teine pool

Helen DeWitti kirja pandud romaan “Viimane samurai” algab looga, mida jutustab peategelane oma isast. 
Tema isa oli geenius, nii et ta sai 16aastaselt väga heasse ülikooli (Harvardisse vist) stipendiumi. Poiss oli ateist, aga tema isa oli pastor ja kui poiss ülikooli sisse sai, siis ütles ta isa: ülikooli teadustööd tegema võib ju alati minna, kui sa arvad, et see sinu tee on. Aga kas sa ei leia, et võiks teisele poolele ka võimaluse anda. 
Ja kuna poiss – peategelase isa – oli tugeva õiglustundega laps, siis otsustas ta Harvardi asemel teoloogilisse seminari astuda. 
Ja mingis mõttes läks siis kõik nässu – ta ei saanud sisse heasse seminari, sest keegi ei tahtnud võtta vastu inimest, kes südames kutset ei tunne. Sai sisse kehva seminari, mängis piljardit ja pärast ei lubatud talle enam Harvardi stippi, sest ta hinded polnud head ja nii edasi. 
Aga see, mis temast sai, pole tegelikult oluline. (Tähendab narratiivina muidugi on. Täiega hea raamat, lugege.) Aga mulle on oluline see fraas: teisele poolele võimalust andma. 
Ja see tuleb mulle meelde.
Ja ikka meelde. 
JA meelde.
Jutt sai mugavalt jälle usk vs ateism teemasse, kuigi ma mõtlen seda palju üldisemalt. Praktiliselt iga valikut tehes kumiseb mul peas see “aga teisele poolele peaks ka võimaluse andma”. Isegi kui see oluline pole ja isegi kui mul on ükskõik.
Umbes, et kas võtta shokolaadi- või vanillijäätis. (Aga teisele poolele peab ju ka võimaluse andma, nii et mõlemad.)
See mõte tuli pähe ka täna, kui uksele tulnud jehoovatunnistajale teed pakkusin. 
Ta on ikka seesama hästi sümpaatne neiu ja ta tuli täna üksinda. Tuuletõmbus oli uksel kõva ja jutt venis pikaks, nii et kutsusin ta sisse.
Ma rääkisin küll kõvasti rohkem kui tema ja seega ei andnud nii palju võimalusi “teisele poolele” kui oleks ehk võinud. Aga tema andis (ja see tegi ta mu silmis minust paremaks inimeseks, mis on häiriv faktor.)
See tähendab, et ta sai aru minu vaatepuntkist, ehkki ei muutnud enda oma (kuid ma sügavalt loodan, et ta uurib kodus evolutsiooni kohta) ja mina sain natuke paremini aru tema vaatepunktist ka. 
Vahel (või pigem tavaliselt) klikitakse blog.tr lehelt (minu) blogi peale ainult seepärast, et selle pealkiri või esimesed read sisaldavad sõnu “seks” või “jehoovatunnistajad” või “homod” või midagi radikaalset päevapoliitika kohta ja see kohe üldse ei meeldi mulle, sest siis saab minu tagasihoidlikust  kirjakeskkonnast klikkija jaoks samasugune peldik nagu mõni neti-uudisleht. Nii et nüüd olen rääkinud igavat juttu raamatust ja vältinud sellega loodetavasti peldiku-lootuse-klikke. 
Ja saan oma homo- ja jehoovateemadest edasi kirjutada. 
Lugesin üht arvamust geid vs kristlased sõja kristlaste poolelt. (Muidugi ei ole kristlased “kõik kristlased” ega “ainult kristlased” ega geid “kõik geid” ega “ainult geid”. Tegin sellise sildistuse lihtsalt.)
Ma ei nõustu endiselt kohe mitte kuidagi selle kirjutise peamise ideega (sest esiteks, geide voodielu iseärasused ei ole vastuolus minu kõlblusmeelega ja ma ei saa aru, miks kellegi jaoks peaks olema, ja teiseks ei ole homoseksuaalne inimene mu silmis endiselt mitte mingiks ohuks perekondlikele väärtustele ja perekonnale kui väärtusele), aga sellest kirjutisest tuleb siiski selgeks üldiselt sümpaatne maailmapilt. (Muuseas tean omast käest, et VHK on parim keskkond, kus laps oma koolipäevad-aastad veeta võiks.)
See aga mõjub hästi tasakaalustavalt vihakirvele, mille lõi paratamatult minu ja, ütleme, “religioosse maailmapildi” vahele see laialt levinud vaenukiri ja…. Ja iga. Kuramuse. Postimehe. Arvamuslugu. Lehtsaarelt või kelleltki. Ma ei ole aastate jooksul  lugenud mitte ühtki, millega kaasa noogutada. 
Ma lugesin üht väga (vägaväga) sümpaatset blogi, millele anonüümne kommentaator siin mõni aeg tagasi vihjas ja mille autori maailmapilt on katoliiklik. Seda soovitas üks sõber ka just päev enne anonüümset kommentaatorit ja kunagi ammu soovitas üks teine sõber. Hakkasin lugema, et teisele poolele võimalust anda ja ühtlasi osa saada ehk veel ühest sümpaatsest maailmapildist (ja saingi, pisikeste mööndustega). 
Aga lugesin sealt üht fraasi. Ja ma ei too seda fraasi nüüd süüdistusena kellegi konkreetse, kaugeltki mitte blogi autori vastu – sest ma saan temast aru – aga ma lihtsalt kirjeldan tunnet, mis see tekitas. 
See lause kõlas umbes nii, et “selle suhtes pole enam võimalik empaatiline olla”. Või oli see “ma ei suuda enam empaatiline olla.” Või “tõesti ei jätku enam empaatiat.” Või midagi sellist. 
Mul käis mingi sähvatus südame alt läbi ja mõte sellele blogijale: aga ole ikka. Empaatiat PEAB olema. Sul on nii palju eeldusi olla just empaatiline ja kui sa ei ole, siis kes üldse on ja… mulle on oluline  – mul on vaja – et sa oleks empaatiline. 
Ma tean, et tema kannatus on piirini viidud, sest temale tehakse liiga, rünnates seda, mis talle on tähtis.
Aga ei tohi alla anda ja empaatiast loobuda. 
Sest ma tõesti näen rasket vaeva, et mõista tema seisukohta. Ja tõsi on, et  suurem osa homode õiguste eest seisjaid pole arvatavasti püüdnud neid päriselt (pärispäriselt) mõista. 
Aga nemad peavad ka pingutama! Peavad aru saama, miks homode õiguste eest seisjate vaatepunkt just selline on, nagu ta on. 
Kõik peavad pingutama, ma ütli! Päriselt pingutama ja päriselt teisele poolele võimaluse andma. Sest muidu pole ei õige ega õiglane.

