Helen DeWitti kirja pandud romaan “Viimane samurai” algab looga, mida jutustab peategelane oma isast.
Tema isa oli geenius, nii et ta sai 16aastaselt väga heasse ülikooli (Harvardisse vist) stipendiumi. Poiss oli ateist, aga tema isa oli pastor ja kui poiss ülikooli sisse sai, siis ütles ta isa: ülikooli teadustööd tegema võib ju alati minna, kui sa arvad, et see sinu tee on. Aga kas sa ei leia, et võiks teisele poolele ka võimaluse anda.
Ja kuna poiss – peategelase isa – oli tugeva õiglustundega laps, siis otsustas ta Harvardi asemel teoloogilisse seminari astuda.
Ja mingis mõttes läks siis kõik nässu – ta ei saanud sisse heasse seminari, sest keegi ei tahtnud võtta vastu inimest, kes südames kutset ei tunne. Sai sisse kehva seminari, mängis piljardit ja pärast ei lubatud talle enam Harvardi stippi, sest ta hinded polnud head ja nii edasi.
Aga see, mis temast sai, pole tegelikult oluline. (Tähendab narratiivina muidugi on. Täiega hea raamat, lugege.) Aga mulle on oluline see fraas: teisele poolele võimalust andma.
Ja see tuleb mulle meelde.
Ja ikka meelde.
JA meelde.
Jutt sai mugavalt jälle usk vs ateism teemasse, kuigi ma mõtlen seda palju üldisemalt. Praktiliselt iga valikut tehes kumiseb mul peas see “aga teisele poolele peaks ka võimaluse andma”. Isegi kui see oluline pole ja isegi kui mul on ükskõik.
Umbes, et kas võtta shokolaadi- või vanillijäätis. (Aga teisele poolele peab ju ka võimaluse andma, nii et mõlemad.)
See mõte tuli pähe ka täna, kui uksele tulnud jehoovatunnistajale teed pakkusin.
Ta on ikka seesama hästi sümpaatne neiu ja ta tuli täna üksinda. Tuuletõmbus oli uksel kõva ja jutt venis pikaks, nii et kutsusin ta sisse.
Ma rääkisin küll kõvasti rohkem kui tema ja seega ei andnud nii palju võimalusi “teisele poolele” kui oleks ehk võinud. Aga tema andis (ja see tegi ta mu silmis minust paremaks inimeseks, mis on häiriv faktor.)
See tähendab, et ta sai aru minu vaatepuntkist, ehkki ei muutnud enda oma (kuid ma sügavalt loodan, et ta uurib kodus evolutsiooni kohta) ja mina sain natuke paremini aru tema vaatepunktist ka.
Vahel (või pigem tavaliselt) klikitakse blog.tr lehelt (minu) blogi peale ainult seepärast, et selle pealkiri või esimesed read sisaldavad sõnu “seks” või “jehoovatunnistajad” või “homod” või midagi radikaalset päevapoliitika kohta ja see kohe üldse ei meeldi mulle, sest siis saab minu tagasihoidlikust kirjakeskkonnast klikkija jaoks samasugune peldik nagu mõni neti-uudisleht. Nii et nüüd olen rääkinud igavat juttu raamatust ja vältinud sellega loodetavasti peldiku-lootuse-klikke.
Ja saan oma homo- ja jehoovateemadest edasi kirjutada.
Lugesin üht
arvamust geid vs kristlased sõja kristlaste poolelt. (Muidugi ei ole kristlased “kõik kristlased” ega “ainult kristlased” ega geid “kõik geid” ega “ainult geid”. Tegin sellise sildistuse lihtsalt.)
Ma ei nõustu endiselt kohe mitte kuidagi selle kirjutise peamise ideega (sest esiteks, geide voodielu iseärasused ei ole vastuolus minu kõlblusmeelega ja ma ei saa aru, miks kellegi jaoks peaks olema, ja teiseks ei ole homoseksuaalne inimene mu silmis endiselt mitte mingiks ohuks perekondlikele väärtustele ja perekonnale kui väärtusele), aga sellest kirjutisest tuleb siiski selgeks üldiselt sümpaatne maailmapilt. (Muuseas tean omast käest, et VHK on parim keskkond, kus laps oma koolipäevad-aastad veeta võiks.)
See aga mõjub hästi tasakaalustavalt vihakirvele, mille lõi paratamatult minu ja, ütleme, “religioosse maailmapildi” vahele see laialt levinud vaenukiri ja…. Ja iga. Kuramuse. Postimehe. Arvamuslugu. Lehtsaarelt või kelleltki. Ma ei ole aastate jooksul lugenud mitte ühtki, millega kaasa noogutada.
Ma lugesin üht väga (vägaväga) sümpaatset blogi, millele anonüümne kommentaator siin mõni aeg tagasi vihjas ja mille autori maailmapilt on katoliiklik. Seda soovitas üks sõber ka just päev enne anonüümset kommentaatorit ja kunagi ammu soovitas üks teine sõber. Hakkasin lugema, et teisele poolele võimalust anda ja ühtlasi osa saada ehk veel ühest sümpaatsest maailmapildist (ja saingi, pisikeste mööndustega).
Aga lugesin sealt üht fraasi. Ja ma ei too seda fraasi nüüd süüdistusena kellegi konkreetse, kaugeltki mitte blogi autori vastu – sest ma saan temast aru – aga ma lihtsalt kirjeldan tunnet, mis see tekitas.
See lause kõlas umbes nii, et “selle suhtes pole enam võimalik empaatiline olla”. Või oli see “ma ei suuda enam empaatiline olla.” Või “tõesti ei jätku enam empaatiat.” Või midagi sellist.
Mul käis mingi sähvatus südame alt läbi ja mõte sellele blogijale: aga ole ikka. Empaatiat PEAB olema. Sul on nii palju eeldusi olla just empaatiline ja kui sa ei ole, siis kes üldse on ja… mulle on oluline – mul on vaja – et sa oleks empaatiline.
Ma tean, et tema kannatus on piirini viidud, sest temale tehakse liiga, rünnates seda, mis talle on tähtis.
Aga ei tohi alla anda ja empaatiast loobuda.
Sest ma tõesti näen rasket vaeva, et mõista tema seisukohta. Ja tõsi on, et suurem osa homode õiguste eest seisjaid pole arvatavasti püüdnud neid päriselt (pärispäriselt) mõista.
Aga nemad peavad ka pingutama! Peavad aru saama, miks homode õiguste eest seisjate vaatepunkt just selline on, nagu ta on.
Kõik peavad pingutama, ma ütli! Päriselt pingutama ja päriselt teisele poolele võimaluse andma. Sest muidu pole ei õige ega õiglane.
