no ei ole

Selline lihtsakoeline mõte: minu elureaalsus tõestab päev-päevalt järjest enam, et maailm ja inimesed ja asjad ei ole nii, kuidas kõik raskelt öelda tahavad, et on. (Kõik, nagu…. nett ja telekas ja vanaema?) No ei ole. 
Ja oi ma ei pea silmas mingit vandenõuteooriat, et tegelt oleme me kõik pärit planeedilt Ohmoon. Ptüi. 
Kes neid asju tõepähe võtab, see ongi. 
Viimasel ajal populaarsed netiehed segavad mõistlikke ja pool-mõistlikke artikleid puhta-uhvo-uudistega. Lauslollus, ma ütlen. 
Aga mida ma silmas pean on see, et inimesed ja inimsuhted on teised, olulised asjad on teised. Ebaolulised asjad on teised. Tõde teine, vale teine. 
Mitte nii, et tõde on vale ja vale on tõde või kuidagi nii.
Vaid et elu koosneb hooooopis teistest asjadest ja selles maailmas kaotavad näiteks meedia-elu tõed-valed üldse igasuguse tähenduse & aktuaalsuse.
Mõni targem on sellest kindlasti ammu aru saanud, aga mul võtab see aega… Sest algul arvad ju, et oled mõistlik kriitikameelega inimene ja ükskõik, mida sa telksist vaatad või anonüümsest foorumist loed, küll see jookseb, nagu sitavesi mööda külgi alla, sest sa ju tead, et see on absurd. Aga ikkagi… hais jääb külge. 
  
Isegi kui mõistlik inimene vaatab my sweet sixteeni või modellisaadet või midagi ja selle maa põhja kirub, siis keegi ei näita talle tasakaaluks saadet sellest, kuidas võib kuueteistkümnendat sünnipäeva toredalt pidada sümpaatsete inimeste seltsis toredaid asju korda saates või kuidas kommunikatsioon inimeste vahel võib olla pisut rafineeritum kui 
“You’re such a bitch!”
“No, you are!” 
Selle koha peale jääb mälus tühi auk, samas kui ebard-telešõu saab terve sahtlikese ajus.  
Või kui meedias räägitakse, näiteks, Eesti lõhkistest peredest, üksikemadest ja rongaisadest, siis vahel võib vastukaaluks küll tulla uudiseid hoopis tublist üksikisast ja pahast rongaemast. Aga igatahes on suhted kui kuri male. Iga samm tuleb läbi mõelda ja kokkuvõttes on küsimus ainult selles, kas ma rumalalt lasen end petta või olen kaval ja petan esimesena. 
Aga keegi ei too sinna kõrvale pilti tervest perekonnast või rõõmsatest paljulapselistest peredest või ka näiteks lahutatud vanematest, kes hästi hakkama saavad, omavahel läbi saavad ja rahulolevaid lapsi kasvatavad. (Toreda-pere-uudiseid on vaid paar korda aastas aasta isa ja ema valikul. Aga kas on kunagi sellele tiitlile kandideerinud lahutatud isa või ema? Võib-olla on, ma ei ole kursis. Ja üldse, kas meil on toredaid emasid-isasid nii vähe, et igal aastal vaid ühele tiitel jätkub? Ei ole ju!)
Ja siis jääb mul vaatajana-tarbijana selline tunne, et õnnelik kooselu pole võimalik ja minu enda reaalsus – viis aastat koosolemist, mille üle ma ikka iga päev uuesti rõõmustan – peab olema mingi mull, mis liiga kaua õhku jäänud (“Häh, tühine viis aastat! Sa ei tea, mis elureaalsus üldse ongi veel!”) ja hiljemalt aastal kuus või seitse küll kindlasti puruneb. Sest midagi räpast peab ju inimsuhetega juhtuma – see on elu. 
Kõige suurem vale või… ebaadekvaatsus, mulle tundub, ongi seotud kõikvõimalike inimsuhetega (nii paari- kui pere- kui sugulas- kui sõprus- kui töö- jne) ja nii raske on oma peaga mõelda ja… ja usaldada, et asjad ei ole nii, nagu kõik sulle kõrva röögivad, vaid on nii, nagu sa oled, nagu elad.
Ühesõnaga, vabandage mu labaseid näiteid, aga ma ei leidnud praegu paremaid. Lihtsalt, nii paljud asjad, milest räägitakse, on nii ebaolulised ja nii paljud teised asjad, millest ei räägita, on kõige põhilisemad. 
Aga kuna neist ei räägita, siis ununevad nad täitsa ära ja isegi inimesed, kes neid asju oluliseks peavad, unustavad neist mõelda või näiteks oma lastele õpetada. Sihuke lugu.