eesti keeles (raisk)

Viimasel ajal oleme Sho eesti keele õppimise jälle päevakorda võtnud. Eelmine nädal kordasime vana grammatikat. Sel nädalal jalutasime õues ja rääkisime: Üks sinine auto. Kaks sinist autot. Viis punast maja. Punased majad. Rohelised puud. (Silmapiiril polnud muud kui puud, majad ja autod.)
Ja: 
Kas sulle meeldib see hall auto? Ei, mulle ei meeldi see hall auto. 
Aga kas sulle meeldib see suur must auto? Ei! (Ütle täislause!) EI taha! (Sho oskab seda fraasi hästi ja intonatsioon on nagu vankumatul kolmeaastasel kunagi.) Ütle ütle!
Ei, mulle meeldi…. (Ei, mulle EI meeldi). Ei, mulle ei meeldi see suur must auto. 
Ja:
mina olen
sina oled
tema … oled?
EI!
tema on.
meie oleme 
teie olete
….?
Ja: 
ma olen
sa oled
ta…. on
me oleme 
te olete 
…? (Nad!) 
nad on
Ja nii edasi. 
Ja õhtul enne magama jäämist mängukaruga: Tere! (ütleb mängukaru jaapani aktsendiga, mis kipub u-tähti neelama, si-silpi susistama ja vahel ebavajalikke täishäälikuid sõnadesse lisama) Mina olen karu! 
Mulle meeldib mesi.
Mulle ei meeldi koer. (Parandan: koerad) 
Mulle meeldib kassid. (Parandan: meeldivad)
Ja siis, täiesti lambist ütleb karu (endiselt jaapani aktseniga): raisk!
Ma kasutan üldiselt sündsat sõnavara, enda meelest, aga kui end kusagile ära löön või kõvasti ärritun, siis ütlen ma rea väga koledaid sõnu. Mul on hea meel, et Sho neist ainult ühe meelde on jätnud. 
Karu ütleb: sina oled jobu, tobu. (Kui kõhklematult ja veatult tuleb grammatika, kui eesmärgiks rumalusi öelda, imestan.)
Mina ütlen: ei ole!
(Need sõnad meenutavad jaapanikeelseid sõnu, seepärast tulid kunagi ammu meil teemaks. Tobu tähendab nt. lendama.)
Ja siis mõistan, et aeg on esitada Shole esimene legendaarne dialoog, millest ta tervikuna aru saab.
See dialoog on minu lege tol ajal ehk 3-4aastase venna ja pisut vanema naabritüdruku vahel. 
Naabritüdruk: sa oled loll!
Vend (nutuselt): ma ei ole loll! Ma olen Joonas!
Naabritüdruk (paneb näpud kõrva): lalala, ma ei kuule sind!

