prillid 2

Ma kavatsen luua täiesti uue persona. Prillidega mina olen nagu ilma prillideta Clark Kent.
Ma ei tea, mis mu supervõime võiks olla. Tegelikult tean – see on nähtavaks muutumine! Kuigi esmapilgul võib mulje jääda, et prillid on nägemiseks, mitte nähtav olemiseks, siis mul on mingi oma kamm asjaga.
Mulle nimelt tundub juba pikemat aega, et ma olen ähmane, tuhmi värvi, nii et varsti hakkan ära kustuma ja siis ei näe mind enam keegi.
See on mingi äraspidine kompleks, mis tekkis küllap elades inimeste seas, kellel on kontrastseid värve ja kellega võrreldes näen ma ärapleekind välja oma helekollaste silmade-juuste-nahaga.
Nii et musta värvi prilliraamid teevad mu nähtavaks, on jutu mõte.

Panin uued prillid pähe ja hetkega tekkis tunne: oot, kuidas ma enne üldse midagi nägin.
Mul on nimelt selline viga silmadel, et pilt koguaeg väriseb. Mitte et ma seda oleks ise tähele pannud, aga mulle öeldi ja kui prillid ette panin, sain aru, et enne oli imelik tõesti.
Värinaid on mitut pidi, mõne puhul, kellel üles-alla väriseb, aitab silmade kissitamine fokusseerida, aga poiss ütles mulle, et mul väriseb mingi… diagonaalis või midagi, igatahes silmade kissitamine ei aita, vaid tekitab kortse ainult. (Hihihi-huhuhu, naersin selle peale.)

Aga nüüd ma pean laskma teha endale veel ühed prillid, sest mul on vaja selliseid ka, mis ei ole tumedate klaasidega, vaid tavalised ja need saab teha hästi odavalt (sest esimesed olid kallid).
Tegelikult need prillid, mis ma sain, on ikka natuke liiga heledate klaasidega päikese jaoks. Parem kui mitte midagi, aga päike on ikka päike, veendusin koduteel.

Lühinägelik poiss, kes prille müüs, ta pole mitte ainult lühinägelik, aga ta silmad ka kuidagi liiguvad koguaeg. Ma ei tea, mingi närviteema? 

Aga mõni noormehe “viga” võib neiule südamesse pugeda ja tema silmis hoopis armsana paista. Poistel veab, ma ütlen, sest mulle tundub, et vastupidi ei toimi. Et ütleme, poiss mõtleb: see tüdruk kõõritab nii armsasti, et armu või ära.
Tüdruk võib pöörasematel armumis-hetkedel mõelda: mulle meeldivad selle poisi käed justnimelt seepärast, et tal pöial puudu on. Kas pole?

Läksin hommikupoole, sest pärastlõunal too müügimees ei ole prillipoes, vaid töötab haiglas. Kangelane. 
See kõlab minusuguste kõrvus nagu, et “pärastlõunal tegelen haigete laste ravimisega ja hüljatud kutsikate turgutamisega…” 
Ma tean, kuidas ta lapsepõlves lühinägelikkuse ja muude silmahädadega võitles ja siis otsustas: kui ma suureks saan, hakkan ma aitama inimesi, kellel on ka silmadega häda. Sest ma  m õ i s t a n  neid. 
Tegelikult ei võlunud ta mind sugugi sellisel määral, nagu eelnevast mulje võiks jääda. Pigem püüan ma teid temasse armuma panna.
Ja kui juba tegelikkusest rääkida, siis tegelikult see poiss täna minuga ei tegelenudki, vaid üks teine poiss tegeles ja see tegi mu algul tusaseks, aga eelnevad asjad tahtsin lihtsalt selle poisi kohta üles märkida.

Igatahes mulle tundub, et nüüd ma kuulun uude salaklubisse. Nende sekka, kes teavad, kui paha on, kui hästi ei näe ja kes teavad, kui hea on, kui siis jälle hästi näeb. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s