palm

Me saime endale palmi, sest me päästame IKEAst närtsinud lilli. IKEAs on alati allahinnatud mööbli nurk ja vahel on seal ka näruseid taimi, mille lehed koltunud. Seekord oli üks suur närune palm ja ma ütli: võtame kaasa. 
Ja siis tassis Sho seda, enda pikkust rasket potipalmi. Tulime koju, istutasime palmi rõdul ümber ja hoidsime teda seal natuke. Aga tundus targem palm tuppa tuua ja siis vaatasime, et pagan kui suur ta on. 
Kui me peaks kolida tahtma, siis peame kolimisauto tellima. Lihtsalt seepärast, et meil on suur palm.
Me peame tühja naaberkorteri üürile võtma, lihtsalt selleks, et palmil oleks koht, kus olla. 
Igatahes palm päästetud. 
Ma tahaks öelda: mulle isegi ei meeldi palmid. 
Aga kas Oskar Schindler oleks öelnud: mulle isegi ei meeldi juudid. 
Ma nüüd vaatasin wikipediast, talle võib-olla ei meeldinudki. Ma ei tea, pole filmi näinud ega midagi. 
Igatahes lill on elusolend ja ma loodan, et me palmile (mille saime muide 60 euro asemel 3 euroga – kujutate ette, kui närtsinud ta on) hakkab siin meeldima. 

väike sitapea

Loen praegu John Irvingu kõige värskemat romaani. 
See algab nii, et mina-tegelane, noor poiss, armub raamatukoguhoidjasse. 
Rohkem ei saa öelda, sest see vähendaks lugemiselamust. Tegelikult ei vähendaks. Aga ikkagi, lugesin raamatu tagakaanelt kommentaare-kokkuvõtteid ja juba pettusin, sest need andsid mitu asja välja, milleni oleks lugemise käigus rahulikult jõuda tahtnud. Kommentaarid mitte ei vähendanud lugemiselamust, aga väiksendasid-lihtsustasid raamatu mõtet. 
Ma pole raamatut lõpuni veel lugenud, aga see on selline raamat, mida ei loeta selleks, et teada, mis lõpus juhtub. Protsess on nauditav, mitte vaid lõpp-akord. 
Aga see raamat räägib tolerantsusest, sellest sõnast, mis eesti keeles ebardlikult kõlab, nagu teise inimesega arvestamine valmistaks tolereerijale kannatust.
Olles tolerantsuse teemat puudutanud, võtab raamat ette tolerantsuse ebatolerantsete inimeste vastu.  
Ja see on valus. Selles mõttes, et see on mu jaoks liiga zen. Ma olen sellest mõelnud ja aru saanud, et see on tase, milleni ma ei küüni, sest ma olen üks neist inimestest, kes leiab, et tal on täielik õigus olla ebatolerantne ebatolerantsuse vastu. Ja kui inimene on vastik, nagu näiteks Samuel L. Jackson filmis “Django Unchained”, siis võib ta suurema süümekata põlema panna. 
Näiteks jalutasin eile koju. Päike paistis. Kõrvaline helge tänav. Seltskond lapsi, näiteks seitsme-kaheksaseid, liikus koolist kodu poole. Tüdrukud ja poisid segamini. 
Ma vaatasin heldinult: nii armas, pisikesed tüdrukud ja poisid koos, ühes seltskonnas…
Ja vaevalt olin selle mõtte mõelnud, kui üks poiss ütles tüdrukute jutuvadina peale: AGA POISID EI PEA ÜLDSE KUULAMA, MIDA TÜDRUKUD ÜTLEVAD.
Ma mõtlesin: ah, poisike, teil on ikka mingi poiste-tüdrukute teema, aga ega see ole ju ometi õitsev shovinism, vaid laste jagelemine… ja ta on alles väike ja…
Vaevalt olin selle mõtte mõelnud, kui poiss valjul häälel oma mõtet täpsustama asus (et asi oleks vesiselge: ta on väike sitapea): SEST MEHED EI PEA NAISTE JUTTU KUULAMA. JA NAISED PEAVAD OLEMA VAIT, KUI MEHED RÄÄGIVAD.
Kuradi väike sitapea, ma mõtlesin. 
Jalutasin mööda tänavat edasi ja arutlesin, et oleks pidanud talle kohe selgeks tegema: sa oled väike idioot, kui nii arvad. 
Ja kui su fakin papa su fakin mammale seda öelnud on, siis su fakin papa tuleks põlema panna. 
Selline on minu tolerantsuspiir. Selgelt pool-arenenud, väärarenenud. 

sõltuvused

Ma ei taha õhukonditsioneeri veel tööle panna, sest see tundub varajase alla-andmisena, arvestades, et suvi on alles lapsekingades. 
Korraldasin hilise kevadsuurpuhastuse. Pisike korter, aga nii võhmale võtab. Eriti, kui on palav. Siis tunned ringi sahmides, et keha ei taha siiski vaimuga koostööd teha. 
Läbi aegade parim kuuma suve lugu on mu meelest Marissa Nadleri Mexican Summer.  Või vihmase suve. Või kuuma niiske suve. 
Ma katsun nüüd videosid otse blogisse kleepida. Võib-olla on nii lihtsam klikkida ja kuulata. 
Teine kuum lugu, mitte küll suvekuum, aga tulekuum on see lugu: 
Monica tutvustas. Video on väärt. Kift seltskond. Lisaks veel tekitab tunde, et pööraks ka silmad pahupidi ja…
Selles mõttes ma saan aru neist, kes muusika sõltuvuste nimekirja lisavad. Õige rütm ja fiiling aitab ja on alati aidanud “silmi pahupidi pöörata”. Kuulamist lõpetada on raske, sest hea on olla, kui kuulad… 
Minu sõltuvused on muusika, kohv, seks, šokolaad… Rohkem vist ei ole. Sigarette või kokaiine-heroiine pole. Ülejäänud asjad on harjumused-meeldivused jne. Suht klassikaline inimene vist.  
Järgmise loo saatis mulle kuulamiseks Kadi.