Siis harjutame Sho’ga fraasi: ma ei kuule sind, sa ei kuule mind

Vahepeal esitab karu jaapanikeelse lastelaulu, mille sisu on, et valge kits kirjutab mustale kitsele kirja. Must kits saab kirja kätte, aga sööb selle enne läbi lugemist ära. Mõtleb: oh häda. Kirjutab valgele kitsele kirja: mis sa eelmises kirjas kirjutasid? Valge kits saab kirja kätte, aga sööb enne läbi lugemist ära. Mõtleb: oh häda. Kirjutab mustale kitsele kirja: mis sa eelmises kirjas kirjutasid? 
Ja nii edasi. 
Karu: postkontor saab kitsede pealt head tulu.
Siis otsustame magama jääda. 
Mina: head ööd.
Sho: head ööd. (Ja siis vaikselt ja leebelt) Raisk. 
Siis ma pidin ikka end kokku võtma ja seletama, mida raisk tähendab. Kuigi ma ise ka päris täpselt ei tea. Alustasin raisakotkast. 
Ja siis, et raisku läinud piim on pahaks läinud ja raisku läinud raha on kehvasti kasutatud. Ja nii. Jutu käigus sain ise ka viimaks enam-vähem aru, mida raisk tähendab. 
Vaikselt aga visalt!

sõbrapäev

Täna ma rokkisin, natuke, sest leidsin töölt inimese, kes sai aru, et ma olen hea. 
Teised on nagu et jaa, päris head ided jajaa, muidugi… (Aga kas see on prioriteet? Ja sa ei räägi jaapani keelt emakeelena, nii et.) Seda sulgude osa ei ütle mitte keegi ja keegi ei mõtle seda kübekegi halvasti -see on liiga elementaarne, et öelda või mõeldagi. 
Aga see üks, ta sai aru, et ma jagan matsu ja mul on nii hea meel, sest et ta on nii sümpaatne, esiteks – ja teiseks – ta jagab ka matsu – ja kolmandaks – tal on autoriteeti. 
Ta pakkus välja, et ma peaksin artikleid ja asju kirjutama ise – jaapani keeles. 
Nii et esiteks oli mul rõõm, et ta sai aru, et ma olen hea. (Me professor muidugi arvab, et ma olen hea – aga ta arvab, et kõik on head – head inimesed.) Teiseks rõõm, et mul tekkis uus vajadus areneda – jaapani keeles  h ä s t i  kirjutama õppida. Ma napilt üldse oskan jaapani keeles kirjutada, nii et “hästi” saab olema kõva hüpe. 
Ta ütles, et ta toimetab ja siis tasub teistele lihtsalt tulemust näidata, mitte hakata arutama, kas Maarja on või pole välismaalasena adekvaatne jaapanikeelseid artikleid produtseerima. 
Lana Del Rey “Jump“. Ta on nagu patune sõltuvus. 
Madonnal on ka “Jump“, mille video Tokyos filmitud.
Mul tuli eile pähe, miks mul on nii head sõbrad, et ma võin mitu aastat Jaapanis elada, aga sõprus on ikka alles ja päris. 
See on seepärast, et me arutame ka ideesid, mitte vaid sündmusi või inimesi. 
See on Eleanor Roosevelti tsitaat, et targad arutavad ideesid, keskpärased sündmusi ja lollid arutavad inimesi – ma ütlesin seda oma vanaemale ja ta oli nii vaimustuses, et palus selle endale üles märkida. 
Võib-olla päris-päris kõige targemad inimesed arutavad ainult ideesid, aga mina ja mitmed teised, julgen öelda, on vahepeal rumalad, vahepeal keskpärased ja vahepeal targad. 
Aga see tark osa peab visiit-sõpruses ka olema, sest kui ideesid ei saa arutatada, siis sõprus distantsilt naljalt ei säili. Ainult sündmused ja inimesed vestlusteemana eeldavad sõprade ja nende sõprade elusündmuste kronoloogiaga kursis (ja sügavalt huvitatud) olemist või igal peol ja üritusel koos käimist ja nii. 
Igatahes rõõmustan jätkuvalt sõprade üle, kes on mu sõbrad, sest nad on mu sõbrad ja nendega saab juttu rääkida. Täna on sõbrapäev. 

