue persona. Prillidega mina olen nagu ilma prillideta Clark Kent.
Ma ei tea, mis mu supervõime võiks olla. Tegelikult tean – see on nähtavaks muutumine! Kuigi esmapilgul võib mulje jääda, et prillid on nägemiseks, mitte nähtav olemiseks, siis mul on mingi oma kamm asjaga.
Mulle nimelt tundub juba pikemat aega, et ma olen ähmane, tuhmi värvi, nii et varsti hakkan ära kustuma ja siis ei näe mind enam keegi.
See on mingi äraspidine kompleks, mis tekkis küllap elades inimeste seas, kellel on kontrastseid värve ja kellega võrreldes näen ma ärapleekind välja oma helekollaste silmade-juuste-nahaga.
Nii et musta värvi prilliraamid teevad mu nähtavaks, on jutu mõte.

Panin uued prillid pähe ja hetkega tekkis tunne: oot, kuidas ma enne üldse midagi nägin.
Mul on nimelt selline viga silmadel, et pilt koguaeg väriseb. Mitte et ma seda oleks ise tähele pannud, aga mulle öeldi ja kui prillid ette panin, sain aru, et enne oli imelik tõesti.
Värinaid on mitut pidi, mõne puhul, kellel üles-alla väriseb, aitab silmade kissitamine fokusseerida, aga poiss ütles mulle, et mul väriseb mingi… diagonaalis või midagi, igatahes silmade kissitamine ei aita, vaid tekitab kortse ainult. (Hihihi-huhuhu, naersin selle peale.)

Aga nüüd ma pean laskma teha endale veel ühed prillid, sest mul on vaja selliseid ka, mis ei ole tumedate klaasidega, vaid tavalised ja need saab teha hästi odavalt (sest esimesed olid kallid).
Tegelikult need prillid, mis ma sain, on ikka natuke liiga heledate klaasidega päikese jaoks. Parem kui mitte midagi, aga päike on ikka päike, veendusin koduteel.

Lühinägelik poiss, kes prille müüs, ta pole mitte ainult lühinägelik, aga ta silmad ka kuidagi liiguvad koguaeg. Ma ei tea, mingi närviteema? 

Aga mõni noormehe “viga” võib neiule südamesse pugeda ja tema silmis hoopis armsana paista. Poistel veab, ma ütlen, sest mulle tundub, et vastupidi ei toimi. Et ütleme, poiss mõtleb: see tüdruk kõõritab nii armsasti, et armu või ära.
Tüdruk võib pöörasematel armumis-hetkedel mõelda: mulle meeldivad selle poisi käed justnimelt seepärast, et tal pöial puudu on. Kas pole?

Läksin hommikupoole, sest pärastlõunal too müügimees ei ole prillipoes, vaid töötab haiglas. Kangelane. 
See kõlab minusuguste kõrvus nagu, et “pärastlõunal tegelen haigete laste ravimisega ja hüljatud kutsikate turgutamisega…” 
Ma tean, kuidas ta lapsepõlves lühinägelikkuse ja muude silmahädadega võitles ja siis otsustas: kui ma suureks saan, hakkan ma aitama inimesi, kellel on ka silmadega häda. Sest ma  m õ i s t a n  neid. 
Tegelikult ei võlunud ta mind sugugi sellisel määral, nagu eelnevast mulje võiks jääda. Pigem püüan ma teid temasse armuma panna.
Ja kui juba tegelikkusest rääkida, siis tegelikult see poiss täna minuga ei tegelenudki, vaid üks teine poiss tegeles ja see tegi mu algul tusaseks, aga eelnevad asjad tahtsin lihtsalt selle poisi kohta üles märkida.

Igatahes mulle tundub, et nüüd ma kuulun uude salaklubisse. Nende sekka, kes teavad, kui paha on, kui hästi ei näe ja kes teavad, kui hea on, kui siis jälle hästi näeb. 

pool-sügav

Täna tunnen end makatöö suhtes paremini.  Saaks selle järgmiseks nädalaks valmis, oleks nii lahe elu lihtsalt. Aga järgmiseks nädalaks ehk ikka ei saa. 
Mulle meeldib see laul. Esiteks võiks seda laulda mõni poistebänd, sihuke lugu on. 
Ma ei tea, kas mul on oskust ja jaksu ja mõtetki seletada, miks täpselt see lugu mu täna elust ja armastusest ja armusuhetest mõeldes sammu mõistmisele lähemale tõukas. (Hoolimata sellest, et ta selline irooniline on, eksole. Aga tegelt on see väga armastav lugu ja selles iva ongi.)
Aga kui ikka lühidalt öelda püüda, siis mulle lihtsalt meeldib mõte, et inimsuhted on protsess, mitte asi või nähtus. Ja kui õnnestub, siis pidev tõmbumis- mitte tõukumisprotsess. (Ja kiindumus kasvab “nagu seen või merisiga või… banaan”.)
Ja meeldib, et ma olen ühe inimesega koos seepärast, et ma tahan ja ta tahab, mitte seepärast, et see on kusagil mujal ära otsustatud saatus. 
Nii et täna siis sellised pool-sügavad teemad inspireerituna huumorilaulust. Piinlik-piinlik.