täiuslik taktimõõt

Esiteks, Lykke Li & David Lynch “I’m waiting here“. 
Väga piinlik, aga leidsin selle lehelt elu24. (Neelan häbi alla, elan edasi.) Oluline on sõnum, mitte sõnumitooja jne.
Loo teevad heaks kolm peamist faktorit L. L., D. L. & taktimõõt kolmele. 
Juba aastaid olen olnud veendunud, et see taktimõõt on täiusliku muusika eelduseks. 
Ükskord rääkisin seda K-le, mäletan, ja ta vastas, et tema seda ei mõista, aga ta muusikaõps ajab ka koguaeg seda juttu ja et kui 4/4 taktimõõt pannakse kirja C ehk poolkaarena, siis vanasti tähistati 3/4 taktimõõtu O ehk terve ringiga. 
Mis viitab, et ma pole maailma esimene inimene, kes seda taktimõõtu täiusliku-tervikliku muusikaga seostab. 
Teine lugu on pärit sarjast “Nashville”, mille vaatamist alustasin, kui Graham Norton show’s selle staarikest intervjueeriti ja kuna mul polnud mitte üht sarja, mida vaadata, siis võtsin selle ette… no ja jäin vaatama. See on üks neid sarju, mille alguses saab aru, kuidas asjad lõpuks olema peavad. Kes saab kellega kokku ja kes edukaks ja kes tõsiseltvõetavaks jne ja küsimus on ainult selles, mitu hooaega seda venitatakse enne, kui kõlab etteaimatav lõpp-akord
See rikub küll mu sarja-reegleid – ei ole naljakas ja üks episood kestab liiga kaua, aga jäin ikka vaatama.
Kui ma siin juba hakkasin oma “veendumusi” üles laduma, siis üks neist on see, et kui sa ei suuda poole tunniga head lugu rääkida, siis 45 minutiga ei suuda sa seda kindlasti. Kõige paremad lood ei kesta üle 10 minuti, aga 20-minutised on ka enam-vähem. 
Aga no ma saan aru, et “Nashville” on selline muusika-sari, et narratiivi tuleb pressida pikkade minutite jagu laule. 
Pika jutu iva on selles, et seal tegelikult oli üks väga ilus lugu. Armumis-nõretav. Aga selle taktimõõt on kolmele! 

viiner või luuser

Käisin Eestis ära. 
Täna jõudsin. Lennukis magada ei saa, täitsa piin. Magasin koduteel bussis ja kodus ka. Nüüd on ilge uim olla. Asjad vajavad veel oma kohale asetamist. Sho läheb homme vist Saksamaale. Ise tuli laupäeval Eestist. 
Ilm on sama ilus kui Eestis, aga edaspidi hakkab palavus ja niiskus märatsema niikuinii.
Olin sitt sõber ja mõnest kohtumislubadusest ei pidanud kinni, sest no ei olnud võimalik, vaid tuli tegeleda nende ja teiste tüütustega. Katsusin sõpru koondada kambakesi ühte aega ja ühte punkti, et põguski kohtumine õnnestuks.
Aga augustis tagasi Eestisse ja siis on sõbrad essa, ülejäänu tessa. Selline on plaan. (Muuseas, asjad tüürivad selles suunas, et raamat avaldatakse ka augustis. Mis oleks hää, sest siis ma olen ju ka seal ja nii.) 
Maka kaitsesin ää ja hästi läks, ainult et see kohutav hirm, masendus ja enesepiitsutus, mis kaitsmisele eelnevatel tundidel mind üleni valdas… Poleks Sho või keegi teine kontrollisik mu juures viibinud, oleksin lihtsalt otsa ümber keeranud, täistunnibussiga Tallinna ja lennukiga Naritasse sõitnud ja kooli kus seda ja teist jätnud. 
Kraad ei kaalu seda üles, tegelt. Tavaliselt öeldakse, et kaalub, aga… aga see on mu isiklik tragöödia. Ootamist on väärt ainult see selge kontrast õnnetuse ja õnne vahel, mida maka-kaitsmine poolitab. Aga õnnetu ja seejärel õnnelik võib olla ka ilma magistrantuuri astumata. 
Igatahes: 8 aastat, 4 ülikooli. Olen ma luuser või olen viiner?
Ma tuletan meelde kõik need asjad, mida lubasin teha ja millest rõõmu tunda, kui see asi läbi on. Lubasin Shole näteks valmistada tööle kaasa lõunasöögikarbi, mille riisile teen vetikapurust südame kuju ja kirjutan sisse S&M (nagu Sho&Maarja, mitte sado&maso, aga jäägu see interpreteerida) nii et tal on piinlik seda teiste ees süüa.
Päris mõnus.