prügi

Liiga palju teksti, liiga palju koopiapabereid. Liiga. Palju. Mu kirjutuslaud on paberikuhi, segamini erinevad artiklid ja siis mo raamat-kirjatöö käsikiri ja siis mo maka-kirjatöö ja kõik. Ja et paberit kokku hoida, printisin just makatöö mustandi teisele küljele raamatupeatükke ja ma tean, et see teeb asja veel segasemaks. 
Äsjaavastet uus lugu sobib teemasse hästi. See lugu meenutab mulle üht prantsuse tsikki, kelle nimi üldse meelde ei taha tulla. Aga kui tuleb, siis lingin ka. 
Aga Lana, ta on nagu Ajinomoto, sürr pulber, mis teeb kõik toidud maitsvaks. Sho on sellest pulbrist sõltuvuses. 
Tähendab, Lana, nagu Ajinomotogi, on leidnud mingi ühe asja, mis kõik tema lood heaks teeb. (Minusuguste inimeste jaoks.) Selgelt on ta lugudes üks põhimuster või maitse, aga sellest ei tüdine ära, esiteks, ja teiseks, see esineb väga paljudes lugudes sama kvaliteediga. Tähendab, mõni teine artist, näiteks, teeb ühe hullult hea loo ja siis teeb teised lood, kus on sama tunnet, aga lahjemalt, nii et need saavad vaid selle ühe hiti pleekinud versioonideks. 
Hea on vahepeal blogisse teksti prodjuussida, sest see ei lõpe mu kirjutuslaual paberikuhjas, vaid lendab kosmoseprügina netti. 