so rock

Ma olen oodanud terve igaviku, et linkida Tim Minchinile ja hüüda: “I am so fucking rock, I am so god damn rock…..” Ja nii edasi. 
Sest valmis sai!
VALMIS!
Raamat, kahjuks, mitte magistritöö. (Miks ma pidin makatööd üldse mainima, see rikkus praegu kogu lõbu ära.)
Ja “valmis” tähendab seda, et edasi on veel ränk toimetajatöö ja nii edasi… Aga ikkagi.
Valmis. 
Mähh.
See pidi olema triumf-postitus. 

prillid

Sho ema ütles: kas sul päikseprille pole vaja? 
Mina: ei ole, mul on ühed.
Tema: aga selles poes, kuhu mul asja on, saab tänaste-homsete ostude eest hulgaliselt punkte kliendikaardile. 
Mõtlesin ja tuli pähe, et kuigi mulle mu Indiast ostetud päikseprillid meeldivad, siis miskipärast pärast päikeselist päeva silmad õhtuti ikka kipitavad, nagu ma polekski neid kandnud. 
Mul on päikesega alati mingi jama, nii et see pole üldse naljaasi.
No ja siis läksime prillipoodi päikseprille vaatama.
Ükski ei sobinud. 
Aga seal oli see noormees-müügimees, selline kõva häälega pikk poiss, hästi lühinägelik, seda oli kohe pilgust näha. 
Ta oli Sho emale juba hiljuti prillid müünud ja enne seda veel ühed… 
See poiss ütles: aga tegelikult võib tavalise prilliraami sisse panna päikseprillid. 
Mul oli koguaeg pissihäda, nii et ma tahtsin pigem vetsu minna kui prille valida, aga see poiss oli nii veenev… 
Sho ema ütles: Tal (mul) on silmad heledad ja päikese suhtes õudsemalt tundlikud…
Ahaa, ütles lühinägeliku pilguga poiss, tõsi-tõsi põhjapoolsete rahvastega on lood nii ja naa  – ta rääkis hullu silmaspetsialisti juttu. 
Oodake ma toon teile midagi proovida.
Ta tuli tagasi mingite klaasidega: proovige läbi nende vaadata. Need peaks teie silmadele ideaalsed olema. 
Vaatasin ja see maailm mis minule avanes, see oli lihtsalt nii palju parem….
Aga proovige neid klaase, ütles poiss nüüd, proovige neid ja neid korraga. 
Ja see maailm oli veel imelisem. 
Ehk teeme siin kohe silmadele kontrolli? küsis poiss.
Kui nõustusin, küsis, kas mul silmadega veel mingeid muresid on.
Ütlesin: kõik naeravad mu üle, kui seda väidan, aga ikkagi – mulle tundub, et ma kasutan ainult üht silma.
Poiss tegi mu silmade ja ajupoolkeradega pööraseid katseid, mis kestsid terve igaviku ja väsitasid. Ja ma tahtsin pissile.
Aga tõepoolest, ütles ta, teie vasak silm on lihtsalt nii palju tugevam, et kuigi parem pole kehv, siis kasutate ikkagi vasakut peamiselt.
Proovige seda ja seda klaasi – ta pakkus uued klaasid nüüd, mis silmi tasakaalustama pidid. 
Vaatasin – täiuslik!
Siis tuli valida raamid… ükski ei sobinud (sest need disainitud jaapanlase näotüübile, pakkus Sho ema), aga kui ühed Taani prillid ette panin, siis Sho ema ütles: nüüüd sa näed välja, nagu välismaalane!
Need valisin välja. 
Nüüd on mul viimaks prillid. Neil on see ja see ja see klaas ja see. Ma ei teagi, on nad päikseprillid või niisama prillid, aga nad peaks sobima nii päiksega õues kui arvutiga toas kui raamatuga kusiganes. Klaasid pole miinused ega plussid ega miskit, vaid lihtsalt sellised, mis teevad vaatamise heaks. 
Järgmisel nädalal saan kätte. Olen nii põnevil. Kui miski muu ei tee, siis prillid teevad küll targaks. 