muidex

Tänane avastus: püüan enda makatöösse suruda üht 60ndatel ilma teinud legendaarset meest ja nüüd avastasin, et ma olen temaga kohtunud. 
Ainult et ma olen nii ignorant, et see ei pakkunud mulle pinget. 
Aga võib-olla ta polegi nii lege ja on juhuslikult teatrilooraamatutesse sattunud?
Mul puudub juba ammust aega see õige tunne, mis peaks olema, kui mõne tuntud nimesega kokku saad. Ma võiks vabalt mingi Angelina Joliega või kellegagi kokku põrgata ja kulm ka ei liiguks. (Paar päeva tagasi vaatasin telekat ja veendusin ise, et “The Tourist” on just nii halb film, nagu Gervais Johnny Deppile näkku irvitab. Ah ja Johnny “kättemaks” on nummi.)
Marilyn või Elvis paneks kohtudes kulmu liikuma. Sest nad on surnud ja kohtumine oleks maailmapilti-kõigutavalt kriipi. 
Igatahes, olen kohtunud selle ühe teatrimehega ja siis olen kohtunud Kara Juroga, keda pidasin veidraks naismeheks (mitte naistemeheks, aga nais-) ja igaveseks jõmmiks – ise vana mees, aga silma all kaklusest sinikas – kui teda tänaval nägin ja imestasin, et see tema on, kui ta pärast sellel üritusel üles astus, kus ta üles astuma pidi. 
Suzukiga olen ka kohtunud, kätt surunud. Aga see oli väga ebamugav. Jaapanlased arvavad, et kõik välismaalased tahavad kätt suruda.
Me
Ei
Taha
Ja see ei huvita tõesti mitte kedagi. Isegi jaapanlasi ei huvita. Nad küsiksid, kesse Suzuki on. Mind ka ei huvita. 
Väsimus. 
Ma olen ikkagi väike inimene, kellele pakub eelkõige pinget selline sündmus, et sibul hakkas külmkapis lehte minema ja algul oli sibula roheline osa kollane, aga kui ta otsapidi vette panin, siis järgmisel päeval oli juba roheline. No on alles jõudu ja on alles tempo sel sibulal!
Või et kui jaanuari algul Sho vanematel külas käisime, saime koju kaasa lillekimbu, millel olid kaks oksa-vitsa kaasas. Kimp närtsis ära, oksad mitte, nii et jätsime oksad alles. Üks hetk avastasin, et oksad lehte läinud. 
Põhja-Korea raketist pole märku.
Me paneme sel aastal muidex herned maha. MuideX. 