toit on rohi

Olen saanud vägagi toidumeelseks. 
Mu kokandusõpetajad on kangelased. Eriti see õpetaja, kes ütles kunagi, et lehma- ja sealiha on muidugi maitsev, sest neil on ju nii lahked silmad.
Viimati teatas ta, et  kõige meeldivam toidutemperatuur söömiseks on rinnapiima-temperatuur. 
Mis on kindlasti õige. Selles mõttes, et rinnapiim on see kõige esimene kogemus, esimene latt, millest üle hüppama ja alt minema hakkavad kõik ülejäänud asjad, mis järgmise pea-aegu saja eluaasta jooksul suhu pistetakse. 
Ja pole veel nähtud beebit, kes ütleks: ptüi ma kõrvetasin oma keele ära. (Kujutan ette jaapani beebit, kes ütleb: Acchicchi! See on põletada saades läbi valu susistatav versioon sõnast atsui ehk tuline.)
Või beebit, kelle hambad-igemed lõgiseksid külmast rinnapiimast. 
Ja veel, õpetaja ütleb, et toit on rohi. Toit ravib. Tõesti. Mu silmis on kokad tõusnud arstidega samale pulgale. Arstiabi on erand, aga toit on igapäev.
Arst aitab kriisiolukorras, aga toit, see on igal hommikul, lõunal, õhtul…. Muidugi on see rohi. 
Ma ei tea, miks mul nii kaua aega on võtnud, et mõista, et toidutegu peaks olema lahke ja läbimõeldud igapäevane praktika. Enesekultivatsioon, nagu meditatsioon või mõni muu säärane, asi, mida inimesed parema igapäeva ja parema iseenda nimel teevad. 
Kuidas võib eirata midagi nii põhilist? 
Ja ma ikka üldse ei saa aru, miks Eestis fraas “läheb kokaks õppima” käib kaasas ideega inimesest, kellel põhikoolis hinded kehvad ja mujale kui kutsekasse sisse ei saanud. Väga vale, ma ütlen, väga vale. Kokaks minek peaks uhke asi olema. 
Mul on paar sõpra, kes seda asja uhkusega Eestis ka teevad, aga… no aga enne tuli ikkagi käia aastaid ülikoolis ja õppida tarkusi, nii-öelda, ja koguda julgust, et öelda: tegelikult meeldib mulle süüa teha.  Sest otse kokaks minna ei kõla targalt.
Kindlasti polnud ülikoolis käimine nende jaoks mahavisatud aeg. Seda ma ei ütle! Aga mingil määral tundub mulle, et enne kokakooli minekut peab justkui eraldi endale ja teistele tõestama, et sa tark oled. Mis on tobe. 
E. ütles, et peaks endale hobi hankima. Et võib-olla peaks tööl vabalt võtma, sest keegi niikuinii ei hooli, keegi ei oska hästi teha. Ehk peaks tööl vabalt võtma ja hankima hoopis hobi, näiteks kokandusega tegelema. (Ma just undasin talle, kui tore on kokakool.)
Mina olin kohe nõus: jaaa! Ainult, et ma ütleks palju tugevamini kui “kokandushobi”….  Muidugi töö on ka oluline – inimeste harimine on metsikult oluline. Haridus on valgus. 
Aga mis on veel olulisem? Söömine!
Söömine on peamine. Sama peamine kui magamine. Rohkem peamisi asju ei ole. Punkt. 
Nii et kokkamist ei tohiks alandada hobiks.
See on seesama vana mõte, et miks olen ma haridusasutustes õppinud praktiliselt ainult neid asju, mis mu igapäeva kuidagi paremaks ei tee. 
No võib-olla teevad, selles mõttes, et tänu pikkadele aastatele ülikoolis mu mõtteviis ei toimi enam, piltlikult öeldes, kaht täiuslikult sirget paralleelset rööbast mööda, vaid pea on täis väändunud-paindunud vanarauda.
Ei, ma tahtsin ilusamini öelda. 
Noh, et peas pole lõngakera, vaid üks värviline vahva kampsun. Ja selle üle on vist hea meel. Kampsun ikka parem kui lõngakera. 
Kuigi lõngakeras on teatav pontentsiaal, mis kampsunis juba kanaliseeritud on ja see kriipsutab maha kõik muud võimalused, nagu sokid, müts, sall ja… 
See polnud ikka hea sõnade valik. Ja kaldusin teemast kõrvale ka.
Üks asi, mida õpetaja ütles viimati jaapani toidu kohta on veel. Toit peaks olema selline, et pärast söömist vett juua ei taha. Tähendab, toit, kus on parajalt palju soola, võib söömishetkel hea tunduda, aga kui pärast janu tabab, siis pole see ikka õige asi.
Jaapani söök peab olema selline, et ei tuleks mõttessegi veeklaasist lonksata. Toidu kõrvale tee joomine on teine asi. Tee on ka rohi, ütleb õpetaja. 
Ja siis ta õpetab veel, kuidas viisist, kuidas toitu lõigatakse, sõltub selle maitse. 
Ja et toidu tegemisel ei tohi lärmi teha. Õpetaja hakib asju niiviisi, et praktiliselt üldse kuulda ei ole. Tõesti, ta toimetab nii vaikselt. 
Ja: ükski asi ei lähe rohkem keetes maitsvamaks. Ega rohkem praadides. Ühesõnaga, keeta tuleb täpselt parajalt, mitte suvaliselt, et las podiseb. 
Ja: lihtsalt valmivad toidud teevad keha ka lihtsalt katki.
Mis ta veel ütlebki. Noh, selles vaimus asju.
Igatahes on huvitav ja mis kõik veel ja nihutab perspektiivi. Eriti see mõte, et toit on rohi. 
Tekitab tahtmise siiski-siiski kusagile põllulapile oma porgandid-kapsad-asjad panna ja mahe-elu elama hakata.