vaenukiri

Alles oli see kiri peiedel, nüüd on ajalehtedes, Facebookis…
Sisu poolest on see nagu hea Keskerakonna kampaania: paneb nördimusest õhku ahmima, aga midagi parata ka ei saa. 
Kavalalt, nagu poliitreklaamidegi puhul, on sihtgrupiks seatud selgelt lihtsameelne harimatu ja kitsa silmaringiga inimene, kelle enesepildi vundamendiks on võõraviha ja peast läbi käinud keerukaim mõttekäik mõni kõrvu jäänud vandenõuteooria. 
Sellise inimese veenmiseks võib täiesti piisata mõttest: “Sellest ei jää puutumata mitte keegi.” Homod vallutavad maailma ja teevad me lastest ka homod ja meil ei lubata enam homosid vihata.  
Aga mida teha nende inimestega, kes mõtlevad, analüüsivad, arutlevad? Mis oleks sellisele inimesele veenev argument? 
Kiri on koostatud V. V. poolt, keda ma kõige kiuste intelligentseks inimeseks pean, nii et ma tegelikult tahaks teada, mis on tema argumendid iseendale. Antud kiri paistab olema pigem eesmärk-pühitseb-abinõu-stiilis eetiline järeleandmine kui aus probleemikäsitlus.
Mis veenab teda ja mis veenaks neid inimesi, kes vajavad enamat kui erakonna valimisreklaamile omase eetikatundega lööklauseid? 
Kas lõpuks jõuab argument siiski tagasi piibliridadeni ja sealt edasi mitte kuhugi? 
Tahaks mõistlikke põhjendusi. Sest tolle kirja sisu ei saa ju ometi olla See.
Selleks, et õiguslikult keelata tervele inimhulgale (seejuures mitte ainult geidele) sotsiaalne turvalisus, on vaja argumenti, mis oma adressaati idioodiks ei alanda.

peielauas

Nii palju kui ma olen aru saanud, siis on mul kaugemas suguvõsas üks terve kamp madalalaubalisi homofoobilisi padu-usklikke. 
Ma kohe ütlen, et keegi ei ehmataks – need kolm omadust ei ole komplekt. On olemas madalalaubalisi ateistlikke (või budistlikke või spirituaalseid või agnostilisi või misiganes) homofoobe ja on olemas väga sümpaatseid ja intelligentseid kristlasi ja usklikke, kes ei kipu homode sabast sulgi katkuma. Kõikvõimalikke inimkombinatsioone on siin maamuna peal.
Ainult, et homofoobe, kes ei ole madalalaubalised, pole ma oma silmaga näinud. Ma arvan, see on seepärast, et homoviha kisub vägisi lauba madalaks. 
Aga rumal padu-usklik, tähendab, inimene, kelle pea kohe üldse ei mõika, aga kellel on tugev tunne, et ta teab Tõde, on üks õnnetu kombinatsioon. Ja just sellised paistavad olema mu, rõhutagem taas – kaugemad – sugulased.

Tean neid peamiselt vanaema jutu järgi, kokku puutunud olen põgusalt. Vanaema armastas ikka inimesi küllaltki kriitilise pilguga hinnata, nii et ma eeldasin, et ehk need sugulased päris nii hirmsad ei ole, kui jutu järgi oletada võiks ja arvasin vanaema kirjeldustest alati oma 40 protsenti vunki vähemaks. 
Kuid see mulje sai kinnitatud järgneva seigaga, mida mu vend, üldiselt tunduvalt leebema pilguga kui vanaema, vahendas. 

Laupäeval olid vanaema matused ja mu vend istus peielauas nende me sugulaste keskel, kõik pühendunud kristlased, kes moodustasid lauas erinevaid vestlusgruppe, aga teema oli kõigil sama: oi kui halvad on homod.  Vabamüürlus tuli ka jutuks.
Ja üks hetk poetas üks sugulane, vanem härra, Joonasele paberi pihku. Joonas mõtles, et vat kui tore, kiri ehk. Tegi lahti ja hakkas otsast lugema: “Hea linnakodanik. Traditsiooniline perekond on ikka koosnenud mehest ja naisest…. ” Ja nii edasi.
Kujutate ette, peielauas. 
Joonas andis kirja mehele tagasi ja ütles, et ta ei ole huvitatud. Mees ütles, et noh, sa võid pärast netis ka allkirja homode vastu anda. 
Mispärast, küsis Joonas. 
Noh, ei ole ju õige asi, et mees ja mees…. 
Ja siis tuli moment, mille pärast ma oma venna üle täiega uhkust tunnen, ja enda üle ka. (Sest selgus, et ma olen üht asja talle õpetanud.)
Joonas kirjeldas: Siis tuli mulle meelde kord, kui me sinuga, Maarja, millegi üle vaidlesime ja sa said vihaseks, sest ma ei defineerinud üheselt mõisteid, millest jutt käib. Ütlesid, et nii ei saa mingit arutlust pidada, kui arutluse aluseks olevad mõisted on udused. Tookord ei tahtnud ma järele anda ja vaidluses kaotajaks tulla, aga peielauas sain aru, et definitsioonid on olulised. 
Ja siis Joonas ütles mehele: Oot, aga mida sa nüüd silmas pead? Ma olen viimase nädala elanud koos oma onuga, me oleme ka perekond. Kas see tuleks ära keelata? 
Ah, sa saad aru ju küll, mida ma silmas pean, vastas mees. 
Ei saa, vastas Joonas ja vestlus sai sellega lõpu.
See on minu interpretatsioon sündmustest, muidugi, Joonase jutu põhjal. Võib-olla on mu kaugemad sugulased ühed intelligentsed ja vaimsed ja head lahked inimesed, aga lihtsalt see üks päev… oli nende veini mürki lisatud või midagi. Ja võibolla oli nii, et viis tükki neist olid hirmus nõmedad, aga üks oli tegelikult täitsa sümpaatne ja nüüd tegin ma oma hinnanguga sellele ühele liiga.
Aga oleks ma peielauas olnud, oleks see vist lõppenud rahvarahutustega. 

