alati alandlikult

“Minu Tokyo” kaanele tuleb vist mu pruudirõiva käis. Ma olen retsilt rahul. Veel natuke ja siis saan näidata.
10. augustil (see on laupäev) kell 17 on Solarise Apollos väike vestlus ja kell 19 on Von Krahlis piduuuuuuuuu. Plaadikeerutajad mängivad jaapani muusikat, seinal Tokyo pilte, särki-värki.

Täna üks, kes peol muusikat mängib, saatis mulle paar lugu kuulata. Nii et mu pea praegu tantsib õlgadel.

Nii naljakas, mulle juba tundub, et olen inimestele oma raamatuga koormaks. 
Seda pole isegi avaldatud, aga kunagi pole liiga vara põdema hakata.
Näiteks tulevaste anonüümsete kommentaaride üle, mis mind solaariumiblondiiniks või käpardiks või sopavereliseks või millekski sõimavad.
(Kui nad vaid teaks kohutavat tõde sellest, kuidas päike mind ei salli. Ai nad siis nõnna haledalt kahjatseks oma õelaid solaariumi-kommentaare. Haledasti nutaks ja kahjatseks!)

Kaks-kolm aastat või kui palju ma tegelikult lausa rumala enesekindlusega seda raamatut kirja olen pannud. Ei mõelnud nende kõikide inimeste peale, kes mind enne raamatut ei teadnud, aga pärast raamatut ei salli. 
Nii et nüüdsest, kui raamat trükis, olen alati alandlikult ootel alandusi vastu võtma. 
Uh, mul pole jaksu, aga ma pole vastutav ka, sest süüdi on hoopis aurusauna-ilm (alati vastutab ilm) ja kui ma neljapäeval Eestisse tulen, siis tuleb jaks ka tagasi. 
Tore on küll jälle Eestisse tulla, aga pagan, ma usaldan lennukeid ja nende maagilist võimet õhus püsida iga korraga järjest vähem. 
Aga enam ei vingu. 
Von Krahli peol tuleks kindlasti mängida “Mon amour Tokyot” ja Stereo Totali versiooni ja “I love you Onot” ja Stereo Totali versiooni ja… Tegelt ei tea ka. Aga äge. Pean ikka hea parema muusikakraami üles otsima. (Oleks vaid jaksu.) Hea pidu tuleb, hea pidu.

in sickness and in health

Kuulan Siiri Sisaski “Kuu lõhna” (Kadi Fantaasia saatest) ja mõtlen, et mis see on, mille inimene nimetab selleks, milleks ta seda nimetab. Mis see tegelikult on. Või vähemasti – mis see lisaks sellele on. 
Eelmisel nädalavahetusel läksime Tsukubasse lendavat taldrikut loopima. See oli suure kuumalaine esimene täisväärtuslik päev. Idioodid, õues kolmkümmend-kaks-kolm-viis, jooksime ringi ja loopisime taldrikut. 
Dush vigastas oma jalga kõvasti. Tähendab, varasem vigastus sai jälle viga. Ütles, et valust pidi ära minestama, aga kui mööda sai, siis jooksis edasi. 
Ja siis, Shol läks õlg paigast ära. Ei saanud kätt liigutada ja õlg oli sellise imeliku kujuga järsku. Autosse ja haiglasse. Haigla oli kohe lähedal. 
Aga kiirabis töötasid mingid algajad, nii et iga väiksemgi protsess paistis toimuvat nii: kõigepealt katsetas kõige ohmum algaja. Ei saanud hakkama ja kutsus vähe pikema kogemusega tüübi ka. Too katsetas, aga ei õnnestunud ikka. Siis kutsuti korralik arst, kes asja korda ajas. Vaene Sho.
See protsess kordus nii õla paika loksutamisel kui ka näiteks küsimuse puhul, kuidas kätt kolmnurkse kaela tagant seotud linaga toestada (!!!). 
Kolm tundi kulus. Mind kui lähedast kutsuti ka lõpuks seltskonda, et näidata, kuidas Shod siduma peab. In sickness and in health, hõõrusin käsi kokku. Viimaks ometi anti võimalus antud vandele kohaselt eeskujulikkust näidata. 
Shole käib pinda, kui ma tema rindkere ümber õla paigas hoidmiseks mõeldud sidet sean, sest ma ei suuda varjata oma ülimalt rahulolevat muiet. 
Igatahes, tol laupäeval maandusime Dushi kodus. Veel oli Süüria kutt Modar, õudsemalt sümpaatne, ja Jaapani professor, noor ja tagasihoidlik – jälle väga sümpaatne. 
Dush tegi Sri Lanka karrit, Modar tegi kõrvale veel ühe oma ema kodutoidu. 
Mulle nii meeldib Tsukubas. 
No ja siis me ei hakanud viimasele rongile kiirustama ja jäime ööseks Dushi poole. Dush paistetava jala ja valuga, Sho rindkere-sidemega. Ainult mina olin veatu.
Kuni järgmise hommikuni, kui lõin oma varba nii valusasti ära, et kogu ülejäänud päeva oli tunne, nagu iga minuti tagant uuesti ja uuesti varvast vastu kiviseina peksaks. 
Varvas läks paiste, küüs läks helesiniseks. 

kallis, ma olen porgand

Mul on juba aastaid selline fantaasia, kus naine tuleb mehe juurde ja teatab (jaapani keeles) sellisel toonil, nagu teataks rasedust: “Kallis, ma olen porgand.” 
Ja siis järgnevate kuude jooksul muutub ta järjest oranzhimaks, tema juuksed lähevad järjest pikemaks ja hakkavad peas püsti seisma ja muutuvad roheliseks. Jalad lähevad jäljest peenemaks ja sulavad üheks, jalakarvad muutuvad juurenääpsudeks, õlad ja pea järjest laiemaks…. 
Mis edasi saab, ma ei tea. 
Eesti keeles on see lambikas, jaapani keeles muidugi ka, aga tõukub see mõttest, et ninshin on rasedus, aga ninjin on porgand… 
Igatahes tuleks see multifilmiks teha. 
Mul tuleb augustis raamat välja, pealkiri on “Minu Tokyo”. Ühes raamatupoes tuleb jutu-kohtumine ja arvatavasti jätkub õhtu jaapani muusika peoga ühes paigas. 
Kuupäevi ja aegu ja paiku pean veel täpsustama (nagu näete, räägin udujuttu – aga ei valeta). 
Annan lihtsalt aegsasti teada, et augusti esimeses pooles on sellist asja oodata ja rõõõõõmustaks külaliste üle.