väike sitapea

Loen praegu John Irvingu kõige värskemat romaani. 
See algab nii, et mina-tegelane, noor poiss, armub raamatukoguhoidjasse. 
Rohkem ei saa öelda, sest see vähendaks lugemiselamust. Tegelikult ei vähendaks. Aga ikkagi, lugesin raamatu tagakaanelt kommentaare-kokkuvõtteid ja juba pettusin, sest need andsid mitu asja välja, milleni oleks lugemise käigus rahulikult jõuda tahtnud. Kommentaarid mitte ei vähendanud lugemiselamust, aga väiksendasid-lihtsustasid raamatu mõtet. 
Ma pole raamatut lõpuni veel lugenud, aga see on selline raamat, mida ei loeta selleks, et teada, mis lõpus juhtub. Protsess on nauditav, mitte vaid lõpp-akord. 
Aga see raamat räägib tolerantsusest, sellest sõnast, mis eesti keeles ebardlikult kõlab, nagu teise inimesega arvestamine valmistaks tolereerijale kannatust.
Olles tolerantsuse teemat puudutanud, võtab raamat ette tolerantsuse ebatolerantsete inimeste vastu.  
Ja see on valus. Selles mõttes, et see on mu jaoks liiga zen. Ma olen sellest mõelnud ja aru saanud, et see on tase, milleni ma ei küüni, sest ma olen üks neist inimestest, kes leiab, et tal on täielik õigus olla ebatolerantne ebatolerantsuse vastu. Ja kui inimene on vastik, nagu näiteks Samuel L. Jackson filmis “Django Unchained”, siis võib ta suurema süümekata põlema panna. 
Näiteks jalutasin eile koju. Päike paistis. Kõrvaline helge tänav. Seltskond lapsi, näiteks seitsme-kaheksaseid, liikus koolist kodu poole. Tüdrukud ja poisid segamini. 
Ma vaatasin heldinult: nii armas, pisikesed tüdrukud ja poisid koos, ühes seltskonnas…
Ja vaevalt olin selle mõtte mõelnud, kui üks poiss ütles tüdrukute jutuvadina peale: AGA POISID EI PEA ÜLDSE KUULAMA, MIDA TÜDRUKUD ÜTLEVAD.
Ma mõtlesin: ah, poisike, teil on ikka mingi poiste-tüdrukute teema, aga ega see ole ju ometi õitsev shovinism, vaid laste jagelemine… ja ta on alles väike ja…
Vaevalt olin selle mõtte mõelnud, kui poiss valjul häälel oma mõtet täpsustama asus (et asi oleks vesiselge: ta on väike sitapea): SEST MEHED EI PEA NAISTE JUTTU KUULAMA. JA NAISED PEAVAD OLEMA VAIT, KUI MEHED RÄÄGIVAD.
Kuradi väike sitapea, ma mõtlesin. 
Jalutasin mööda tänavat edasi ja arutlesin, et oleks pidanud talle kohe selgeks tegema: sa oled väike idioot, kui nii arvad. 
Ja kui su fakin papa su fakin mammale seda öelnud on, siis su fakin papa tuleks põlema panna. 
Selline on minu tolerantsuspiir. Selgelt pool-arenenud, väärarenenud. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s