in sickness and in health

Kuulan Siiri Sisaski “Kuu lõhna” (Kadi Fantaasia saatest) ja mõtlen, et mis see on, mille inimene nimetab selleks, milleks ta seda nimetab. Mis see tegelikult on. Või vähemasti – mis see lisaks sellele on. 
Eelmisel nädalavahetusel läksime Tsukubasse lendavat taldrikut loopima. See oli suure kuumalaine esimene täisväärtuslik päev. Idioodid, õues kolmkümmend-kaks-kolm-viis, jooksime ringi ja loopisime taldrikut. 
Dush vigastas oma jalga kõvasti. Tähendab, varasem vigastus sai jälle viga. Ütles, et valust pidi ära minestama, aga kui mööda sai, siis jooksis edasi. 
Ja siis, Shol läks õlg paigast ära. Ei saanud kätt liigutada ja õlg oli sellise imeliku kujuga järsku. Autosse ja haiglasse. Haigla oli kohe lähedal. 
Aga kiirabis töötasid mingid algajad, nii et iga väiksemgi protsess paistis toimuvat nii: kõigepealt katsetas kõige ohmum algaja. Ei saanud hakkama ja kutsus vähe pikema kogemusega tüübi ka. Too katsetas, aga ei õnnestunud ikka. Siis kutsuti korralik arst, kes asja korda ajas. Vaene Sho.
See protsess kordus nii õla paika loksutamisel kui ka näiteks küsimuse puhul, kuidas kätt kolmnurkse kaela tagant seotud linaga toestada (!!!). 
Kolm tundi kulus. Mind kui lähedast kutsuti ka lõpuks seltskonda, et näidata, kuidas Shod siduma peab. In sickness and in health, hõõrusin käsi kokku. Viimaks ometi anti võimalus antud vandele kohaselt eeskujulikkust näidata. 
Shole käib pinda, kui ma tema rindkere ümber õla paigas hoidmiseks mõeldud sidet sean, sest ma ei suuda varjata oma ülimalt rahulolevat muiet. 
Igatahes, tol laupäeval maandusime Dushi kodus. Veel oli Süüria kutt Modar, õudsemalt sümpaatne, ja Jaapani professor, noor ja tagasihoidlik – jälle väga sümpaatne. 
Dush tegi Sri Lanka karrit, Modar tegi kõrvale veel ühe oma ema kodutoidu. 
Mulle nii meeldib Tsukubas. 
No ja siis me ei hakanud viimasele rongile kiirustama ja jäime ööseks Dushi poole. Dush paistetava jala ja valuga, Sho rindkere-sidemega. Ainult mina olin veatu.
Kuni järgmise hommikuni, kui lõin oma varba nii valusasti ära, et kogu ülejäänud päeva oli tunne, nagu iga minuti tagant uuesti ja uuesti varvast vastu kiviseina peksaks. 
Varvas läks paiste, küüs läks helesiniseks.