ülla-ülla

Tuli praegu tugev tahtmine öelda soomlastele aitäh, et nad ei ole meid kunagi vallutanud. See polegi nii elementaarne kui võiks arvata, arvestades kõiki teisi lähemaid ja kaugemaid maid, kes meist ikka tükikesi ampsata tahavad, maitsvad kringlid nagu me oleme. 
Aga Soome – kringel on otse nina all, aga neil on olnud tahtejõudu seda mitte käppida. 
Mul pole isegi tahtejõudu mitte süüa kõiki neid india maiustusi, mis Sho kaasa tõi.
Praegu tuli just telefonikõne, et härra Sholt on proua Maarjale lilled üle anda, kas ma olen kodus ja siis tuli tulbikimp ukse taha.
Ossapoiss, ma arvasin, et mu naistepäeva kingitus on kõik need asjad, mis ta eile saabudes Indiast kaasa tõi ja et ta ehk ei pea meeles minu mõni päev tagasi tehtud viisakat vihjet. 
Ütlesin nimelt, et ta peab valima vähemalt ühe kahest – kas 14. märtsi ehk White Day, mis on mõeldud selleks, et mehed naistele kingitusi teevad – või 8. märtsi ehk naistepäeva, mis on ka selleks mõeldud. 
Ma olen ikka parim eksemplar – esitan ultimaatumi ja kohe unustan ära, et siis hiljem siiralt üllatuda, kui lilled uksele tulevad. 
Ma muide olin õudsemalt õnnelik nende kommentaaride-märguandmiste peale paar postitust tagasi. Nii et lihtsalt vihjan (et siis ära unustada ja jälle rõõmsalt üllatuda), et ootan elevalt ikka uusi kommentaare. 

õnnelik lõpp

See neiu, kes end abielluma sundis ja kelle pulm pidi märtsi lõpus olema, tuli Saksamaalt tagasi ja katkestas kihluse. 
Täna olen terve päeva kuulanud lugu “Yayo
Mõned lood on nii head, et neid peab aina kuulama ja kuulama, aga teised lood on lausa nii head, et nende kuulamine tekitab mõnutunde ja maailm läheb teistsuguseks. 
Sho ema luges raamatut arvutimängusõltlastest ja eile kui koos tema ja Sho isaga õhtustasime, jutustas. Koreas on asi päris käest ära, inimesed surevad. 
Aga arvutimäng teeb sama asja kui narko, mõnutunde, millest ei taha lahti lasta.  
Ja kahjustab, sisuliselt teeb katki sama osa ajust – veri ei käi sealt enam üks hetk läbi ja jupp lülitub välja. Seejuures on tegu ühe kõige olulisema aju jupiga, teate, see, mis otsaees on. 
(Kui mõni ajukirurg või muidu terava mõistusega inimene seda loeb, oh nalja.)
Rotiga tehti katse. Iga kord kui rott nupule vajutas, anti talle sutsakas ajusse, mis dopamiini lendu saatis.  No ja mida rott tegi? Ta lihtsalt plõksis seda nuppu sada ja tuhat ja miljon korda, ei söönud, ei joonud, ei maganud. Kuni suri ära. Selline süsteem. 
Oi kui hästi mul teema sidumine täna õnnestub – muusika & mõnutunne & yayo ehk kokaiin & dopamiin & narko & sõltuvus & õnnelikult surev rott & õnnelik lõpp õnnetu abielu algusele.
Tegija.