raketirünnak

Täna ootame Põhja-Korea raketirünnakut. Sho läks just tööle. Ütles: õhtul saan töökaaslastega baaris kokku – kui raketti ei tule.
Pressisin talt välja, et kui tuleb rakett ja tabab Jaapani maismaad, ükskõik kui kaugel meist, siis jääb õhtune oleng ära ja ta tuleb koju. Kui rakett merre sajab, siis võib minna. 
Selline diil, selline pereelu. 

fotod ja nali

Ütlesin Shole: tead, see, et eskimotel on terve hulk sõnu kirjeldamaks lume värvi, on müüt. 
Sho ütles mitte just eriti entusiastliku häälega: ah, kas tõesti.
Ma ütlesin: tegelikult eskimotel on küll päris palju sõnu lume värvi kirjeldamiseks. Näiteks, kui jääkaru lumele pissib, siis ütlevad eskimod, et lumi on kollast värvi. 
Ja kus ma siis ise oma nalja peale lõkerdasin.
Kui sedasama nalja Shole neljandat korda järjest rääkisin, sest keeldusin tema esialgset hinnagut, et see pole naljakas, tõsiselt võtmast – siis ta ütles, et võib-olla natuke on naljakas. Võit. 
Fotod

 Kodu lähedal pargis.

 Kappabashi, kus müüakse köögikaupa.

 Kus pole kõrghaljastust, on madalhaljastus.

 Kirsiõied pole kaugeltki mitte ainsad kaunid kevadised õied.

 Sushipaik Asakusas.

 Asakusa Sensoji Tempel.

 Sushipaigas elas kass. Aga sellest võib (arvatavasti, kui välja ei toimetata) lugeda minu lähitulevikus ilmuvast raamatust. Ai, ma hakkan nüüd seda fraasi häirivalt palju kasutama. Tegelt ei hakka, sest see kõlab nõmedasti. Aga üks kord ikka ütlen. Praegu.

 Maailma kõrgeim torn Tokyo Skytree ja arhitektuuriveidrus.

 Mõni linnavaade on lihtsalt jama.

 Mõni on jälle kena.

See on Haneda lennujaam. Me lihtsalt läksime sinna korraks hängima, ise ka ei saa aru täpselt, et miks. Jäi (peaaegu) teepeale. 

lehmad, elevandid…

Mul tuli veel üks asi meelde, mis prillipoes juhtus, aga postituse pealkirjaks prillid 5 panna oleks juba piinlik. Ikka oskan üht teemat lüpsta ja lüpsta…
Aga meelde tuli see:
Lühinägelik müügimees nimelt küsis mu ja Sho ema käest: kuidas te omavahel tuttavad olete? Kas töökaaslased? 
Enne kui Sho ema miskit ütles, ütlesin ma: me oleme sugulased!
Ja siis nautisin seda mõttepingutusest väändunud nägu… Silm vajus põsele, suu jooksis kõrva äärde, kulm lõuale… Ei tegelt. 
See oleks nagu et koer tutvustab teisele koerale kassi oma sugulasena. Või, antud situatsioonile vastavalt – kass väidab ühele koerale, et ta on teise koera sugulane. 
Esimesel hetkel ei taba ära, et kuidas. 
Pärastpoole Sho ema ikka ütles, et ta mo pojaga abielus. 
Naljakas, et “me oleme sugulased” kõlab teravkeelsena, samas kui tegu tõsiasjaga. 
Ma tean, kui me lapse saame, siis pean iga kord üle kinnitama, et ma selle lapse ema olen. Võib-olla ei pea ka. Võib-olla teeme sellise lapse, et Sho peab iga kord üle kinnitama, et ta tema isa on. Hähää.
Tänapäeva multikulti, no kuhu see meid küll viib… Lehmad, elevandid, moraalirelevandid.
Islamäärmuse ja/või hiviiruseni on siit vaid tibusamm. Tuleb valvel olla.
Moraalirelevantidest rääkides, siis Jaapanis on netipopulaarsust kogumas laul, mille refrään on “oskan ise oma püksid jalast ära võtta” ja mis räägib tüdruku sirgumisest naiseks. 
See on meile – jaapanlastele – ainuomane oskus olla peenelt perversne, ütles Sho selle peale, ise uhkusest puhevil.