palm

Me saime endale palmi, sest me päästame IKEAst närtsinud lilli. IKEAs on alati allahinnatud mööbli nurk ja vahel on seal ka näruseid taimi, mille lehed koltunud. Seekord oli üks suur närune palm ja ma ütli: võtame kaasa. 
Ja siis tassis Sho seda, enda pikkust rasket potipalmi. Tulime koju, istutasime palmi rõdul ümber ja hoidsime teda seal natuke. Aga tundus targem palm tuppa tuua ja siis vaatasime, et pagan kui suur ta on. 
Kui me peaks kolida tahtma, siis peame kolimisauto tellima. Lihtsalt seepärast, et meil on suur palm.
Me peame tühja naaberkorteri üürile võtma, lihtsalt selleks, et palmil oleks koht, kus olla. 
Igatahes palm päästetud. 
Ma tahaks öelda: mulle isegi ei meeldi palmid. 
Aga kas Oskar Schindler oleks öelnud: mulle isegi ei meeldi juudid. 
Ma nüüd vaatasin wikipediast, talle võib-olla ei meeldinudki. Ma ei tea, pole filmi näinud ega midagi. 
Igatahes lill on elusolend ja ma loodan, et me palmile (mille saime muide 60 euro asemel 3 euroga – kujutate ette, kui närtsinud ta on) hakkab siin meeldima. 

väike sitapea

Loen praegu John Irvingu kõige värskemat romaani. 
See algab nii, et mina-tegelane, noor poiss, armub raamatukoguhoidjasse. 
Rohkem ei saa öelda, sest see vähendaks lugemiselamust. Tegelikult ei vähendaks. Aga ikkagi, lugesin raamatu tagakaanelt kommentaare-kokkuvõtteid ja juba pettusin, sest need andsid mitu asja välja, milleni oleks lugemise käigus rahulikult jõuda tahtnud. Kommentaarid mitte ei vähendanud lugemiselamust, aga väiksendasid-lihtsustasid raamatu mõtet. 
Ma pole raamatut lõpuni veel lugenud, aga see on selline raamat, mida ei loeta selleks, et teada, mis lõpus juhtub. Protsess on nauditav, mitte vaid lõpp-akord. 
Aga see raamat räägib tolerantsusest, sellest sõnast, mis eesti keeles ebardlikult kõlab, nagu teise inimesega arvestamine valmistaks tolereerijale kannatust.
Olles tolerantsuse teemat puudutanud, võtab raamat ette tolerantsuse ebatolerantsete inimeste vastu.  
Ja see on valus. Selles mõttes, et see on mu jaoks liiga zen. Ma olen sellest mõelnud ja aru saanud, et see on tase, milleni ma ei küüni, sest ma olen üks neist inimestest, kes leiab, et tal on täielik õigus olla ebatolerantne ebatolerantsuse vastu. Ja kui inimene on vastik, nagu näiteks Samuel L. Jackson filmis “Django Unchained”, siis võib ta suurema süümekata põlema panna. 
Näiteks jalutasin eile koju. Päike paistis. Kõrvaline helge tänav. Seltskond lapsi, näiteks seitsme-kaheksaseid, liikus koolist kodu poole. Tüdrukud ja poisid segamini. 
Ma vaatasin heldinult: nii armas, pisikesed tüdrukud ja poisid koos, ühes seltskonnas…
Ja vaevalt olin selle mõtte mõelnud, kui üks poiss ütles tüdrukute jutuvadina peale: AGA POISID EI PEA ÜLDSE KUULAMA, MIDA TÜDRUKUD ÜTLEVAD.
Ma mõtlesin: ah, poisike, teil on ikka mingi poiste-tüdrukute teema, aga ega see ole ju ometi õitsev shovinism, vaid laste jagelemine… ja ta on alles väike ja…
Vaevalt olin selle mõtte mõelnud, kui poiss valjul häälel oma mõtet täpsustama asus (et asi oleks vesiselge: ta on väike sitapea): SEST MEHED EI PEA NAISTE JUTTU KUULAMA. JA NAISED PEAVAD OLEMA VAIT, KUI MEHED RÄÄGIVAD.
Kuradi väike sitapea, ma mõtlesin. 
Jalutasin mööda tänavat edasi ja arutlesin, et oleks pidanud talle kohe selgeks tegema: sa oled väike idioot, kui nii arvad. 
Ja kui su fakin papa su fakin mammale seda öelnud on, siis su fakin papa tuleks põlema panna. 
Selline on minu tolerantsuspiir. Selgelt pool-arenenud, väärarenenud. 

sõltuvused

Ma ei taha õhukonditsioneeri veel tööle panna, sest see tundub varajase alla-andmisena, arvestades, et suvi on alles lapsekingades. 
Korraldasin hilise kevadsuurpuhastuse. Pisike korter, aga nii võhmale võtab. Eriti, kui on palav. Siis tunned ringi sahmides, et keha ei taha siiski vaimuga koostööd teha. 
Läbi aegade parim kuuma suve lugu on mu meelest Marissa Nadleri Mexican Summer.  Või vihmase suve. Või kuuma niiske suve. 
Ma katsun nüüd videosid otse blogisse kleepida. Võib-olla on nii lihtsam klikkida ja kuulata. 
Teine kuum lugu, mitte küll suvekuum, aga tulekuum on see lugu: 
Monica tutvustas. Video on väärt. Kift seltskond. Lisaks veel tekitab tunde, et pööraks ka silmad pahupidi ja…
Selles mõttes ma saan aru neist, kes muusika sõltuvuste nimekirja lisavad. Õige rütm ja fiiling aitab ja on alati aidanud “silmi pahupidi pöörata”. Kuulamist lõpetada on raske, sest hea on olla, kui kuulad… 
Minu sõltuvused on muusika, kohv, seks, šokolaad… Rohkem vist ei ole. Sigarette või kokaiine-heroiine pole. Ülejäänud asjad on harjumused-meeldivused jne. Suht klassikaline inimene vist.  
Järgmise loo saatis mulle kuulamiseks Kadi.