toit on rohi

Olen saanud vägagi toidumeelseks. 
Mu kokandusõpetajad on kangelased. Eriti see õpetaja, kes ütles kunagi, et lehma- ja sealiha on muidugi maitsev, sest neil on ju nii lahked silmad.
Viimati teatas ta, et  kõige meeldivam toidutemperatuur söömiseks on rinnapiima-temperatuur. 
Mis on kindlasti õige. Selles mõttes, et rinnapiim on see kõige esimene kogemus, esimene latt, millest üle hüppama ja alt minema hakkavad kõik ülejäänud asjad, mis järgmise pea-aegu saja eluaasta jooksul suhu pistetakse. 
Ja pole veel nähtud beebit, kes ütleks: ptüi ma kõrvetasin oma keele ära. (Kujutan ette jaapani beebit, kes ütleb: Acchicchi! See on põletada saades läbi valu susistatav versioon sõnast atsui ehk tuline.)
Või beebit, kelle hambad-igemed lõgiseksid külmast rinnapiimast. 
Ja veel, õpetaja ütleb, et toit on rohi. Toit ravib. Tõesti. Mu silmis on kokad tõusnud arstidega samale pulgale. Arstiabi on erand, aga toit on igapäev.
Arst aitab kriisiolukorras, aga toit, see on igal hommikul, lõunal, õhtul…. Muidugi on see rohi. 
Ma ei tea, miks mul nii kaua aega on võtnud, et mõista, et toidutegu peaks olema lahke ja läbimõeldud igapäevane praktika. Enesekultivatsioon, nagu meditatsioon või mõni muu säärane, asi, mida inimesed parema igapäeva ja parema iseenda nimel teevad. 
Kuidas võib eirata midagi nii põhilist? 
Ja ma ikka üldse ei saa aru, miks Eestis fraas “läheb kokaks õppima” käib kaasas ideega inimesest, kellel põhikoolis hinded kehvad ja mujale kui kutsekasse sisse ei saanud. Väga vale, ma ütlen, väga vale. Kokaks minek peaks uhke asi olema. 
Mul on paar sõpra, kes seda asja uhkusega Eestis ka teevad, aga… no aga enne tuli ikkagi käia aastaid ülikoolis ja õppida tarkusi, nii-öelda, ja koguda julgust, et öelda: tegelikult meeldib mulle süüa teha.  Sest otse kokaks minna ei kõla targalt.
Kindlasti polnud ülikoolis käimine nende jaoks mahavisatud aeg. Seda ma ei ütle! Aga mingil määral tundub mulle, et enne kokakooli minekut peab justkui eraldi endale ja teistele tõestama, et sa tark oled. Mis on tobe. 
E. ütles, et peaks endale hobi hankima. Et võib-olla peaks tööl vabalt võtma, sest keegi niikuinii ei hooli, keegi ei oska hästi teha. Ehk peaks tööl vabalt võtma ja hankima hoopis hobi, näiteks kokandusega tegelema. (Ma just undasin talle, kui tore on kokakool.)
Mina olin kohe nõus: jaaa! Ainult, et ma ütleks palju tugevamini kui “kokandushobi”….  Muidugi töö on ka oluline – inimeste harimine on metsikult oluline. Haridus on valgus. 
Aga mis on veel olulisem? Söömine!
Söömine on peamine. Sama peamine kui magamine. Rohkem peamisi asju ei ole. Punkt. 
Nii et kokkamist ei tohiks alandada hobiks.
See on seesama vana mõte, et miks olen ma haridusasutustes õppinud praktiliselt ainult neid asju, mis mu igapäeva kuidagi paremaks ei tee. 
No võib-olla teevad, selles mõttes, et tänu pikkadele aastatele ülikoolis mu mõtteviis ei toimi enam, piltlikult öeldes, kaht täiuslikult sirget paralleelset rööbast mööda, vaid pea on täis väändunud-paindunud vanarauda.
Ei, ma tahtsin ilusamini öelda. 
Noh, et peas pole lõngakera, vaid üks värviline vahva kampsun. Ja selle üle on vist hea meel. Kampsun ikka parem kui lõngakera. 
Kuigi lõngakeras on teatav pontentsiaal, mis kampsunis juba kanaliseeritud on ja see kriipsutab maha kõik muud võimalused, nagu sokid, müts, sall ja… 
See polnud ikka hea sõnade valik. Ja kaldusin teemast kõrvale ka.
Üks asi, mida õpetaja ütles viimati jaapani toidu kohta on veel. Toit peaks olema selline, et pärast söömist vett juua ei taha. Tähendab, toit, kus on parajalt palju soola, võib söömishetkel hea tunduda, aga kui pärast janu tabab, siis pole see ikka õige asi.
Jaapani söök peab olema selline, et ei tuleks mõttessegi veeklaasist lonksata. Toidu kõrvale tee joomine on teine asi. Tee on ka rohi, ütleb õpetaja. 
Ja siis ta õpetab veel, kuidas viisist, kuidas toitu lõigatakse, sõltub selle maitse. 
Ja et toidu tegemisel ei tohi lärmi teha. Õpetaja hakib asju niiviisi, et praktiliselt üldse kuulda ei ole. Tõesti, ta toimetab nii vaikselt. 
Ja: ükski asi ei lähe rohkem keetes maitsvamaks. Ega rohkem praadides. Ühesõnaga, keeta tuleb täpselt parajalt, mitte suvaliselt, et las podiseb. 
Ja: lihtsalt valmivad toidud teevad keha ka lihtsalt katki.
Mis ta veel ütlebki. Noh, selles vaimus asju.
Igatahes on huvitav ja mis kõik veel ja nihutab perspektiivi. Eriti see mõte, et toit on rohi. 
Tekitab tahtmise siiski-siiski kusagile põllulapile oma porgandid-kapsad-asjad panna ja mahe-elu elama hakata. 

3 thoughts on “toit on rohi

  1. Ma olen väga n6us sellega, mis puudutab toitu. Tuleb vist vanusega ka need elementaarsed küsimused, et kust mu toit pärit on, kes on selle kasvatanud, kuidas…jne. Aga see jaapani lähenemine tundub seal eriti zen, loodan, et räägid meile rohkem m6nikord.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s